Raivo Juurak

Repliik

Keset suve teatas Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen reipal toonil, et riiklik postifirma kavatsetakse müüki panna. Et see on tegelikult suurepärane uudis – kui leitakse mõni uus tugev omanik, küll siis olukord postiturul paraneb. Ei tea täpselt, mida Atonen sellega mõtles – ega ometi seda, et erafirma mõne kümnetest suletud maasidejaoskondadest uuesti lahti teeb?
Teade ei toonud endaga kaasa suuremat vastukaja. Sest keda see puudutas? Linnainimesi igatahes mitte. Neile tuuakse post ikka koju kätte. Maainimesed on seda sorti uudiste suhtes aga tuimaks muutunud. Sest nendelt niikuinii ei küsita. Pigem suhtuvad nad postifirma erastamisse põhimõttel, et trumm läinud, mis siin pulkadestki enam. Nemad peavad oma posti järel niikuinii käima ei tea kus. Nad on harjunud, et kõik, mida vähegi saab, pannakse kinni või lastakse lahti. Kas külakohas on veel midagi alles, mis avaliku teenuse alla kvalifitseeruks? Arst kaugel, valla konstaabel unustatud, päästekomando likvideeritud, bussid ei käi, autolavka ei sõida, raudtee on üles võetud, metskonnad liidetud, koolid kaotavad ülemisi astmeid.
Muidugi võib öelda, et arst kaugel küll, aga arstiabi see-eest parema kvaliteediga, kooli kohta sama; konstaabli asemele moodustatagu naabrivalve, päästekomandot asendagu priitahtlike pritsimeeste selts, kellele linnamehed lahkesti isegi mõne mahakantud tuletõrjeauto loovutavad; linnapoest saabki paremat ja odavamat kaupa ja üldse – kellel siis endal sõiduriista pole? Aga ometi leidub maksumaksjate hulgas neidki, kellel pole, eriti eakamatel naistel. On kurb näha lootusetust nende silmis – aina nuru küüti sõpradest ja tuttavatest autoomanikelt või oled lihtsalt kodus vangis. Eestlastele loomupärane hõre asustus on osutunud meie needuseks.
Igasugust tegevust saab hinnata kahel skaalal: kas kasulik/kahjumlik või õige/vale. Äriühingud muidugi saavad oma tuleviku raja­da ainult kasumi tootmisele, aga kas riiklik postifirma ikka on see asutus, kust peaks iga hinna eest kasumi välja pressima? Kas postiteenus siiski ei kuulu avalike teenuste kategooriasse, mida ei tohiks hinnata ärilisest vaatepunktist lähtuvalt?
Avalikku teenust saab mõõta vaid õige/vale skaalal. Seda, et kasulikkuse/kahjumlikkuse teljel võttes oleks Eesti vabariikki lootu­setu pankrotijuhtum, on ju kordu­valt täheldatud. Aga mis Eesti riigist me siis enam räägime, kui kõik allpool Kehra–Keila joont on põhja lastud.

Kooliaasta alguse puhul käivitab maanteeamet koos politseiametiga kampaania jalakäijate ohutuse suurendamiseks linnades ja asulates „Lapsed on linnas tagasi!”.

Seegi kord on kampaania suunatud autojuhtidele, kes peavad reguleerima­ta ülekäiguradadele lähenedes ole­ma tavalisest tähelepanelikumad. Koo­lidele ja lasteaedadele jaotatakse soovi korral liiklusohutuse kohta õppe- ja metoodilist materjali.
Maanteeameti andmetel kannatas 2007. aastal liiklusõnnetustes 389 kuni 15-aastast last. Oluliselt kasvas liiklusõnnetuste arv jalgratturite ja mopeedijuhtidega, aga ka joobes alaealistega.
Augustis kogunenud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi liikluskomisjon leidis, et liikluskasvatusse peaks senisest süsteemsemalt kaasama koole, kes klubilise tegevusega tõstaksid noorte liikluskultuuri. Komisjoni hinnangul võiksid omavalitsused koole senisest rohkem motiveerida noorte liikluskasvatusega tegelema ning liiklustundidesse tuleks regulaarselt kaasata politseinikke.

Ei mahu tunniplaani
„Koolid pole liikluskasvatust unus­ta­nud. Iga uue kooliaasta esimestes klassijuhatajatundides osutatakse tähelepanu ohutule liiklemisele,” kinnitas Õpetajate Lehele Vihula vallavanem Priit Pramann. Neis tundides osaleb ka kohalik konstaabel, kooli koostöö politseiametnikega laabub. Pramann ei pea vajalikuks eraldi liikluskasvatuse tunniplaani lülitamist.
Sama meelt on Tartumaa Rõngu keskkooli direktor Raivo Ruukel, kelle meelest on algklasside inimeseõpetuse programmis liikluse kohta kõik vajalik olemas, keskastmes piisab vajaliku meenutamiseks klassijuhatajatundidest. „Meil korraldab autokool juba mitu aastat soovijatele autojuhilubade kursuseid, mille üks põhiosa on ju ka liikluskultuur. Vald maksab juhiloa kätte saanud abituriendile koolituse kinni, nii et valla tugi on meil olemas,” tutvustas olukorda koolijuht.
Ka maanteeameti liikluskasvatuse osakonna juhataja asetäitja Urve Sellenberg on seda meelt, et eraldi liiklustunde pole vaja, seda tööd tuleb teha igas tunnis, arvestades õppeaine spetsiifikat.

Liikluskasvatus koolitunnis
„Koolid peaksid suutma õpetajaid moti­veerida, et need liikluskasvatuse teemasid ainetundidesse integreeriksid. Mina ise valmistan koos ühe füüsika­õpetajaga ette füüsika ülesannete ko­gu, mis seotud liiklusohutusega. Väga oluline on õpetaja valmisolek liiklusteemat käsitleda, olgu kas või võõrkeele tunnis. Küll lapsed kaasa tulevad. Liikluskasvatust ei saa eraldi tegevusena korraldada, see peab olema pidev kogu elu vältel. Ka korrutustabelit ei õpi laps vaid 1. klassis, seda korratakse järgnevatel aastatel, kuni see une pealt peas on,” räägib Sellenberg.
Sellenberg kurdab õpetajate kesiste teadmiste üle liikluskasvatusest, kuna õpetajaid ette valmistavate kõrgkoolide õppekavades vastav distsipliin puudub.

Napib õpivara ja õpetajaid
Liikluskomisjonis juhiti tähelepanu vajadusele korraldada jalgratta- ja mopeedisõidu kursusi. Noorte huvi jalgratta ja mopeedi juhtimisõiguse taotlemise vastu on rohkem kui tagasi­hoidlik. Aastaid tagasi oli lubade tegemine huvitavalt korraldatud Nõmme noortemajas, aga nüüd on asi soikunud, kuna ringiõpetaja lahkus, kinnitas noortemaja õppealajuhataja Dea Teder. Ka Noorte huvikeskuse Kullo autoringi õpetaja Artur Stepanovi sõnul ei tunne poisid teoreetilise liiklusõpetuse vastu huvi. Õpetaja meelest pole piisavalt saada ka eakohast õppekirjandust.
Nii Vihula vallavanem Priit Pra­mann, Rõngu keskkooli direktor Raivo Ruukel kui ka Tallinna autoõpetaja Artur Stepanov on veendunud, et mo­peedi juhtimiseks peaksid noorukid taotlema juhiloa ja rattad riiklikus autoregistrikeskuses registreerima. „Mopeedi ja motorolleri registrisse kandmise ja juhiloa taotlemise oleks pidanud juba ammu kohustuslikuks muutma. Soomes see nõue kehtib. Meil peavad motorolleri juhtimisõigust taotlema 14–16-aastased noorukid, vanemad võivad ka lubadeta ringi kihutada. Nii oodataksegi, millal vanusepiir täis saab, ja uhatakse siis lubadeta edasi,” teab Stepanov.
Ka üleriigilise liikluskomisjoni liige, Tallinna kõrgema tehnikakooli liikluspsühholoogia lektor Gunnar Meinhard peab ebanormaalseks, et meil ei pea motorollerit registrisse kandma. „Uue liiklusseaduse jõustudes see kohustus tõenäoliselt tekib ja lisandub ka kindlustuskohustus.”
Sellenberg kõike nii mustades värvides ei näe. Ta osutab tähelepanu tõigale, et liikluskasvatus on läbiva teemana 53% eesti koolidest ja selleteemalist huvitegevust (sealhulgas jalgratturite koolituse kaudu) on korraldatud 175 üldharidus­koolis.

Olukorrast riigis
Liiklusalane huvitegevus on kõige paremini korraldatud Hiiu-, Järva-, Rapla- ja Valgamaal, kus seda võimaldavad pooled koolid. Kesisemad on võimalused Võru- (23%), Lääne- (32%) ja Harjumaal ning Tallinnas (mõlemas 35%).
Maanteeamet uuris mullu koolide kodulehekülgi saamaks teada, kuidas liikluskasvatus õppekavades ja ülekooliliste ürituste plaanides kajastub. Samal teemal korraldasid nad koolides küsitluse. Liikluskasvatuse üritused olid kirjas 160 kooli tööplaanis ning jalgratta, mopeedi ja mootorratta juhilube oli võimalik taotleda 166 koolis.
„Kahes etapis korraldatud küsitluses saime vastuseid 266 üldhariduskoolist. Vastasid koolid, kes midagi tegid. Võib oletada, et ülejäänutel polnud millestki teatada.”
Sellenberg toonitab, et praegu on olulisim õpetajate koolitamine. „Maan­teeametist ei tulda kooli liiklustunde andma, küll aga oleme valmis õpetajaid koolitama ja näpunäiteid jagama.”

