Kui mina olin veel väikene mees

Väikese Krista arvates kuulusid lugemisoskus ja portfell lahutamatult kokku. Ka nüüd, Eesti Rahva Muuseumi direktorina, armastab ta kanda suurt portfelli.

Raamatud, portfell ja mootorratas

Mul oli lapsepõlves kolm suurt unistust, mida ma väga täpselt mäletan. Kõik need olid seotud isa ja ema töökohtadega. Ema oli rohkem kui 45 aastat õpetaja, põhiliselt Pagari 8-klassilises koolis. Et maal ei olnud lasteaeda, võttis ta mind sageli kooli kaasa. Pidin tunnis hästi vaikselt istuma ja joonistama. Mäletan, kuidas ma imetlesin ja igatsesin kahte asja: tahtsin väga hästi ja kiiresti lugema hakata ning mulle meeldisid tohutult portfellid. Mulle tundus, et kui sa oskad lugeda, on sul kindlasti ka portfell.
Kõige eredamad mälestused ongi seotud lugemise ja portfelliga. Olin kolme-neljane, lugeda veel ei osanud, aga et ma nii väga tahtsin seda teha, leidsin suurepärase mooduse. Panin piltidega raamatud isa portfelli, koondasin külalapsed enda ümber ja hakkasin neile „lugema”. Teised olid veel väiksemad ja tobumad kui mina ega saanud aru, et ma ei lugenud, vaid jutustasin piltide järgi. Õppisin enne jutustama kui lugema.
Imetlen tagantjärele ema tarkust. Ta ju nägi, et ma ei osanud lugeda, aga ei öelnud mulle seda kunagi. Ise olin ma veendunud, et loen. Seda hämmastust ja arusaamatust, mis mind tabas, kui üks 5. või 6. klassi poiss tunnis soravalt vendade Grimmide „Okasroosikest” luges. See oli hoopis teine lugu kui minu „lugemine”. Mul ei jäänudki muud üle kui teiste laste kõrvalt lugemine, kirjutamine ja arvutamine ära õppida. Viieselt lugesin vabalt. Sellest ajast peale on raamatud olnud mulle kaaslaseks, õpetuseks ja ajaviiteks. Esimene portfell kingiti mulle, kui sain viieaastaseks. Kogu elu olen käinud suure portfelliga.
Kolmas soov tulenes isa töökohast. Isa töötas Pagari autobaasis, tema kirg oli mootorratas. Et olin esimene laps, õpetas ta mind väga noorelt mootorrattaga sõitma. Sellega seostub minu varajase lapsepõlve kõige traagilisem lugu. Mäletan, et naabritel oli külaline, maja ees seisis väga uhke mootorratas, ilus ja läikiv Jawa. Olin seitsmeaastane ja juba mootorratastega sõitnud, otsustasin, et sõidan ka sellega. Minu tavalised saatjad küla pealt, väiksemad lapsed, olid vaimustuses. Istusin mootorratta selga, lõin hargid alt ära ja… ratas kukkus ümber, esilamp, peeglid läksid katki. Olin ikka väga õnnetu. Sain aru küll, mida olin teinud – loata ratta võtnud, et teiste ees kelkida. Ma ei julgenud koju minna, läksin Pagari parki koopasse. Istusin seal põõsaste all ja mõtlesin, mis nüüd saab. Raha mul ei ole, tööl ma veel ei käi, midagi ei oska. Kuidas ma selle asja korda saan? Kui mind õhtul pimedas ikka veel kodus polnud, tulid ema ja isa otsima. Loomulikult maksid nemad mootorratta paranduse kinni, aga karistuseks pidin kolhoosis kõplamisega teenitud raha koguma, ei tohtinud jalgratast osta, kuni võõra võlg sai tasutud. Sealt saadud õppetund on mind saatnud kogu elu. Ära puutu võõrast asja, ära astu üle piiride, ära püüa olla suurem ega targem, kui sa oled. Aga tol hetkel mul seda mõistust veel ei olnud. 

Krista Aru