Eesti üldhariduskoolides töötab EHIS-e andmetel ümmarguselt 15 000 õpetajat. Nende üle-eesti-lise vanuselise keskmise järgi oli 2007/2008. õppeaastal alla 40-aastaseid õpetajaid 5135 ehk 29,3%, üle 40-aastaseid 9886 ehk 70,7%. Neist üle 60-aastaseid on omakorda 1723 ehk 11,5%.

„Oleme õnnega koos. Tänavu tuleb meie kooli kolm noort õpetajat,” ütleb Laagri kooli õppealajuhataja Merike Terepson. Laagri põhikool on uus kool, alustab tänavu neljandat tööaastat. Kool on erandlik sellegi poolest, et neil ei ole ühtegi pensioniealist õpetajat, kõik on parimas tööeas.
„Tänavu on esimene aasta, kui oleme julgenud tööle võtta koolipingist tulnuid,” kinnitab direktor Marje Eelmaa. „Seni kulus palju jõudu kooli käivitamiseks ja traditsioonide loomiseks, sellepärast eelistasime kogenud õpetajaid. Mis aga ei tähenda, et noored meil ukse taga järjekorras seisaksid.”
Merike Terepson ei usu, et noorte tulekule nende kooli oleks noore õpetaja 200 000-kroonine starditoetus oluliselt kaasa aidanud. „Kindlasti rõõmustab see neid, aga õpetajakutse valisid nad ammu enne seda, kui toetustest midagi rääkima hakati.”

Nõudlus on meeleheitlik
Alles koolipingist tulnud, alla 25-aastaseid õpetajaid pole Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis ega Wiedemanni gümnaasiumis ühtegi. Samas on Võru koolis 12 üle 65-aastast õpetajat ja ligi pooled 79 õpetajast 45–55-aastased, 83% Wiedemanni gümnaasiumi õpetajatest on üle 40 aasta vanad.
„Saame päris hästi hakkama,” ütleb Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi direktor Katrin Martinfeld. „Meie õpetajate kaader on viimase seitsme aasta jooksul olnud erakordselt püsiv. Uute õpetajate järele ei ole olnud vajadust. Aga põlvkondade vahetus on tulemas.”
Wiedemanni gümnaasiumi direktoril Leini Vahtrasel on põhjust murelikum olla. „Oleme otsinud noori õpetajaid mitu aastat, kuulutanud üleriigiliste lehtede ja töökuulutusportaalide kaudu. Mõni aasta tagasi tunti vähemalt huvi ja nõuti palka, mida me maksta poleks suutnud, aga tänavu keegi isegi ei huvitunud enam.”
On keeruline välja selgitada, kui palju magistrikraadiga õpetajaid tänavu koolidest tuli, sest keskne andmebaas puudub. Tartu ülikooli haridusteaduskonnast ja Narva kolledžist sai kummastki diplomi 60 noort, nende hulgas ka lasteaiaõpetajad. Tallinna ülikooli lõpetas 187 õpetajadiplomiga noort, sealhulgas 20 klassiõpetajast magistrit Haapsalu kolledžist. Isegi juhul, kui kõik 300 värsket õpetajat tõepoolest kooli lähevad, on see vaid piisk meres. Muidugi võivad õpetajana jätkata ka Tartu ülikooli filoloogid ning matemaatikud-keemikud-füüsikud, kuid siis peab olema lisaks läbitud õpetajakoolitus. Sellest tuleneb süvenev reaalaineõpetajate põud, mis viib nõiaringi: pole häid õpetajaid, kes õpilastes huvi ärataksid, pole reaalaineõpetajateks pürgijaid. Läänemaal jäi möödunud õppeaastal sellepärast ära füüsika ja poiste tööõpetuse aineolümpiaad. Asi pole üksnes selles, et mõni tund jääb andmata või tehakse seda läbi häda. Kannatab kogu riigi tehnilis-tehnoloogiline tulevik.
Läbimõeldud, süsteemikindel õpeta­jaharidus on lastud isevooluteed, nagu palju muudki siin varakapitalistlikus Eestis. Ja nagu paljud teisedki asjad, ei nihku seegi paika pelgalt turunõudluse-pakkumise kaudu. Nõudlus on meeleheitlik, pakkumine puudub.

Kelle asi?
Praegu on see, et kõik ained õpetatud saaks, iga konkreetse kooli mure. Jõukamad omavalitsused tulevad koolile appi, andes õpetajale korteri, makstes oma eelarvest toetust või kõrgemat palka. Vaesematel omavalitsustel üleostmise võimalus puudub.
Eesti põhiseaduse § 37 kinnitab: igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik. Hariduse andmine on riigi järelevalve all. Kelle asi see siis on, et õpetajaid koolitataks piisavalt, et nad tööturult üles leitaks ja et nad õpetajatööle ka läheksid? Vana koolimees, HTM-i nõunik Ants Eglon arvab, et küllap peaks see olema haridusministeeriumi asi, mida tuleks ajada maakondade haridusosakondade kaudu.

Õpetajaharidus paindlikumaks
Kurja kuulsusega suunamiskomisjonid lõpetasid töö 1990. aastate algul. Siis katkes ka noorte õpetajate regulaarne lisandumine. Ants Eglon mäletab, et kui ta 1960-nda­te algul Jõgeva rajoonis töötas, tuli igal aastal rajooni koolidesse juurde 27–30 noort õpetajat, üle Eesti tähendas see umbes poolt tuhandet ning see oli normaalse järelkasvu tagamiseks piisav.
„Suunamine andis kindluse nii haridusosakondadele, kelle kaudu tellimused käisid, koolidele kui ka noortele endile,” ütleb Ants Eglon. Tähendas ju suunamine, eriti maakoolidesse suunamine, ka elamispinda ja vabastust kommunaalmaksudest. „Aga mis sest enam,” arvab Eglon, „praegu polegi ju kedagi suunata, õpetajaharidusega lõpetajaid on nii vähe.”
HTM-i üld- ja kutsehariduse asekantsler Katri Raik kinnitab, et õpetajate probleem on üle-eestiline, tund­mata vaid Tallinnas ja Tartus. „Minis­teerium tegeleb sellega,” ütleb ta. „Valminud on õpetajahariduse strateegia, mida esitletakse 5. septembril Peeter Põllu 130. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverentsil.”
Stra­teegia näeb ette ministeeriumi, kõrgkoolide ja omavalitsuste ulatusliku koostöö. „Ei saa panustada eraldi füüsika-, matemaatika- või keemiaõpetajate koolitamisele, õpetajaharidus peab muutuma paindlikumaks, koolid peavad saama õpetajaid, kel on õigus õpetada näiteks kõiki loodusaineid,” räägib Katri Raik. Kavas on õpetajakoolituse üliõpilastele luua ka uusi stipendiume. Esimene neist, 30 000 krooni suurune Peeter Põllu stipendium antakse välja juba 5. septembril.
Katri Raigi soovitus omavalitsustele-koolipidajatele ja koolidirektoritele on: „Minge kohe sügisel kõrgkooli, kus õpetajaid koolitatakse, rääkige nendega, looge otsekontakte.”
Nii on. Kuni uus strateegia tööle hakkab, on see parim soovitus.