Ministeeriumis

  25. augustil tutvustasid minister Tõnis Lukas ja asekantsler Katri Raik Tallinnas lasteaias Naba koolikuu pressikonverentsil Eesti vabariigi juubeliaasta koolikuu sündmusi. 26. augustil esines Tõnis Lukas koolikorralduse teemal Tallinna haridusasutuste juhtide kooliaasta alguse konverentsil. 27. ja 28. augustil peeti Pärnu kontserdimajas konverents, kus tutvustati ajalooliste perioodide arengusuundi. Osalesid nii eesti kui ka vene koolide pedagoogid, koolijuhid, koolitajad, haridusametnikud. Esinesid Tõnis Lukas, David Vseviov, Tunne Kelam, Rein Taagepera, Mart Laar, Marko Mihkelson, Marju Lauristin jt. 28. augustil osales kantsler Janar Holm Tallinnas programmi „Noored kooli” õppeaasta avaüritusel. 29. augustil kohtub minister Tõnis Lukas Saaremaal sealsete haridustöötajatega.

Sõnumid

Mõte

Kohtudes iseseisvuse taastamise päeval Kumus loomeliitude esindajatega, hurjutas vabariigi president viimaseid loiduse pärast Gruusia küsimuses.

Tõepoolest pole näha olnud kultuuriinimeste aktiivsust selles, Eestile ometi strateegilises mõttes niivõrd tähtsas küsimuses. Jääb üle vaid nõustuda presidendi hinnanguga, et meie kultuuriavalikkuse vaikimine „Gruusias kestva tragöödia taustal kõlas […] valjult ja kõnekalt”.
On muidugi naljakas, et paljud, kes on häälekalt võtnud ühel või teisel puhul sõna Ameerika Ühendriikide välispoliitika vastu, vaatavad vaikides pealt Venemaa rünnakut Gruusiale. Kuid oletame, et küsimus ei ole teadlikus poolevalikus, vaid suvepuhkus-
tes või näiteks siseriiklikult üldsegi mitte tähtsusetus tõsiasjas, et samaaegselt vaieldi Eestis süvenenult ja ennastunustavalt kultuurkapitali toi­mimis- ning kontrollimehhanismide üle.
Eeldades, et see tõesti nii oli ja Eesti kultuuriavalikkuse sõnavõtte ei pärssinud hirm või soovimatus tegelda näiliselt võõra murega, seisame silmitsi ühe vaat et suuremagi probleemiga. Selleks on teadmatus.

Saatusekaaslased
Nii väga kui võime ka nõukogude aega vihata ning häbeneda tõika, et Eesti oli veel 18 aastat tagasi osa kuuendiku planeedist hõlmanud impeeriumist, on siiski imekspandav, kui kiiresti oleme unustanud oma saatusekaaslased kunagistes „vennasvabariikides”. Kui Eestis räägitakse praegu Gruusia toetamise vajalikkusest, on enamasti tegu abstraktse ja poliitilise retoorikaga, mis justkui ei võta arvesse meie hiljutist ühist ajalugu.
Tõsi, probleemi olemus on selge – Venemaa soov laiendada oma mõju viimase paarikümne aasta jooksul kaotatud aladele. Selles valguses lähevad Gruusia sündmused korda vast igale eestlasele. Kuid ikkagi jääb küsimus: kas need sündmused puudutavad kedagi ka inimlikul, empaatilisel tasemel? Kas toetame Gruusiat kaalutletud ja ratsionaalsetest välis- ja kaitsepoliitilistest põhjustest tulenevalt või tunneme hingesugulust Kaukaasia väikeriigiga?
Teatud mõttes ei saagi sellele küsimusele olla ühte ja õiget vastust. Nii nagu inimesed on erinevad, erinevad ka nende motiivid. Kes näiteks on annetanud raha Gruusia sõjapõgenikele, käinud Venemaa agressiooni vastu meelt avaldamas või sõitnud ise vabatahtlikuna Gruusiasse. Kuid teisalt aitaks ilmselt iga maailma vähegi laiemalt vaatavat eestlast sealseid probleeme mõista see, kui oma sammu astuks Gruusia (ja selliselt ka Eesti) heaks meie kultuuriavalikkus.
Sammu all ei pea ma silmas midagi pateetilist või meelsuskontrolliga sarnanevat. Vastupidi – iga inimene saab maailma teha elamisväärsemaks siis, kui teeb lihtsalt seda, mida kõige paremini oskab.

Mida teame Gruusiast?
Tänavu aprillis toimunud kirjandusfestivali Sotsia peakülalised olid gruusia poeedid Shota Iatashvili ja Maia Sarishvili. Tean, et ürituse korraldajad ning selle käigus külalistega kokku puutunud eesti kirjanikud on gruusia luuletajatega praeguseni ühenduses ning viimane Sotsia ei jää kindlasti ainsaks korraks, mil elavat Gruusia luulet meie publiku ette tuuakse.
Aga veel? Millal ilmus Eestis viimati gruusiakeelset kirjandust? Millal nägime viimati mõnda gruusia filmi või teatrietendust? Gruusia muusika ja köök ongi vist ainsad nähtused, millega eestlased oskavad seda riiki seostada…
Mingis mõttes võiks olukord olla veelgi hullem, samal ajal on arenguruumi kõvasti. Just gruusia kultuuri tutvustamine ning selle kaudu selle riigi ja tema murede mõistetavaks muutmine oleks jõukohane tegevusväli Eesti kultuuriavalikkusele. Keegi ei oota Eesti kultuuritegelastelt sööstmist välispoliitika eesliinile. Küll aga võiksid need, kel selleks võimalused, teha midagi ära oma valdkonnas.
Nagu Eesti kirjanduse seltsi noored aktivistid edukalt demonstreeri­sid, on ka nii kauge ja raskustes sip­le­va maaga nagu Gruusia võimalik arendada edukaid kultuurisidemeid. Selline aktsioon ei peaks jääma ühekordseks või kitsa huviliste ringiga piiratud ürituseks, vaid olema pigem teenäitaja. Lõppude lõpuks ei ole asi ju (päeva)poliitikas, vaid ikkagi silmaringi avardamises.

Piisavalt põhjuseid
Viimased aastakümned on eestlaste jaoks kulgenud lääne avastamise sildi all. Kuid alati on nii, et avastades midagi uut, ununeb miski vana. Arusaadav, et iseseisvuse taastamine tähendas ühtlasi oma koha otsimist ja leidmist Euroopas ning kunagiste saatusekaaslastega polnud huvitav suhelda.
Kuid kõik muutub ja kunagistest saatusekaaslastest on praeguseks saanud võõrad. Võõrad, kellega meid ei ühenda Euroopa Liidu sisepoliitilised nääklused või tülid naabritega kalakvootide pärast, vaid seovad palju fataalsemad mured, mis on ühised enamikule suurriikide naabruses elavatele väikeriikidele.
See peaks tähendama, et meie maade ja rahvaste kultuuridel peaks olema pakkuda teineteisele palju avastamisväärset ning mingil igavesemal tasandil kindlasti ka äratundmisrõõmu. Kui see äratundmine ei väljendu ka muus kui ühistes hirmudes ja ohtudes, aitab see meil ikkagi mõista gruusia rahva püüdlusi ning ootusi, mis neil on seotud lääneriikide, sealhulgas Eestiga.
Nõnda on piisavalt põhjuseid, miks peaksid Eesti kultuuriringkonnad pöörama Gruusiale kõrgendatud tähelepanu. On ju kunagiste saatusekaaslaste vastu huvi tundmine mitte ainult viisakas või poliitiliselt ettenägelik, vaid see avab ka uusi võimalusi meile endalegi, sest maailm ei koosne ju ainult ühest ilmakaarest, liikumissuundi on palju-palju rohkem. Seda ei tohiks me unustada.

Ameti tõttu olen käinud nii Eesti kui ka välismaa koolides ja lasteaedades ning näinud paljusid õpetamismeetodeid ehk õpetajate tegutsemist viisil, mis nende arvates parimal moel aitab lastel õppida, sest tegemist on olnud näidistundidega. Ei väsi imestamast, kuidas interpreteeritakse õpetamist ja õppimist.

