Tallinn ostis tänavu linna haljasalade tarvis lilli koguni 3,5 miljoni krooni eest. See paistis mais linnapildis ka välja.

Ainuüksi tulbisibulaid pandi maha 100 000 ja krookuseid üle 20 000. Musumäe nõlval ilutsesid need mõlemad võidu, võõrasemad mitmel pool tegid pildi veelgi värvilisemaks. Niisugust lillepidu ei ole pealinnas kevaditi varem olnud.

Ilu sünnib aegapidi
Linna keskkonnaameti haljastuse osakonna peaspetsialist Mai Lepp ütleb, et tulbisadu sai alguse kaks aastat tagasi, kui osakond kuulutas välja ideekonkursi. Linnaosade haljastajad pidid esitama oma ettekujutuse lilledest linnas. Kõike pakutut ei jõudnud linn kohe ellu viia, õiget pilti näeme nüüd. Taasloodud Eesti riik saab tänavu juba 17 aastat vanaks, aga keskkonnaamet, haljastuse osakond ja peaaedniku koht selles loodi Tallinnas alles kolm aastat tagasi.
Mai Lepp räägib veel, et linnalillede esimeselt konkursilt ootasid nad enamat, näiteks uusi kohti, mida õitega ehtida, aga konkursandid pidasid silmas ikka vanu tuttavaid peenraid ja postamente. Eesti inimene ei ole harjunud toretsema, iga asi võtab oma aja. Keskkonnaamet korraldabki tänavu uue konkursi, nõudes osalejatelt otsesõnu linna kaunistamisel kardinaalselt uusi lahendusi.
Nendele, kes lilli istutavad ja hooldavad, korraldab linnavalitsus igal aastal riigihanked. „Soss-sepp selle töö ligi ei pääse,” räägib Lepp. Sibullilli – tulbid, krookused – hooldab praegu näiteks Nurmiko AS, võõrasemasid Keskkonnahoolduse OÜ. Oma lillede­ga võimutseb linnavalitsus siiski ai­nult avalikus ruumis, majaomanikke, igat masti erategijaid õhutab linn teisel moel, kuulutades tänavu esimest korda välja konkursi kõige paremini kujundatud välikohvikule.
Mai Lepp on Tallinna kaunistanud pea terve oma tööelu. Agronoom haljastuse ja maastikukujunduse erialal sai temast Räpina Aiandustehnikumis legendaarse õpetaja, sireliaretaja Adolf Vaigla käe all.
Tallinna tänavuses eelarves on haljastuse jaoks ühtekokku 5,36 miljonit krooni, 3,6 miljonit sellest on mõeldud lilledele. Ehk tuleks odavam, kui just Hollandist tulbisibulaid toomas ei käiks? „Omade käest kodus odavamalt ei saa, sest eks nemadki ole sordid välismaalt sisse ostnud ja kui juba ostad, siis ikka tõesti väärt sibulaid,” selgitab Mai Lepp. Üks ilus tulp, kui istutamine, väetised ja hooldus juurde arvata, maksab 9–10 krooni. Aga kuna linn ostab hulgi, saab ta oma lilled Mai Lepa meelest siiski odavalt kätte. Ja linnakodanikud peavad end aasta-aastalt üha ontlikumalt ülal. Tõnismäele istutati tänavu 50 000 tulpi, vast vaid kümmekond neist tegi keegi katki. Kunstihoone ees on palju võõrasemasid, vaid 3–4 on tänavu üles võetud ja arvata võib, et needki istutas võtja teisale maha. Veel hiljuti olnud selliseid võtjaid rohkesti. „Lilledel on inimeste üle mingi imeline võim. Vähemalt viimasel ajal on see nii olnud. Inimene ei lähe lillele niisama lihtsalt kallale.” Tallinna tänavused tublid tulbid, 24 sorti, ostis linn Schetelig Eesti AS-ilt. Mai Leppa tänavuses valikus „süüdistada” ei saa. Tema lemmiklilled kasvavad kõik metsas, kullerkupud tulevad esimesena meelde. Ja nüüd on neil seal jälle vabam olla. Rahvas viis ju valed asjad 3. mail metsast ära.
Rippuvad lilleseaded – amplid –, mida me linnas praegu näeme, on inimeste endi või pinna rentinud poodide-söögikohtade omanike omad. Linna­valitsusel tuli mõte kaunistada lilleamplitega ka vanalinna. Plastmass sinna ei sobi, mõeldud olid sepised. Türi sepad olid vasest riputitega amplid linnavalitsuse tellimisel valmiski tagunud, kui selgus, et suur ampel võib maja numbri või tänava nime ära varjata. Lipuvarda aluse külge oleks neid ka kohatu riputada ning reklaamigi on seintel rohkesti. Nüüd on selge, et sepised saab kinnitada majalampide külge, aga selle peab tänavavalgustuse haldajaga veel läbi rääkima. Sepis koos riputiga läks linnale maksma 2500 krooni, sinna mahub tervelt kolm amplitaime, selline lillesülem on efektne.
Amplid on linnapildis kõrgel, neid on vaja sageli kasta. Õnneks sai linn osta graanuleid, mis vee endasse imevad ja mulda niisutavad. Ampleid hooldab tänavu suvelillede riigihanke võitnud Kesklinna Pargid OÜ. Linnavalitsus on veel näiteks Raekoja platsi välikohvikutele ühist lillekujundust pakkunud. Mõni oli varmas kujundust tellima, aga ei soostunud hooldust ostma ja see mõte suri välja.

