17. mail pidas Perekasvatuse Instituut oma 10. sünnipäeva. Mis sunnib tegelema perekasvatusega? Kes keda kasvatama kipub ja miks. Kas tegemist on pere kasvatamisega või kasvatamisega peres? Kas perekonda on üldse vaja kasvatada?

Perekond on läbi teinud suure muutuse, pereks nimetatavaid rühmigi on väga isenäolisi. Nii võidakse pereks nimetada kaht täiskasvanut, kes on ametlikult abielus või lihtsalt elavad koos ja kellega koos elab (või ei ela) lapsi, omi või mitte – täiskasvanud võivad seejuures olla eri või samast soost. Täiskasvanuidki ei pea olema kaks – pereks nimetame ka üht lastega täiskasvanut, vallalist, lahutatut või leske. Ühe küsitluse andmeil arvas kolmandik meestest ja kaks kolmandikku naistest, et üht täiskasvanut koeraga võiks ka perekonnaks pidada.
Mis on siis perekonnaga juhtunud? Olulisim näib olevat, et inimelu kolm olulist koostisosa – vanemlus, partnerlus ja perekond – on triivinud eri suundadesse, kujunedes eri institutsioonideks. Kui poole sajandi eest peeti õigeks mehe ja naise partnerlust abielus, millest sündis lapsi ja kasvas välja perekond, siis nüüd eksisteerib iga nähtus omaette – vanemad ei tarvitse olla partnerid ega pea moodustama perekonda.
Teine tänapäeva peret iseloomustav nähtus on seotud nn aja köidikuis olemisega. Üha suurenev kiirus, mis mõjutab iga pereliiget, ei anna võimalust ühiseks argieluks ega mõnusaks koosolemiseks.

Lapsi painab lahutushirm
Kolmas, osalt eelnevaist tulenev pereelu probleem on ebastabiilsus. Nii vanemad kui ka lapsed on teadlikud, et suhted võivad muutuda ja sidemed inimeste vahel katkeda. Eesti 5–12-aastaste laste küsitlus näitas, et laste hirmude hulgas on olulisel kohal vanemate tülid ja lahkuminek – seda kardavad ka lapsed, kes objektiivselt võttes pole lahutusega kokku puutunud. Lahutajaid ja lahutatuid on ümberringi palju, nii tundub hirm lahutuse ees ka n-ö õnnelike paaride lastele põhjendatuna.
Hirm vanemate lahkumineku ees pole seotud sellega, kas vanemad on abielus või mitte. Noored loobuvad mõnigi kord abielust, pidades ametlikku suhet ette nurjumisele määratuks. Milleks abielluda, kui kooselu tõenäoliselt ei suju? Paraku ei tee haiget ametliku suhte ametlik lõpp, vaid emotsionaalse suhte purunemine, kokkukasvanu lahtirebimine – see pole kergem, kui suhe ametlikult vormistamata.
Sajandeid on peetud normaalseks lapse sündimist abielus vanematele. Tänapäeval on abielusündide protsent pidevalt vähenenud: 1986 – 78%, 1990 – 73%, 1995 – 55%, 2000 – 46%, 2005 – 41%.
Abielude vähenemist näitab selgelt ka ema keskmise vanuse muutumine abiellumisel ja esimese lapse sünnil. 1993. aastast alates on Eestis naise vanus esiklapse sünnil madalam kui esmaabiellumisel, kusjuures erinevus suureneb. 2006. aastal oli esimest korda abielluva naise keskmine vanus 26,5, samas kui ema keskmine vanus esiklapse sünnitamisel oli 25,4 aastat.
Perekond muutub, muutusi on palju, ka muutuste tempo muutub üha kiiremaks. Paljud muutused ei sõltu üksikisiku tahtest, neil on objektiivsed põhjused. Paraku tekitab suur osa muutusi pereliikmeile negatiivseid emotsioone.
Muutusi ära hoida ei saa, küll aga võib püüda õppida elama neid arvestades. Ja siin tekibki küsimus perekasvatusest – raskustes pereliige tahaks, et keegi sooviks ning oskaks teda ja ta peret aidata. Perekonda toetades võib püüda pereliikmeid nii õpetada kui ka kasvatada – mõlemat on vaja.