5. klassis on tunni teema „Silbitamine ja poolitamine”. Õpetaja on kirjuta­nud tahvlile näiteid kolme reegli mõju­vallast. Lapsed peavad ise reeglid sõnastama ja lisama iga juhtumi kohta kolm näidet. Seejärel otsitakse õpetaja paljundatud ajaleheartiklitest poolitamisvigu ja arutletakse, millest need tingitud on.
1. klassi üldõpe. Lastel on laual pinal, joonlaud, suur õun ja nöörijupp. Räägitakse puudest, mille ümbermõõt on mitu meetrit (pilt Tamme-Lauri tammest ja 10-kroonise tagakülg). Prob­leem: kuidas mõõta suure puu ümber­mõõtu? Kuidas saaks olemasole­vate vahenditega mõõta õuna ümbermõõtu?
3. klassi vene kooli loodusõpetuse tund eesti keeles. Teemaks rohukonn. Õpikus vilets joonistus elukast, kellest ei saa aru, kas tegemist on konna või seaga. Õpetajal pole ühtki pilti. Teksti all on kümmekond sõna eesti-vene tõlkega. Õpetaja kirjutab tahvlile veel 15 sõna kahes keeles, lapsed peavad need vihikusse kirjutama. Siis hakatakse õppetüki teksti eesti keeles lugema ja väga täpselt vene keelde tõlkima. Seejärel „jutustatakse”, st esitatakse peast sama eestikeelne tekst. Lapsed saavad negatiivset tagasisidet, sest ei saa ülesandega kuigi hästi hakkama. Tunni lõpul kutsutakse tahvli ette eelmise tunni teemal „aru andma”.
Soome lapsed (4. klass) lõpetavad kolm nädalat kestnud projekti „Tera­viljad”. Klass on jaotatud neljaks rüh­maks, millest igaüks on valinud teemast kokkuvõtte tegemiseks oma mooduse. Kaks rühma on lugenud eri kirjandusallikaid ja teinud õpimapi. Ühel rühmal on herbaarlehed viljadest ja viljatoodete näidised, teisel vastavad pildid. Kolmas rühm on käinud farmis, intervjueerinud põllupidajat ja võtnud kuuldu/nähtu videosse. Neljas rühm esitab omaloomingulise näidendi viljade saatusest külvist valmistoodeteni. Õpetaja kiidab kõiki, tuues iga rühma töös esile eriti informatiivse, emotsionaalse või originaalse osa.
5. poisteklass arutab laulmistunnis rühmatööna neid huvitavat teemat. Kaalutakse tõsiselt, mida kirjutada töö kokkuvõttesse. Arutelu ei suju teadagi vaikselt. Siseneb ärritunud direktor ja küsib: „Kas õpetajat ei olegi tunnis?”

„Ma vihkan „Pöial-Liisit”!”
3. klassi klassivälise lugemise tund teemal „Nukitsamees”. Võrreldakse eri väljaandeid ja illustratsioone. „Marja­korvist” saab iga laps teksti, kus peab ära tundma Kusti, Iti, Metsamoori, Nukit­samehe, Mõhu või Tölpa sõnu. Tegelaste kaupa moodustuvad rühmad, kes hakkavad lahendama vikto­riini „Nukitsamehe” kohta esitatud küsimustest. Tuleb taastada ka lõikudeks lõigatud katkend teosest. Õpetaja peab tahvlil punktiarvet rühmade töötulemuste kohta. Tunni lõpul teevad lapsed kokkuvõtte, mida huvitavat nad teada said. Õpetaja paneb aktiivsematele osalejatele häid hindeid.
1. klass saab sügisel kohustusliku kirjanduse nimekirja (11 raamatut) koos tähtaegadega. Kui kell kukub, tuleb vastata 20–35 küsimusele. Ja kui sa siis ei tea, mille ostis Anu pere, mis saateid vaatas Sipsik või kuidas pääses Pöial-Liisi konnade käest, on tulemuseks hinne „kaks”. Üks 8-aastane poiss reageeris halvale hindele pahameelepurskega: „Kool on nõme, ma vihkan Pöial-Liisit!” Ei imesta, kui tuhatkond poissi igal aastal enne põhikooli lõppu mängust välja astub.
Me kardame. Õpetajad kardavad direktorit, tasemetöid, uurijaid, koolikontrolle ja koolide taseme järgi reastajaid. Õpilased kardavad iga tundi või hakkavad vastu kogu süsteemile. Lisaks on meil hirmus kiire, sest õppekava tuleb läbi ratsutada ja õieti millekski pole aega. Lauri Leesi on väitnud, et kui õpetaja ei suuda õpitavat sõna algklassides seitse, keskastmes viis ja vanemas astmes kolm korda eri kontekstis ja vormis korrata, pole mõtet seda õpetama hakatagi.
Peep Leppik tuletab raamatus „Õpe­tajatöö psühholoogilisi probleeme” meelde, et mäluga on alati seotud unus­tamine. Mäluküsimusi on küll kerge kontrollida, kuid kui paljud neist õppijale kogu eluks meelde jäävad… Kui õppimisega ei seondu mõte, tunne ja isiklik kogemus, ei toimu ilmselt ka õppimist. Tuupimise efekt on ääretult lühiajaline. Juba Comeniuselt pärineb seisukoht, et „õpetaja vähem õpetaks ja õpilased rohkem õpiksid”.

Piinaja või inspiratsiooni allikas
Peep Leppiku arvates algavad õpeta­misraskused sellest, et õpetajad tunnevad hästi ainet, kuid üsna viletsalt pedagoogilist psühholoogiat. Ei tunne­tata adressaati, mõõdetakse kogu klassile ühesuguse mõõdupuuga, kardetak­se midagi olulist „läbi võtmata” jätta.
Mina soovitasin omal ajal L. Brež­nevi „Väikest maad” lugeda ainult neil, kes kavatsesid karjääri teha. Ise seda lugema, veel vähem õpilaste luge­must kontrollima ma ei hakanud – ja ei saadetudki Siberisse.
Ka praegusel tõmbleval ajastul peaks õpetaja olema see „lõppjuht”, kes julgeb lapse arengupsühholoogiast ja ainedidaktikast lähtuvalt ise otsustada, missugune õppimine on jõukoha­ne, haarav ja hariv konkreetsele õpilasele, kuidas säiliks koolirõõm ja püsiks põhikooli lõpuni koos tema klass.
Oma tudengitele tsiteerin ikka ja jälle järgmist katkendit dr Hiam Ginotti raamatust „Õpetaja ja lapse va­hel”: „Olen tulnud hirmutavale järel­dusele: ma olen klassis domineeriv isik. Minu isiklik suhtumine, minu igapäevased tujud loovad klassis mikrokliima. Õpetajana oman ma tohutu suurt jõudu teha lapse elu masendavaks või rõõmsaks. Ma võin olla pii­naja või inspiratsiooniallikas. Ma võin alandada või hea tuju luua, solvata või lohutada. Minu reageeringust sõltub kriisiolukorra paranemine või halvenemine, lapse heaolu või ebamugavus.”

On hea, et Eestis on riigieksamite süsteem. Veelgi rõõmsam oleksin, kui ka minu õpetatavas aines, rootsi keeles, oleksid riigi­eksamid.

Kõrgkoolidele annavad riigieksamid olulist ja usaldusväärset informatsiooni õppima asuda soovijate tasemest. Eesti üldhariduskoolis kasutusel olev hindamissüsteem oma kolme positiivse hindega gümnaasiumilõpetajate lõputunnistusel ei ole kõige täpsem ja informatiivsem. Ei ole mingit põhjust töötavat ja otstarbekat süsteemi lammutada.

Pigem muuta eksamikorraldust
Rootsis loobuti kõrgkooliõpingute eelduseks olnud keskkooli lõpueksamite süsteemist (studentexamen) aastal 1968, mil teoreetilised keskkooliõpingud ja kutsekooliõpingud ühendati eri programmidega koolisüsteemiks (gymnasieskola). Alates 1977. aastast on kõrgkoolidel ühine, Eesti akadeemilise testiga võrreldav kõrgkoolitest (högskoleprovet), millega mõõdetakse tudengikandidaadi üldiseid eeldusi viies valdkonnas. Testi alusel võetakse kõrgkoolidesse vähemalt kolmandik kõrgkoolide uutest tudengitest. Vaevalt on see süsteem odavam võrreldes Eesti või Soome riigieksamitega, kuigi sel võib olla teisi eeliseid.
Tartu Descartes’i lütseumi õpetaja Tõnis Eelma kirjutas kevadel Eesti Päevalehes artiklis „Riigieksamid kui usalduse probleem” eesti gümnaasiumis emakeele (st eesti keele) eksamil läbi kukkunud vene õpilasest, kes oli valinud oma eesti keele oskuse arendamiseks eesti õppekeelega gümnaasiumi.
Seda probleemi võiks aidata lahendada pigem riigieksamite korra muutmine kui nendest loobumine ja taas koolieksamitega asendamine. Varem venekeelses põhikoolis õppinud ja vene keelt emakeelena rääkiv õpilane, kes soovib saada keskhari­duse eestikeelses gümnaasiumis, võiks soovi korral teha emakeele riigi­eksami vene keeles. Sellisel juhul peaks ta (nagu praegu vene õppekeelega koolide õpilased) sooritama lisaks kohustuslikus korras eesti keele kui võõrkeele eksami või näitama, et ta on teinud nõutava riigikeeleeksami REKK-i juures.
Õpetajatele ja õpilastele peaks olema selge, mida riigieksamid mõõdavad. Kui leitakse, et õppekava põhiosa omandamisest maksimumtulemuseni jõudmiseks ei piisa ning on vaja täiendavaid teadmisi, võiks õppekavas mainida, millised need täiendavad teadmised on.

Eksamid olgu võrreldavad
Riigieksamite tulemused ühes õppe­aines peaksid mitme tuhande eksami­tegija hulgas olema eri aastatel statistiliselt võrreldavad. Kui tulemuste vahed on eksamite taseme erinevuse tõttu suured, on eri aastatel ülikooli astuda soovivad gümnaasiumilõpetajad ebavõrdses seisus.
Riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus teatas kevadel, et lisaks eksami punktiarvulisele tulemusele saab õpilane tulevikus teada ka detsiili, kus ta tulemus eksamitegijate grupis asub. Seda infot oleks vaja ka tudengeid valivatel kõrgkoolidel, kes võiksid siis töötada välja valemi, mis seda arvestab.
Kui tundub, et gümnaasiumi lõpetamise kord on liiga keeruline või aega võttev, võib alati otsida võimalusi seda lihtsustada.

