Tehtud!

Ei tea, kelle või mille taga asi seisab, aga Õpetajate Lehe ajakirjanikud, kes nädalast nädalasse koolides käivad, teavad raudselt kinnitada, et ka kõige vaesema valla õppeasutused pole meil nii armetus ja hoolitsema­ta seisus kui riigikoolid. Hädapärastki remondiraha po­le sinna jagunud juba aastakümneid ning jutud nüüdis­aegsetest õppimis­tingimustest on nonsenss – hea see­gi, kui lagi või uks kuskil kaela ei kuku. Ka nendes riigi­koolides, kus õpilased ei lõhu ega laamenda. Puiatus teatavasti lõhuvad ja laamendavad. Niisiis võis pilt, mis õiguskantslerile sealt vastu vaatas, tõesti üksjagu kole olla.
Tualetipotti asendav ämber on häbi­lugu küll – olgu või kartseris. Isegi 1920. aastate nälgivas Ukrainas sai Makarenko oma kolooniatesse käimlad ehitatud!
Indrek Tederi Puiatu-visiidi järel kõigisse meediakanalitesse paisatud lärm „laste põhiõigus­te rängast rikkumisest” mõjus siiski natuke ülepingutatult. Aga olgu pealegi, vähemasti sai erikoolidele tugev tähelepanu tõmmatud ning millestki peab selle sasipuntra harutamist ju alustama.
Nii mõnelgi pool on praegu läbisegi vaimupuudega ja lihtsalt hooletusse jäetud lapsed, koolist kõrvale hoidvad poisikesed ja paadunud pätid, kindlat päevaplaani vajavad noorukid ja mis tahes režiimile allumatud pahede­sõltlased. Mis on selle valdkonna probleem number üks? Aga number kaks ja kolm? Kas erikoolide direktorite ja õpetajate abiga saaks panna paberile näiteks viis kõige pakilisemat sekku­mist nõudvat muret ning hakata neid siis järjekindlalt ja süsteemselt lahendama? Kust algab tee Puiatusse või Kaag­verre ning kui paljudel juhtudel saaks seda vältida? Kas väikses Eestis on võimalik kõik lapsed üles leida, üle lugeda ja vajadusel kellegi silma alla korjata? Küllap vist, kui asjad hästi läbi mõelda, ülesanded selgelt ära jagada ja töö tõsiselt ette võtta.
Ometi näib just tõsidusest puudu jäävat. Tutvugem näiteks haridusministeeriumi teenistusliku järelevalve ettekandega Puiatu erikooli kohta: „Õppekavas puu­duvad läbi­vad teemad, nende käsitlemise kord, valikainete loendid...”, „õppenõukogu koosolekutel on arutatud küll õpilaste õppetöö tulemusi, kuid ei ole analüüsitud õpilaste toetamiseks ra­kendatud meetmeid ega nende mõjusust”, „huvitegevuses on kool piirdunud ühe ülevaatega, millele pole järgnenud ühtegi otsust ega tegevussuunda edaspidiseks” jne. Ning kokkuvõte: „Järelevalve käigus tehti koolile uued ettekirjutused.”
Läbivaid teemasid ja valikaineid õppekavasse kirjutada pole mingi kunst. Järgmises õppenõukogus analüüsitakse ja protokolli­takse ehk ka nõutud meetmeid, huvi­tegevu­se kohta aga võetakse vastu otsus ja kinnitatakse tegevussuunad. Paar pätti viiakse teise kooli ning lõpe­tuseks vahetatakse veel direktorgi igaks juhuks välja. Tehtud!?
No kuulge, läbivad teemad õppekavas on küll see viimane asi, millest Puiatus praegu puudust tuntakse!
Ostsin kunagi talvel ühele kerja­vale lapsele poest süüa-juua ning hiljem püüdsin mitmele poole helistades mõnda laste­kaitsjat huvitu­ma panna, kes see nublu seal süda­linnas mööda­käijatelt raha man­gub. Lootusetu! Üks korral­dab konverentse, teine trükib vol­di­kuid, kus kirjas laste õiguste deklaratsioon – laps ise aga, nagu selgus, pole kellegi rida.
Eestis tunnevad kõik kõiki ning autosõit piirist piirini ei võta viit tundigi. Mõndagi saaksime siin korralda­da hoopis lihtsamalt ja inimlikumalt kui miljonitel ruutkilomeetritel laiuvates riikides. Vähemasti võiksime püüda. Päriselt. Mitte asendustegevusi välja mõeldes ja ennast tühja tuult tallates hingetuks rabeldes.

Tiia Penjam