Pere ootab abi
Õpetades anname lapsevanematele teadmisi ja oskusi, juhime neid olukorda analüüsima, iseennast jälgima, suhtlema, konstruktiivselt probleeme lahendama.
Kasvatamist igatsetakse harvem. Ometi tasub mõelda, et käitumine perekonnas sõltub inimese põhihoiakuist. Võime eristada familistlikku ja individualistlikku mõtteviisi. Familistlike hoiakute puhul näeb inimene perekonnas turvaliste inimsuhete kogumit, ta väärtustab perekonda ning suhteid abikaasa ja lastega. Individualistliku perekäsituse puhul seatakse esiplaanile indiviidi isiklikud huvid, vajadused, tahe, eneseteostus jne. Perekonda võib individualist kasutada hüppelauana, millest mõni aeg on kasu ja rõõmu – kui see lõpeb, võib edasi liikuda. Kasvatuse eesmärk võiks olla aidata inimesel väärtustada perekonda ja
-suhteid, omaks võtta hoiakuid, väärtusi, uskumusi, tahet elada perekonnas, vastutades ise oma omaste eest.

Kõik taandub hoiakutele
Paljud pereuurijad rõhutavadki, et inimkonna murede põhjus on väär ettekujutus perekonna ja abielu olemusest. Noor ootab pahatihti pereelust suurt lõputut armastust ja õnne, tarvitseb vaid leida õige partner ja kõik sujub iseenesest. Tegelikult on perekond keeruline suhete süsteem, kus paratamatult tuleb olla valmis teisi arvestama, millestki loobuma, millegi nimel pingutama. Iseenesest ei tule midagi.
Tuntud Soome psühholoog T. Hellsten ütleb: „Me ei abiellu selleks, et taotleda paarisuhte kaudu isiklikku õnne, vaid et üheskoos läbi eluraskuste liikuda ja anda oma lastele võimalikult head eeldused elus toime tulla.”
Kuidas võiks siis perekasvatus toimuda? Eristame kolme võimalust.
Esiteks. Enne pere loomist tuleb saada ja läbi analüüsida elust, väärtustest, vastutusest, inimsuhteist rääkivaid fakte, teooriaid, tähelepanekuid. Sellel perioodil kujunevad välja hoiakud ja väärtushinnangud (tahe luua pere, tahe võtta vastutus), millest sõltub hilisem käitumine. Ideaaljuhul saab laps vastava kogemuse perekonnas, õpib oma vanemaid jälgides ja analüüsides. Asjade edasiseks mõistmi­seks, põhjuste ja tagajärgede suhete adumiseks peaks saama tuge koolist, eelkõige inimese- ja perekonnaõpetusest.
Teiseks. Kiire ja konkreetne abi peredes tekkivate probleemide puhul (koolitused „Mida teha, kui laps jonnib?”, „Ära murra murdeealist!” jne).
Kolmandaks. Perelaagrid, rühmatöö perekonniti, temaatilise kirjanduse lugemine ja meedia jälgimine. Pereelu aluste, pereväärtuste, familistliku perekäsituse jõudmine inimesteni saab alguse lapse- ja noorukieas, kasvades hakkab inimene nähtut-kuuldut adekvaatsemalt analüüsima. Teadmisi on vaja, aga paraku pole neist abi, kui neid ei taheta kasutada. Lõpuks taandub kõik hoiakutele ja väärtustele, millele inimene toetub.

Hea abielu pole kingitus
Alguse juurde tagasi pöördudes: kas perekasvatus saab peret kasvatada? Jah, saab. Perelaager aitab abielupaaril parandada paarisuhte kvaliteeti, paranenud paarisuhe aitab parandada kodust elu. Kui paarisuhe on korras, on suur hulk kasvatusprobleeme välditud. Kursused, õppused ja nõustamine aitavad leevendada probleeme lastega. Aga ei või unustada, et perekond on koht, kus eri eas inimesed läbivad igaüks oma arengukriise ja otsivad oma probleemidele lahendusi. Pere on aldis reageerima sisemistele ja välimistele häiretele. Lapse päevahoidu minek, murdeea algus, vanema töökoha kaotus – kõik mõjutab kõiki, igas peres omamoodi, samas peres iga järgneva lapse puhul isemoodi.
Hea abielu pole kingitus, vaid tulemus – üks loeng või laager aitab üheks korraks, aitab tulla toime järgmise probleemi tekkimiseni. Iga raskuse asemele tuleb uus. Laps peab arenedes panema proovile iseenda ja oma vanemad, muidu areng seiskuks. Perekasvatus saab anda eelduse uute raskustega toime tulla, soovi ja valmisoleku end pingutada, katsetada üha uusi võimalusi, et üksteist toetades ja aidates, konstruktiivseid lahendusi otsides kooselu jätkata.