Mõned ettepanekud
Kooli lõpetamiseks on vaja teha viis eksamit, millest vähemalt kolm peavad olema riigieksamid. Kas ei võiks viie eksami asemel olla hoopis neli kohustuslikku eksamit, juhul kui kõik on riigieksamid? Lisaeksameid võiks abiturient sooritada soovi korral piiramatult. Erandkorras võiks gümnaasium kooli eripärast ja kallakust lähtuvalt saada õiguse korraldada üks eriline ja kohustuslik koolieksam juhul, kui vastavat riigieksamit ei korraldata.
Eksamiperioodi lühendamiseks või tavakooli tööd segavate eksamipäevade arvu piiramiseks võiks mõningate ainete riigieksameid rühmitada ja korraldada samadel päevadel. Sel juhul peab olema juba gümnaasiumi astudes selge, missugused on võimalikud eksamid. Kuigi taoline korraldus piirab mingil määral abiturientide valikuvõimalusi, oleks see siiski hea viis eksamiperioodi kompaktsemaks muuta.

Edela-Inglismaal Cornwalli poolsaarel elavad näiliselt häirimatult kõrvuti vana ja uus, sajandeid tagasi loodud ja oma esimesi eluaastaid tuksuvad vaatamis­väärsused.

Neist kõigist võiks pikalt kirjutada. Nädalasse teekonda mahub neid palju. Siin vaid kahest, ühest uuest ja moodsast ning teisest vanast ja ajalootolmusest. Bioloogiaõpetajatele on Eden Project tõeline unelmate maailm.

Uus: Eedeni aiad
Cornwalli üheks tõmbenumbriks on saanud Eedeni aiad, teisisõnu Eden Pro­ject, üks Suurbritannia millenniumi­pro­jektidest, mis viidi ellu looduse kur­ja kasutamist meenutavas vanas kao­liini­karjääris St Blazey küla ja St Austelli linna lähedal. Siia rajati mitu kasvuhoonet maailma eri paikade taimestikuga. Üks neist kasvuhoonetest on maailma suurim. Rajatised kujutavad endast nn bioome, tehniliselt ja välimuse poolest väga moodsalt ehitatud plastikpoolkerasid. Neid on ilus vaadata, tundub, nagu oleksid kuhugi fantaasiamaailma saabunud.
Mõte hakkas liikuma 1995. aasta paiku. Projekti elluviimine võttis üsna suurel entusiastide grupil aega kaks ja pool aastat ning külastajatele avati bioomid 2001. aasta märtsis. Inglismaa on alati olnud kuulus oma parkide poolest, juba kuninganna Victoria aegadest on alles palju mõnusaid vanu avalikke parke. Ka Eedeni aiad on omamoodi pargid.

Tänapäeva viimane sõna
Suuremas bioomis on vihmametsade troopiline lopsakas taimestik, väiksemas Vahemeremaade subtroopika. Troopikabioomis kannavad vilja banaa­ni­puud, kasvab kohv, võrsub bambus... Õhk on üliniiske, isegi pildista­da on raske, sest paksus niiskuses hajuvad teravad kontuurid ja fotokat tuleb tihti kuivatada. Poole väiksemas bioomis saab näha näiteks oliive ja viinamarju, aga seal on lisaks taimedele ka väga palju skulptuure. Bioomide vahealal kasvavad tee, lavendel, veel sajad meile üsna tundmatud taimed ja lilled.
Kogu ehitus ja projekt on tänapäeva viimane sõna. Niiskust ja soojust bioomides kontrollitakse ja hoitakse alal arvutite abil. Väga paljude taimede, puude ja põõsaste juures on selgitused, kuidas neid saab kasutada eneseraviks ja meditsiini eesmärkidel. Väidetavalt on vesi, mida vihmametsade bioomi niisutamiseks kasutatakse, seesama vihmavesi, mida Cornwallis nii ohtralt peaaegu iga päev maha kallab. Elektrit saadakse Cornwalli esimeste tuulejõujaamade kaudu.
Bioloogiaõpetajatele on Eden Pro­ject oma bioomide ja laiuvate aedade­ga tõeline unelmate maailm. 2005. aas­tal avati veel üks suur ehitis, kus on klassiruumid ja loengusaalid, näitusesaalid ja -rõdud, kus käsitletakse ikka inimese ja looduse suhteid, nendevahelist harmooniat. Meil nappis aega, et kõigi väljapanekutega tutvuda, kuid silma hakkas hulk katalooge, mis sisaldasid mitme­suguseid looduseteemasid; vana puutüvi aastaringidega, selgitamaks puude kasvu ja selle tingimusi; põnevad masinavärgid, mis looduse kulgemist näitlikustasid, jpm.
Käisime Eedeni aedades esmaspäeval. Külastajaid oli tohutult, kuid see ei häirinud. Tekitas ainult küsimuse, kui palju rahvast võib siin veel nädalavahetustel olla.

Eedeni projekt on popp
Rohkesti oli lapsi, kes kõike uudistasid, puid ja põõsaid käega katsusid, kus see võimalik oli. Tuldi perede ja sõpruskondadega, silma hakkas palju ratastoolidega külastajate rühmi. Kõigil oli huvitav, mõnus, hea. Kaasa saab osta nii taimi, lilli kui ka suures valikus loodussõbralikke tooteid. Hästi on korraldatud tuhandete inimeste toitlustamine. Seni Eedeni aedu vaatamas käinud külastajatehulka loetakse miljonitega.
Eden Pro­ject on kujunenud suurte telekontsertide (Live 8 sari) kohaks. Sageli esinevad bioomides Cornwalli koorid. Siin on laulnud palju tuntud lauljaid, nagu näiteks ­Amy Winehouse < >, James Morrison < , Lily Allen < > jt. Siin on tehtud palju filme, näiteks üks James Bondi filmidest 2002. aastal. Ka Cornwalli kaunid maastikud oma südantlõhestavates armuromaani­des kuulsaks kirjutanud Rosamunde Pilcheri raamatute järgi tehtud telefilmides saab Eedeni aedu näha. Samuti ulmekates. Eden Pro­ject’i on ka inimese ja looduse teatriks kutsutud.

Vana: Blenheimi loss
Blenheimi lossi puhul ei teki kellelgi kahtlust, et tegemist on Suurbritannia suurima paleega, mis ka ajaloo keerdkäikudest väga auväärsena läbi tulnud. Praegu elab seal üheteistkümnenda Marlborough’ hertsogi perekond, aga enamik lossist ja seda ümbritsevatest aedadest on rahvale avatud.
Nägime barokklossi olulisemaid nn riiklikke ruume, mille hiilgus on tõepoolest pimestav. Igas saalis ja toakeses on tohutult põnevaid ajaloolisi esemeid – portreedest vaipadeni, portselanserviisidest skulptuurideni. Neile sisemistele vaatamisväärsustele lisanduvad väljas veel purskkaevude ja terassidega park ning mitu aeda: itaalia aed, roosiaed jt.

Kaunid naised
Meie giidil, vanal härrasmehel, kes oli Oxfordi ülikooli juristikraadiga suur ajaloofänn ning erruläinuna nüüd lossis ringkäike juhatab, tundusid olevat oma lemmikteemad. Ta ei varjanud vaimustust, et just sel suvel said restau­reeritud ja konserveeritud kümme uhket flaami vaipa, mille pildid käsitlevad 1702.–1714. aasta sõjakäiku ja mis loodi esimese Marlborough’ hertso­gi tellimusel.
Meie aristokraatiavõõrastele kõrvadele mõjusid küll veidi koormavana giidi suured teadmised kuningate, hertsogite jt suurtest suguvõsadest ja sugupuude hargnemistest, aga seevastu pakkusid pikantset huvi tema lood lossis elanud kaunitest daamidest. Giidi eriline lemmik oli aga väga pikakasvuline kaunis Consuelo Vanderbilt, keda on kujutatud paljudel portreedel. 1895. aastal, kui 18-aastane Consuelo, tuntud Ameerika miljonäri tütar, oli üheksanda Marlborough’ hertsogi naisena saabunud Blenheimi, loodeti talt poega, et võtta enneaegselt Winston Churchillilt ära hertsogitiitel. Consuelo tuli oma ülesandega edukalt toime.

Mõned pedagoogilised probleemid on eesti kultuuriruumis täiesti lahti harutamata. Näiliselt oleks nagu kõik suhtumised enam-vähem paigas, tegelikult aga mitte. On üks täiesti pime ala, millele ei julgeta isegi astuda. See on noore inimese esimene kokkupuude alkoholiga ja täiskasvanute/õpetajate/lapsevanemate suhtumine sellesse.