Vanu aegu meenutades
Vanaturu kaelas, kus linna külalised Olde Hansa restorani välilaudades einestavad, on tünnidesse istutatud noored õunapuud ja laudade küljes kastid, kus kasvavad maitseroheline ja isegi maasikataimed. Seda rohelist võib uljaspea ka toidu juurde hammustada.
Mai Lepp teab, et mõte ise – ürdid linnapildis – ulatub sajandite taha. Selle koha peal olnudki vanal hallil ajal just ürdipeenrad. Hea haistmismeelega inimesed ütlevad, et melissi lõhn pakub vanalinna lõõskavas suves meeldivat vaheldust. Või kutsub sööma. Vahel saab mõni väikemees teada, mis see porrulauk on ja et see ei kasva poes. Köögiviljaaiad on vanalinnas olnud veel Neitsitorni juures. Läinud aastal panid haljastajad sinna jälle salatit ja peterselli maha. Neitsitornis kohvikut enam ei ole, aga mõni möödakäija murdis endale ikka maitserohelist kaasa. Need taimed on sellised, et mida rohkem sa murrad, seda paremini nad kasvavad. See on üks näidetest, kus linna haljastajad ja kodanikud saavad üksteisest hästi aru.
Haljastajatel oli plaan kaunistada Vabaduse väljak paigus, kus vanad pärnad on välja läinud. Panna sinna puuvõrade metallist kaitsed ja kasvatada juurde kahemeetrised ronitaimed, näiteks humal. Lähteandmed olid kõik juba koos, aga töö jäi seekord siiski ära, sest väljak läheb remonti.

Mitte ainult peenras
Need, kes Kumus käinud, on Wei­zen­bergi ja Poska tänava nurgal kindlasti ka lillepüramiidi imetlenud. Selliseid postamente tuleb tänavu linna tervelt 22 läinud suve üheksa vastu. Sellest hoolimata leiab Mai Lepp, et lilli on linnas vähe. Kahe viimase aasta ponnistused on siiski vilja kandmas, Tallinn on nüüd palju värvilisem. Ja keskkonnaamet on huvitatud, et linnakodanikud kaunistamisel hoogsalt kaasa lööksid. Kui ise ei mõista muruplatsi maja ees kujundada või vana õunapuud lõigata, võib linnaosavalitsusele või keskkonnaametile avalduse kirjutada. Ametimehed tulevad, annavad nõu. Oluline on, kellele majaalune maa kuulub. Kui on linna maa, toimetab linnaosavalitsus, lõikab ka puuvõrad korda. Aga muidu on ikka nii, nagu alati olnud – me ise ilu tegijad.
Üks vana mees õpetas kord, et kes ei saa Tallinnas rohkem käia kui kord aastas, mingu mais – siis õitsevad kas­tanid. Neid on eriti rohkesti Kadriorus. On’s kastan linna levinuim puu? Ei tea, kas neid üldse kokku loetud on. Linnaaednik Mai Lepp lisab linnas kasvavatest võõrpuuliikidest hariliku hobukastani kõrvale ka suurelehelise pärna. Haljas on enam kui neljandik Tallinnast, pargid ja haljasalad võtavad enda alla oma 2000 hektarit.
Arvatud on, et lühiajalise puhkuse tarvis peaks park või haljasala asuma linlase kodust kõige rohkem 300 m kaugusel. Nii tuleb välja, et kaheksast linnaosast ei ole meil küllalt haljad tervelt neli: Kristiine, Mustamäe, Põhja-Tallinn ja Lasnamäe.