On vana tarkus, et parim võimalus noore kujuneva inimese mõjutamiseks on usalduslikud suhted. Esimene reegel on kuulata, teada saada ja mitte hukka mõista, keelata, karistada.
Olen oma õpilastelt sageli küsinud, kes julgeb ema-isaga ääri-veeri jagada oma esimesi armastustundeid ja rääkida muudest täiskasvanute maailma jõudmise kogemustest, sh esimesest tutvusest alkoholiga. Vastus on enamasti eitav, sest kardetakse vanemate reageeringut. Nii ongi usalduslikele suhetele kriips peale tõmmatud. Laps jääb suures maailmas endaga üksi.
Noortele on kõige ebameeldivam moraalilugemine, iseäranis laadis, et istu nüüd minu kõrvale ja kuula, kui korralikud meie nooruses olime. See peletab noore iseseisvusele pürgiva inimese eemale. Ta võõrandub oma peresuhetest ja vanematest, kes peaksid olema tema parimad nõuandjad.
Noorte maailmas armutakse, pidutsetakse ja juuakse ka alkoholi. Miks ei peaks saama kodus sellest usalduslikult rääkida? Kõige kahetsusväärsem on, kui tekib salatsemine ja varjamine. Täiskasvanuks saamise piiril on enamik noori esimese tutvuse alkoholiga teinud, enamasti mitte täiskasvanu juuresolekul.

Appi ei tule keegi
Probleem ei ole alkoholis, vaid selles, kui palju, kuidas ning miks alkoholi juuakse. Piiri tundmist peaksid õpetama kodu ja perekond. On oluline, et esimese alkoholikogemuse saaks noor inimene kodust – sest selle kogemuse saab ta niikuinii –, palju halvem, kui see juhtub võõras seltskonnas. Vanematel ei maksa pead põõsasse pista, et neid küll pole õpetatud kodus jooma, vastupidi, ka alkoholi tarbimist tuleb kodus õpetada. Kõige rohkem mõjutab kodu eeskuju. Siit võetakse malli, kus on piir, missugused on kombed. Me ei kujuta ometi ette, et kui inimene saab 21-aastaseks, peab ta päevapealt oskama iseenese tarkusest alkoholiga õigeid suhteid luua. Elu elamist saab õpetada elu elades. Lastele tuleb hakata varakult seletama alkoholireklaamide tähendust ja eesmärki. Rääkida suhtumisest alkoholi eri kultuuriruumides. Nooruki alateadvusse peab jõudma, et oht on suur.
Joomine tuleneb sisemisest tasakaalutusest ja ängist. Sellelt pinnalt kujunev alkoholism on sõltuvuslik ainevahetushaigus. Ma jätaksin kõrvale nõukaaja ja lääne mõju, mille kaela kombelõtvust sageli aetakse. Valikuid teeb inimene ise oma taibu ja vajaduste järgi. Oli nõukaajal inimesi, kes ei uppunud viinasse, ja on ka praegu. Kelle süüks siis panna, et eestlane joob ja eesti noor teeb pahatihti alkoholiga tegemist juba varases teismeeas? Varasemast Eesti ajaloost ja kirjandusest leiab palju jälgi oimetuks joomisest: Väljaotsa Jaan, Kõverkaela-Juku ja Kohi-Kaarel, Tõnu Prillup, Katku Villu, Oru Pearu. Igas külas oli kiriku kõrval kõrts ja iga mõis ajas viina, ja ära see ju joodi. Üle mere viidi salaviina Soomegi.
Eesti rahvas on viinale aldis, küllap on see mingi rahvuslik olemusjoon, mille vastu nõrgemad ei saa. Appi ei tule aga keegi. Praegu hakkab riik aktsiisi pealt hullusti teenima ja salakaup sama hullusti liikuma. Joodik ostab ikka, ainult enne müüb oma püksid maha. Viinareklaam aitab alkohooli­kutel kindlalt viina küüsis püsida. Kunagi ütles üks mu kolleeg, et kurg võib küll lapsi tuua, aga pead ise ka mees olema. Sama kehtib alkohoolikute kohta. Jumal aitab seda, kes end ise aitab.

Side silmadel
Eesti asjad on tõesti kummalised ja väga raske on selget seisukohta võtta. Pole haruldus, et gümnaasiumipreilid on õhtuti baarides ettekandjad, suvevaheajal tingimata. Kes tõmbaks siin piiri? Ettevõtja, kes saab noorte näitsikutena odava tööjõu, igatahes mitte. Samas on pubisid ja baare, kuhu alaealised vabalt sisse pääsevad. Pole just mugav istuda kohvikus, kus teises lauas on kooliõpilased, ja pole teada, mida nad joovad. Sellest kõigest vaikitakse. Mis suudavad siis teha õpetajad? Õhtustel politseireididel kinnivõetud purjus kooliõpilastest kooli ei teatata. Eesti riigis ei ole ühist seisukohta ega ühist rinnet, kuidas piirata noorte liiga varast kokkupuudet alkoholiga. Ilus jutt koolitunnis on väikse kaaluga. Selle kõige kõrval on õpetaja, kes lubas enda juures koolilõppu alkoholiga tähistada, tühiasi.
Meie kasvatustöös on imelik hoiak, et kui alkoholi eitan ja keelan seda teistelgi pruukida, olekski olukord nagu lahenduse leidnud. Ei ole, sinuga lihtsalt ei räägita enam sel teemal. Alkoholist on aga vaja palju rääkida, selgitada ja hoiakuid luua. Koolis on selleks kõige paremad võimalused keemia- ja bioloogiatund. Samas tuleb ka alkoholikultuurist rääkida. Väites, et see pole kultuuri osa, luiskame iseendale. Noortele luisata ei saa. Kui on teada, et alkoholiga puutub kokku enamik inimesi, tekib küsimus, kes voolib tarbimisharjumusi ja -kombeid, aitab neid heas mõttes kultuursena hoida. Reklaam ja suurüritused kultiveerivad madalat alkoholikultuuri. Eestlane on viinalembene rahvas, rääkigem siis, kuidas käituda, tutvustagem head kombestikku – see on lahendusi otsiv tee.
Moraalijutlustel ja loosungitel on väga väike kaal. Jutust on kasu siis, kui see on faktiveenev, mitte sundseisu panev. Kiitust vääriks, kui oskaksime eeskuju ja ühiskondlike võtetega (nõme reklaam jne) kas või mõne noore alkoholismist eemal hoida.
Oluline on silmi mitte kinni pigistada, nagu probleemi polekski, kui õpetaja eitab viinavõtmist. Igale probleemile tuleb läheneda elulisest küljest. Ei karsklasel ega alkoholipruukijal tohiks midagi varjata olla. Suhtlemine noortega peab olema aus, muidu ei teki nende mõjutamiseks pinnast.
Tõsi, pedagoog peab olema eeskuju ja tegema alkoholivastast kasvatustööd vastutustundlikult. Kuid õpetaja peab jääma ka iseenda ees ausaks ja julgema tunnistada, et maailm pole mustvalge. Täielik eitus ei ole tõsiseltvõetav, õpilane ei usu seda, sest maailmal on palju ilmekamaid näiteid. Kasvatustöö on tulemuslik siis, kui tunnistada seda, mis olemas on. Koolis on õpilased, kellel tutvus alkoholiga ammu tehtud. Miks peab seda õpetaja eest varjama? Õpetaja on tavaline inimene, mitte jumal. Sellega tahan öelda, et õpilast ja õpetajat tuleb vaadelda ühiskondliku fooni sees, mitte taustal. Eitamine, näilik silma kinnipigistamine või probleemist mööda vaatamine ei anna võimalust noore hinge pääseda.

Mõistmatus
Alkoholipruuk on juurdunud ja sellega tuleb tegelda. Õpetaja peab suutma olukorda tõlgendada mitmes võtmes korraga. Kui me alkoholi tarvitajaid kurjalt tõrjume, ei too see lahendust. Kahjuks on sõnad „alkoholism” ja „alkohol” muutunud osa täiskarsklaste hulgas sõimusõnadeks, loodud on müüt, et alkoholism tähendab moraalset nõrkust, tahtejõuetust ja madalat intellekti. Alkohoolikuks saamine pole kunagi kellegi eesmärk olnud.
Olen oma lähikondlaste ja endiste õpilaste hulgas kokku puutunud mitme alkoholilembese inimesega. Arvan tundvat nende sisemaailma ega loobiks neid kividega. Noori tuleb alkoholiga seonduvas valgustada, aga kui keegi on sellele teele sattunud, ei peaks ta seda minu eest varjama ja õlleklaasi ma tema eest ära ei tõmbaks. Kasu väike.
Täiskarsklane ei pea sellepärast veel hulluks minema, kui kuskil viina juuakse, joodikut hukka mõistma ja viisaka tervisenapsi võtmise üle ilkuma. Ei tohiks nii kuri olla. Pole ju põhjust alkoholitarbijast endale vaenlast teha, kui endal kõik korras on. Elu on palju sügavam, vabam ja ilusam, kui suudame tolerantsed olla. Karsklase soov teise eest mõelda on tulutu. Alkoholismialast kasvatustööd ei saa teha karsklase vaatenurgast – see oleks väga karm ja kitsas.
Tundes huvi alkoholismiga seonduvate probleemide vastu, tutvusin sel suvel Estelle Laanega, kes koos abikaasa Kalle Laanega on sotsiaalministeeriumi sõltuvushaigete rehabilitatsiooni ühingu raames välja andnud raamatu „Teavet probleemkäitumiste ennetustööks” (Tallinn, 1999). Soovitan kõigil seda lugeda. Peale probleemkäitumise teema leidub väljaandes head materjali ka sõltuvuste, kuritegevuse, perevägivalla ja laste väärkohtlemise kohta. Estelle Laane soovitab kindlasti lugeda Sören Sigvardssoni „Enam kui Linnuteed”, kus väga lihtsas laadis on selgitatud alkoholi mõju inimesele keemia, bio­keemia ja ajutegevuse kaudu. Väljaanne sisaldab väga head materjali selle kohta, kuidas inimese organism alkoholile reageerib.

Sel suvel tuli briti opositsiooniliider David Cameron välja samalaadse ideega kui Alli Lunter ehk innustas kodusid õpetama oma lapsi alkoholi õigesti tarvitama. Sealne ühiskond võttis selle vastu päris tugevalt sõna. Nende seas ka näiteks kohalik doktor Geoff Jolliffe, kes tõdes, et Cameroni ettepanekus on osa tõtt, „kuid see osa, milles ta eksib, võib meie lastele tuua kaasa hävitavaid tagajärgi”. Ta lisas, et „on kaugelt liiga palju inimesi, kes joovad liiga palju ja liiga tihti. Kui me tahame seda peatada, peame üles kasvatama generatsiooni, mis on parem nende vanematest”.
Alli Lunter kirjutab, et asi ei ole alkoholis, vaid viisides, kuidas seda tarvitatakse. Kuid peame siiski, eriti laste kontekstis rääkides, meeles pida-ma, et jutt on sõltuvust tekitavast närvi­mürgist, mis võib ka väikestes kogustes manustatuna ohtlik olla. Seadused, mis keelavad alaealistel kokkupuute alkoholiga, on mõeldud nende kaitseks. Igasugune soovitus alaealistele alkoholi pakkuda on kõige muu kõrval ka seadusevastane.
Kuid mõistan ka Alli Lunteri head tahet. Probleemi eest ei ole tõepoolest mõtet pead liiva alla peita. Jääda lootma vaid seadusesõna tugevusele on kahtlemata vähe. Olen absoluutselt nõus, et põhivastutus lasub kodul. Samas usun, et vanemate eesmärk on siiski kasvatada lapsi tegema õigeid valikuid ning hoiduma asjadest, mis neile kahjulikud on.
Valdav osa noori hakkab alkoholi tarvitama, kuna teised seda teevad. Võimalik, et nende vanemad või siis nende vanusekaaslased-sõbrad. Minu ema õpetas mind, et ma ei peaks tegema midagi, mida ma ise ei taha teha, ainult sellepärast, et kõik teised seda teevad. Selle tarkusetera ümber koonduvad väärtushinnangud hoidsid mind eemal meelemürkidest. Ma ei mäleta, et meil oleks kodus alkoholist kordagi juttu olnud. Kui kodu annab lapsele tugeva väärtushinnangute ning otsustusvõime baasi, ei hakka ta tegelema kuritegevusega, meelemürkidega – alkohol on üks nendest – jne.
Muidugi ei ole elu mustvalge ning nii see alati ei toimi. Kuid vales suunas
läheme kindlasti, kui tahame oma lapsi headeks kodanikeks kasvatada, aga selgitame neile, kuidas väikese pettusega on võimalik maksude pealt kokku hoida, põhjendades, et see ei ole ju varastamine. Või siis õpetame neid „mõõdukalt” alkoholi tarvitama, edastades sõnumi, et see ei sisalda ohte ning on igati OK. Kodu ülesanne peaks olema anda edasi kõike head, mis aitab hoiduda kõigest halvast. Kõike halba ei ole vaja ise kogeda või maitsta, teadmaks, et sellest on vaja hoiduda.
Meie üks suurimaid probleeme on ühiskondlik surve, mis paneb inimesi tegema arutuid asju, mida nad iseene-sest ehk ei olekski valmis tegema. Lap-sed on kõige tundlikum vanuserühm. Kui nende vanemad neid veel tagant tõukavad, on tõepoolest raske selg sirgu lüüa ja öelda: „Aga mina ei taha!”
Iga lapsepõlv peaks olema alkoholivaba. Vanemad ja kodud, kus alkohol on igapäevane, seisavad raskete valikute ees. Regulaarselt alkoholi tarvitades on kahtlemata keeruline lapsele selgeks teha, miks tema juua ei tohi. Sõnad ja teod lähevad ju lahku. Ja nii saab vist ainult nõustuda tolle briti tohtriga, et ühiskonna parandamiseks on vaja kasvatada üles generatsioon, kes oleks parem kui nende vanemad.

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

Juuli alguses toimus Peipsi ääres Piirioja puhkekeskuses esimene üle-eestiline õpetajate suve­seminar, teemaks oli õues õppimine. Tingimisi võib ettevõtmist nimetada aga ka õpetajate suvepäevadeks.

Suveseminari projekti juht, Põltsamaa ühisgümnaasiumi saksa keele õpetaja Maive Lääne ütleb, et idee niisuguse eri ainete õpetajaid ühendava ettevõtmise korraldamiseks tuli eelmisel aastal ning tõsisemad ettevalmistused selleks algasid juba veebruaris. Projekti eestvedajad olid Maive Lääne kõrval tema kolleeg Põltsamaa ühisgümnaasiumist Kaja Raimets ning SL Kalju juht Uno Valdmets. Projekti toetasid hasartmängumaksu nõukogu, koolispordi liit, haridus- ja teadusministeerium, Põltsamaa ühisgümnaasium ja Jõgevamaa spordiliit Kalju.

Üle saja õpetaja
1. juulil saabus Peipsi äärde 109 õpetajat 28 koolist. Avamisest võttis osa ka koolispordi liidu peasekretär Madis Pettai. Maive Lääne: „Esimesel päeval toimusid töötoad, mille juhendajad olid enamasti tegevõpetajad meie endi hulgast. Igas grupis osales umbes 20 kohaletulnut. Läbi viidi esmaabi töötuba, juhendaja Ene Vaiknemets, inglise tantse õpetasid Helen Lillemäe Vastseliina internaatkoolist ja Kadri Väli Rapla lasteaiast. Kadre Maalma Kohtla-Järve Järve gümnaasiumist õpetas orienteerumise põhitõdesid ning mina ise seiklusmänge, mida õpilastega matkadel või tundides läbi viia. Marje Aigro juhendamisel meisterdati käsitöö töötoas lõbusaid stressipalle. Tervisliku toitumise töötuba viisid läbi Valio Eesti AS esindajad Heiki Raimets ja Indrek Kose.
Pärast n-ö akadeemilist osa, kus uusi teadmisi ammutati või vanu meelde tuletati, algasid sportmängud. Võistkondlikest aladest võrkpallivõistlus ja lõbus teatejooks, orienteerumine ning sõudmine järvel. Individuaalaladest saadi end proovile panna petangis, noolemängus, korvpalli vabavisetes, kuulijännis ja veekotiviskes. Viimane oli palavat päeva ning mängulusti arvestades väga populaarne ja seda oleks mängitud hilise õhtuni, kui veepallid otsa poleks saanud.
Õhtul toimus koolidevaheline viktoriin, mille koostas ja viis läbi Kalle Kolberg Narva kutsehariduskeskusest. Viktoriini võitjad Põltsamaa ÜG-st said kingituseks Kalle Kolbergi koostatud „MemoMeka” viktoriiniraamatud. Pärast viktoriini tuli lavale ansambel Rahamassin ning tants kestis varaste hommikutundideni. Vahepeal loositi osalejate vahel välja suitsukala – olime ju Peipsi ääres.”
Teisel päeval veeretati võidu vankriratast, mängiti pesapalli ning seitse vaprat koolijuhti-õppealajuhatajat osales koolijuhtide mitmevõistluses. Võitjateks tulid võrdsete punktidega Ülenurme gümnaasiumi õppealajuhataja Merje Aavik ning Avinurme keskkooli direktor Aivar Saarela.

Miks nad seda tegid?
Maive Laane sõnul toimub suvel õpetajatele ainesektsioonide kaupa hulgaliselt suveüritusi ja suveseminare, puudus aga ühisüritus, millest võiksid osa võtta kõik õpetajad, olenemata sellest, mida nad õpetavad.
„Tahtsime pakkuda õpetajatele võimalust tulla pärast pikka kooliaastat mõnusalt ja aktiivselt aega veetma ning kogemusi vahetama. Üks eesmärke oli luua uus traditsioon õpetajate ürituste kalendrisse. Kokkutulnute seas oli ka lasteaiaõpetajaid ning kutsehariduskeskuste õpetajaid. Hea meel oli, et üritust ei peljanud vene keelt kõnelevad õpetajad Narva kutsehariduskeskusest. Osalenud jäid väga rahule ning nii mõnigi ütles, et oleks teadnud, et nii tore on (ja ilm nii ilus), oleks kohe rohkem rahvast kaasa võtnud ja suure bussiga tulnud. Kindlasti soovitati meil samalaadne üritus ka järgmisel aastal korraldada. Kiideti head korraldust ja sedagi, et kõik toimus suure entusiasmi ja mõnuga.”
Mis saab edasi? Mõni nädal tagasi toimus korraldajate ja läbiviijate kokkuvõttev koosolek, kus muuhulgas otsustati, et teine õpetajate suveseminar toimub Piirioja puhkekeskuses 7. ja 8. juulil 2009.

Balti keemiaõpetajate suvekooli en­dises mõisahäärberis paiknevas Tõstamaa keskkoolis korraldas keemiaõpe­tajate liit. Ligi viiskümmend õpetajat Eestist, Lätist ja Leedust leidsid palju uudistamisväärset järelklassitsistlikus stiilis ehitatud mõisahoones, kus kaheksa aastat kestnud remondi- ja restaureerimistööd lõppesid mõni aasta tagasi. Seina- ja laemaalingud, kooli direktori Toomas Miti ülevaade mõisakooli ajaloost ja seda kajastavast muuseumist, sotsrealistlik üleriiete ja pesunäitus – sellisel meeleolukal taustal algas meie kolmepäevane kursus.
Keskenduti anorgaanilisele ja orgaa­nilisele maailmale meie ümber. Et loodust uurida, tõime sellest killukese kee­miaklassi. Elamusrikas mootorpaadiretk Pärnu lahes asuvale pisikesele Manilaiule viis meid kivikesi korjama ja veeproove võtma. Juho Kirsi (TÜ) loen­gu „Eesti mineraalid” ning Aarne Tõldsepa juhendatud praktikumi järel olime juba pädevamad määrama, kas meie õpimappi sattusid päevakivid, kvarts, graniit, kaltsiit või rauarikkad kivimid. Kivimite analüüs oli meile avastusõpe, sest keemiaõpetajad tavaliselt geokeemia väljaõpet ei saa.
Üks praktikumitöö hõlmas Mani­laiu-reisilt kaasa toodud vee analüüsi. Lihtsate standardtestidega tegime Läänemere vees kindlaks mitmesugused ioonid. Üldteada on Surnumere vee sedavõrd suur soolsus, et inimkeha seal põhja ei vajugi. Kas vee teeb tihedaks keedusool (naatriumkloriid) või mingi muu aine? Uurisime sedagi. Soojamaareisi ette võtta ei tulnud, sest Surnumere soolakeskusest või apteegist vannisoolade letist saab osta vajalikke soolasid. Mis selgus? Peamine sool Surnumere vees on hoopiski magneesiumbromiid.
Vilja Tootsi juhendatud praktikumitöö hõlmas orgaaniliste ainete tuvastamist lilledes, puulehtedes, puuviljades jms. Kui keemiatunnis võtame tavapäraselt laborikapist vajalikud ained, siis nüüd oli kemikaal asendatud eluslooduse materjaliga. Enne keemilist analüüsi tuli aga selgeks mõelda, mida üldse võiks määrata banaanis, punases begoonias, pähklis jne. Banaani suure glükoosisisalduse tõttu tuleb banaaniga klaasi hõbetamise katse (hõbepeeglireaktsioon) tõesti hästi välja.
„Müüdid alkoholist” – sellisel teemal haris kuulajaskonda AS Viru Õlu tegevjuht Ott Licht oma visuaalselt ja organoleptiliselt hästi illustreeritud ettekandega. Aarne Tõldsepa esinemisele „Kuhu lähed, keemiaharidus?” järgnes diskussioon keemiaõpetuse valupunktide, riigieksamite, õppimise ja õpetamise täiustamise jms üle.
Kes ergastus kursustel saadud ideedest, kes kontaktidest teiste riikide õpetajatega, kes ammutas energiat Tõstamaa keskkooli kuulsalt laemaalingult „Jõurõngas” – osalejad pidasid kursust igatpidi toredaks. Aitäh korraldajatele ja Tõstamaa keskkoolile.
 

Käisin suvepuhkuse aegu juba seitsmes või kaheksas kord Saksa­maal.

Eestlasi ja maailma üldse kammitsevad seoses Saksamaaga mitmed kompleksid. Eks ole kompleksid ka sakslastel endil. Need on seotud ajaloo ja eriti kahe maailmasõjaga. Kuna Rooma paavst on palunud ristisõdades toime pandu eest vabandust, peaksime lahti saama ka kahe maailmasõja painest.
Olen märganud, et õpilasteski on teatav hoiak Saksamaa suhtes. See on nõukogulik n-ö võitjate, ka brittide-ameeriklaste hoiak, mis ei vasta täielikult tegelikkusele. Õpetajana rõõmustab mind, et ajalugu analüüsides näen, kuidas õpilased mõtlevad kaasa ja nende hoiakud muutuvad. Selles ongi õpetajatöö keerukus ja võlu.

Tänapäeva Saksamaa
Saksamaa on nüüd juba Euroopa Liidu majandusvedur. Kahju, et meie poliitikud ja majandusinimesed võtavad liigselt eeskuju nn ülemeremaadest, kus valitseb meile võõras anglosaksi kultuuriruum. Ilmselt on selle üks põh­jus saksa keele oskuse kidumine ja kõige välise tähtsustumine. Poliitikud räägivad palju üleilmastumisest, sakslased säilitavad oma vanu tavasid ja elulaadi.
Sõitsime sel korral ringi Harzi mägedes, mis koos Tüüringiga moodustavad Saksamaa ürgse ja omanäolise südame. Mägedevahelises Stollbergis leidsime vaid ühe maja, mis oli korrastamata, kõik teised olid nagu äsja pintsli alt tulnud. Püha Cyriakuse romaani stiilis ja kaunite freskodega Saksamaa kõige vanemas kirikus Gernrodes ja kiriku õues imetlesime vanade meistrite imelist kooskõlataju. Nii ka Quedlinburgi Püha Servatii suurejoonelises keisrikirikus. Saksamaal on loodud fond kirikute korrastamiseks. Olgu lisatud, et paar aastat tagasi taastati Dresdenis 1945. aastal puruks pommitatud barokses kesklinnas kuulus Frauenkirche, milleks olevat kogutud ca 8 miljardit Eesti krooni.

Inimlikkus ja alalhoidlikkus
Tundub, et see on hea konservatiivsus. Joostes pidevalt kõige uue järel, võime kergesti kaotada aastasadadega järeleproovitu ja just meile sobiva. Nii tuleb meie ellu närvilisus ja tõmblemine, mida ma pole Saksamaal märganud. Elatakse aastasadade jooksul rajatud hoonetes, süüakse traditsioonilisi toi-te ja peetakse kinni kujunenud kommetest. Küll tundub, et alati on täh-
tis kvaliteet, see peab olema kõrge.
Nii on kujunenud inimlik elukorraldus.
Üks näide. Sõitsime sinna laupäevasel päeval, mul oli vaadatud Internetist välja teekond mööda raudteed Maagi­mägede Freibergi, kus pidime kohtuma vanade saksa kolleegidega. 300-kilomeetrise teekonna normaalhind oli ca 30 eurot inimese kohta, rongis pakkus aga konduktor meile grupipiletit nn ilusa nädalalõpu tariifiga, mis tegi ca 90 krooni.
Tagasi Tallinnas, küsiti meilt Helmesse sõiduks (ca 220 km) 180 krooni inimese kohta. Kui üks pensionär päris soodustuse kohta, siis nähvati, et bussifirmale ei anta pensionäride jaoks odavamat bensiini. Muidugi ei anta, ka Saksamaal ei anta, aga selleks poliitikud-ametnikud rahva palgal ongi, et korraldada argielu inimlikuks.
Selles erinevad Eesti ja Saksamaa nagu öö ja päev. Saksamaal on väga tähtis perekond, kõikjal tehakse peredele soodustusi. Valitseb stabiilsus, mis võimaldab inimesel oma elu rahulikult planeerida. Juba aastaid saab Saksamaal näiteks kaubahallis õlle alates 5–6 kroonist, veini võib söögi juurde osta 20 krooni eest pudel. Kala ja puuvilju saab odavamalt kui Eestis. Suhteliselt kallis on must leib ja söögikohas joogivesi.

Uus tehnoloogia
See pole Saksamaal eputamiseks, vaid on jõudnud nagu märkamatult argiellu. Ootamatult nägin uue tehnoloogia võrratuid võimalusi Eislebenis Martin Lutheri sünnimajas, mille uuendatud väljapanekut pean parimaks, mida on muuseumides õnnestunud näha. Käies seekord ära ka Lutheri surimajas ja Eislebeni Andrease kirikus ning olles varem viibinud Wittenbergis asuvas õukonnakirikus, kus Luther alustas oma reformiteed ja kuhu ta ka maetud on, aga roninud ka Wartburgi lossi, kus ta paavsti viha eest varjul oli ja piiblit saksa keelde tõlkis, on saanud ring täis selle renessanssaja suure sakslase eluteega tutvumisel.
Täiesti omalaadselt võis näha tehnoloogia kasutamist aga Dresdenis asuvas Panometris 1756. aasta Dresdeni panoraami (27 x 105 m) loomisel. Seda peab ise nägema. Ja muidugi tuleb Thales sõita köisteel üle metsade nõidade tantsuplatsile, kust paistab Põhja-Saksa kõrgeim mägi Broken. Just siin kogunevad ammusest ajast 30. aprilli õhtul nõiad, et üle kaljuste mägede ja kuristike luudade seljas tantsuplatsile tormata. Meie jõudsime Brockenile päikeselisel suvepäeval popsutava kitsarööpmelise rongiga. Saksamaal on müüdid ja tehnikamaailm kõikjal imelises ühenduses.

Lendamine on inimeste jaoks muutunud igapäevaseks. Samas on tänapäevase reisilennukiga pikkade vahemaade läbimisel tõelise lennutundega üsna vähe pistmist. Nii leidubki ikka ja jälle neid, kes ihkavad enamat – lennata nagu linnud.

Valga- ja Viljandimaa piiril Riidajas Torupillitalu pidav Ants Taul on laiemale avalikkusele tuttav eelkõige torupillimängija, -õpetaja ja -meistrina. Praeguseks on ta oma sõnul pillide valmistamise töö küll täielikult vanemale pojale Andrusele pärandanud ja kinnitab, et too on selles temast juba osavamgi. Kui isa Ants aastas üle kahekümne pilli valmis teha ei jõudnud, siis pojal läheb usinate rahvapillimängu õppivate torupillihuviliste varustamine kümnetes muusikakoolides märksa nobedamalt.

Torupillid ja deltaplaanid
Taulide turismitalul on kolm dominan­ti: rahvamuusika, mesindus ja lennundus. Ants Taul on lennuusku juba pisikesest peale ja nagu paljud lennundusest huvitunud, alustas temagi mudellennukite ehitamisest. Ise tõusis ta õhku juba 1970-ndatel, kui Eestisse jõudsid deltaplaanid. 1992. aastal valmis Ants Tauli esimene motodeltaplaan – siis ei pidanud enam ka kellegi teise õhkuvedamisest sõltuma. Talu lennuväli rajati kaks aastat hiljem.
Oma seni viimase motodelta on Ants Taul ehitanud just niisuguse, et sellega saaks pärast mootori väljalülitamist ja enne maandumist võima­likult pikalt mootorita planeerida. Lennata nagu kotkas. Temaga ühe reisi kaasa teinuna võin kinnitada – see on iseäralik ja omamoodi ülev tun­ne küll, kui äkitselt adud, et õhk tõepoolest kannab. Küllap veel erili­sem siis, kui tunned, et sinust selles õhuspüsimises ka midagi sõltub. Motodeltaplaani juhib piloot oma käte jõuga, nii et lind mis lind…
Ants Tauli motodelta gondel on mehe enda modelleeritud ja osalt ka valmistatud. 10,6-meetrise siruulatu­se ja 14-ruutmeetrise pindalaga tiib on valmistatud lennukitehases, kuid sedagi on parema juhitavuse saavutamiseks pisut ise täiustatud. Lennuaparaadi telik on muide liimpuidust – pillimeister kasutas siin materjalina kuuse- ja saarepuud.
Nii nagu kõik lennundust tõsiselt võtvad inimesed, peab ka Ants Taul väga tähtsaks ohutusnõuete täitmist. Ja just tema on see mees, kelle juures peavad kontroll-lennu sooritama need, kes tahavad iseseisvalt motodeltaplaani piloteerima hakata.

Lennuväli õunaaia asemel
Ehkki lennundushuvilised leiavad, et üldiselt ei ole Eestis väikelennuvälju ülearu palju, pole Ants Tauli lennuväli lähikonnas siiski ainus. Paarikümne kilomeetri kaugusel Karksis avati lennuväli kaks aastat tagasi. Juba teist suve peeti seal ka lennupäevi – peamine initsiaator ja korraldaja lennuvälja omanik, Õpetajate Lehe lugejatele Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorina tuntud Hendrik Agur.
Kui endise õunaaia kohale alles lennuvälja rajama hakati, kartis nii mõnigi kohalik, et sellest saab nende vaikuse ja rahu röövija. Tegelikult ei tee õhusõidukid, millele Karksi lennuväli mõeldud, palju suuremat müra kui naabri muruniidumasin puhkepäeva hommikul. Ja kui tegemist on hoolsate naabritega, töötab nende muruniiduk ka märgatavalt sagedamini, kui lennukeid ühel väikelennuväljal maandub ja õhku tõuseb.
Tõsi, lennupäeval pidid Karksi elanikud tõepoolest arvestama tunduvalt suurema müraga, sest langevarjureid vedas neile vajalikku kõrgusesse ja tegi soovijatele huvireise ka sõjaväelangevarjuklubi vana hea AN-2. Paljudele nõukogude ajast tuttav „moosiriiul” on lende kommenteerinud asjatundjate sõnul nii lollikindel sõiduriist, et kunagi olla üks AN Venemaa avarustes mehhaaniku tähelepanematuse tõttu koguni piloodita õhku tõusnud, seni lennanud, kuni kütus otsa sai, ja seejärel täiesti tervena ka omapead maandunud. Niisugused asjad saavad õnnelikult lõppeda muidugi vaid stepi­avarustes, mitte metsases Eestis.
Lennunduses sõltub teadagi väga palju ilmast. Motodeltaplaaniga, mille juhtimisega piloot peab oma käte jõul toime tulema, lennatakse ainult suhteliselt vaikse ilmaga ja peami­selt vahetult enne päikeseloojangut või pärast päikesetõusu, kui tuul enamasti vaibub. Karksi lennupäevgi nihutati tänavu ilmaennustuse tõttu esmalt laupäevalt pühapäevale ja seejärel oodati ikka veel mitu tundi, et suurepärase ilmaga Lõuna-Eestisse saaksid startida ka lennukid põhja poolt Eestist, kus hommik oli väga udune.
Nii saigi publik esmalt soojenduseks jälgida mudellennukite vigurlendu, seejärel tegid oma avahüppe langevarjurid. Õhku tõusis ka aerofotode tegemiseks kasutatav mudelhelikopter ning soovijaid lennutas Pakker Avio kopter Robinson 22.

Kupli all
AN 2-lt sooritati muuhulgas ka tandemhüpe – sünnipäevakingitus ühele Viljandi neiule. Langevarjuhüppeid ja erapilootide demonstratsioonlendu kommenteerinud Raul Reap, kes on ka tandemlangevarju instruktor, pidas tandemhüppe eeliseks algaja jaoks muuhulgas võimaluse puudumist lennuki ukse peal kõhklema ja ümber mõtlema hakata. „Kuna olete kinnitatud instruktori ette ja tõenäoliselt on tema piisavalt hingega langevarjur selleks, et mitte viitsida lennukiga maanduda, siis ta lihtsalt tõukab teid mõlemaid uksest välja.”
Tandemhüppe sooritamiseks tõustakse lennukiga rohkem kui kolme kilomeetri kõrgusele ja hüpatakse koos instruktoriga. Esialgu kukutakse vabalangemises 1,5 km kõrguseni, seejärel avatakse langevari ja lennatakse koos maapinnale. Langevarju all on juba võimalik omavahel suhelda.
Langevarjuhüpped toimuvad tavaliselt maksimaalselt kõrguselt, kus inimesel on veel hapnikku ja kuhu lennuk suudab tõusta, just sellepärast, et saaks võimalikult palju nautida vabalangemist, mis eelneb langevarju avamisele. Raul Reapi sõnastust kasutades: „Langevari on langevarjuritel kaasas ainult selleks, et saaks teha veel ka järgmise hüppe. Põhielamus saadakse ikka vabalt kukkumisest.” Seejuures on võimalik teha igasuguseid manöövreid: kukkuda kõht, pea, selg või jalad alaspidi, hüpata teistega koos ja moodustada kujundeid, võttes vabalangemisel üksteisel käest kinni. Inimese kiirus vabalangemisel kasvab kõhuli asendis kukkudes kuni 200 kilomeetrini tunnis, pea alaspidi keerates isegi üle 300. Nii et seal pole tegemist hõljumisega, nagu James Bondi filmide põhjal võib tunduda.
Tänapäeva langevarjudki on nagu lennukid – ümmarguste dessantvarjudega visatakse maale ainult sõjaväelasi, et ainult lendur saaks otsustada, kuhu polk maandub. Kõik sportlikud hüpped tehakse tiib-tüüpi langevarjudega, mida on eri suuruse ja kujuga vastavalt sellele, kui äkiliselt juhitavat ja põnevat lendu keegi soovib. Raul Reapi sõnul on sealgi olemas nii omad Moskvitšid kui ka Porsched.
Langevarjudega saab teha manöövreid, ennast õhus väga hästi juhtida ning maandumiskohta vabalt valida. Väga levinud ala langevarjuspordis ongi täpsusmaandumine, milles maailma parimad on teinud paarkümmend hüpet järjest kolmesentimeetrise läbimõõduga märklaua pihta. Jällegi märk sellest, et inimvõimetel ei ole piire. Kellel jätkub viitsimist ja tahet treenida, võib saavutada esmapilgul uskumatuna tunduvaid tulemusi.
Pärastlõunaks oli Karksisse jõudnud juba kolme marki väikelennukeid: paar ilmselt maailmas kõige levinumat väikelennukit Cessna 172, neist veel pisut pisem ja kergem Ikarus C 42 ning ülikergklassi kuuluv Lambada, mida soodsa ilma puhul saab kasutada ka purilennuks – lülitada mootor välja ja lennata lausa tundide kaupa ainult tõusvate õhuvoolude abil.

Auto või lennuk
Muide, ka näiteks Bowing 737, mida kasutab Estonian Air, ei kuku pärast mootorite seiskumist kivina alla, vaid on täiesti võimeline kilomeetri kõrguselt umbes 10 km laueldes lendu jätkama. Iseasi, kas talle selle aja jooksul sobiv maandumisplats on võimalik leida. Mõnigi Karksis nähtud väikelennuk saab pidama ka paarisajal meetril tasasel pinnal, aga parem, kui seda tegema ei peaks. Ants Tauli lennuvälja raja pikkus Riidajas on 900 meetrit, Karksi lennuvälja pikendati tänavu 675 meetrini.
Oma võistlusalad on ka harrastuslenduritel – Karksis viidi läbi näiteks täpsusmaandumis- ja pommitamisvõistlus. Viimase puhul pidi kaassõitja ülelennu ajal tabama kahekilose jahukotiga lennuväljale pargitud traktorit.
Ilmastikuolude tõttu jäid sedapuhku lennupäevale tulemata nii pilotaažlennu meister Andres Rätsepp kui ka motodeltaplaanid. Aga ega see lennupäev viimaseks jää.