Aprillis viibisid Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi õpetajad Ingrid Laasi ja Tiina Gilden Come-niuse projekti raames Bulgaarias Pazardžikus. Rahvusvaheline koostööprojekt eetika ja moraali teemal algas 2007. a sügisel ja jõuab lõpule 2009. a kevadel.

Projektist võtavad osa Eesti, Soome, Saksamaa, Bulgaaria ja Türgi koolid. Töökohtumistel eri riikides osalevad ka õpilased (igast riigist 2–4), kes võtavad osa õppetööst, loovad kaasa töötubades ja tutvuvad kohaliku eluoluga. Mullu novembris saime esmakordselt kokku Türgis Tarsuses, teine kokkusaamine oli veebruaris Saksamaal Tangermündes ja kolmas siis hiljuti Bulgaarias Pazardžikus.

Projekti väljund on almanahh
Projektis on kavas anda välja kalender, kus iga maa kujundab 3–4 kuud. Teine suurem ülesanne on koostada almanahh, kuhu koondatakse kogu projekti raames tehtud töö: kokkuvõte küsitlusest, mille eesmärk on selgitada välja, kuidas suhtuvad noored nende maal suitsetamisse, alkoholi, narkootikumidesse ja koolivägivalda, õpilaste tööd (jutud, luuletused, joonistused, plakatid jne).
Pazardžikus osales peale kümne õpetaja ka 16 õpilast väljastpoolt Bulgaariat. Õpilased ja õpetajad eriti kokku ei puutunud (v.a kontserdid ja väljasõit Plovdivisse). Õpilaste tööteema oli suhtumine narkootikumidesse. Kõigepealt vaadati sakslaste kaasa toodud filmi ühe tütarlapse allakäigust. Seejärel toimus diskussioon, mille käigus eri maade esindajad tõid näiteid probleemist ja selle ennetustegevusest oma riigis. Töökeel oli peamiselt saksa keel. Õpilastel oli võimalik käia ka kontserdil, diskol ja ekskursioonidel. Kuna elati peredes, saadi hea ülevaade bulgaarlaste igapäevaelust.

Tähelepanekuid koolielust
Õpetajatele näidati esimesel päeval filmi Bulgaariast ja seejärel oli võimalus osaleda tundides. Mina viibisin saksa ja inglise keele tundides.
Õppetöö toimub suurtes gruppides (28–32 õpilast klassis). Õpilaste jaoks on väga oluline 8. klass, kuna selle lõpus otsustatakse, kes võib jätkata gümnaasiumis.
Võõrkeelt hakatakse õppima alles 8. klassis. Et saavutada õpitavas võõrkeeles nõutav tase, on lastel nädalas 22 võõrkeeletundi. See eest ei ole neil 8. klassis ajalugu, geograafiat, bioloogiat ja veel paari ainet. Need ainetunnid tehakse järgmisel aastal tagasi. Tänu sellele osati võõrkeeli 8. klassi lõpus üllatavalt hästi.
Miinuseks on laste peaaegu olematu võimalus välismaal keelt praktiseerida. Reisimiseks ei jätku raha (isegi Sofias polnud enamik õpilasi käinud) ja õpilasvahetust eriti ei toimu. Projekt oligi õpilastele hea võimalus oma võõrkeeleoskust testida. Tunnis toimus õppetöö õpetaja ja õpilase dialoogi vormis. Paaris- ega rühmatööd ei kasutatud.
Õhkkond koolis oli sõbralik. Projektis osalevad lapsed võeti kohe omaks. Kõik õpilased olid oma „kasuperedega” väga rahul. Bulgaarlased üldse on sõbralikud ja abivalmis.
Bulgaaria keel on vene keele sarnane, seega on suhtlemisel vene keele oskus abiks. Teisi võõrkeeli eriti ei osata.

Sõnake võõrustajatest
15. sajandi algul rajatud Pazardžik asub Bulgaaria lõunaosas, elanikke on seal 81 485.
Linnas jalutades on raske ette kujutada, et tegemist on kunagise kuulsa kaubanduskeskusega. Majad on armetus seisukorras, lagunedes igalt poolt. Näha oli ka ehitusjärgus olevaid maju, kuid ehituskvaliteet on kohutav – müürid on viltu, mörti on telliskivide vahel väga kokkuhoidlikult kasutatud. Tänavate ja autoteede olukord ei kannata kriitikat. Põhjuseks rahanappus.
Pärast nõukogude korra kukutamist toimus laialdane privatiseerimine, mille käigus enamik tööstusest lammutati, kuid uut pole senini suudetud rajada. Riigi põhiline sissetulek ongi põllumajandusest ja vähesel määral ka turismindusest. Turistide meelispaigad on Musta mere kuurortlinnad.
Madal elatustase tuli välja nii vestlustest kohalikega kui ka tänavapilti jälgides: nägin tänaval ainult ühte inimest, kes mobiiliga rääkis. Tänavatel liigub palju Ladasid, maastureid ei näinud ühtegi. Õpetajate palk on umbes 250 eurot, lisaraha teenimiseks annavad nad eratunde. Ka puu- ja juurviljade ning eriti viinamarjade kasvatamine on hea lisaraha teenimise võimalus.
Kohvijoomise kultuur Bulgaarias peaaegu puudub. Meie mõistes kohvikuid me ei leidnud. Poodi, kus saaks kondiitritooteid osta, südalinnas polnud. Ka suuri toidupoode me ei kohanud. Maiustuste valik oli väga kesine ja need olid kallid. Restoranid olid peaaegu inimtühjad.
Käisime ekskursioonil Plovdivis, mis on Sofia järel suuruselt teine linn. Vanalinnast jäid meelde munakivisillutisega tänavad, uhked keskaegsed kaupmeeste hooned, mis olid korralikult restaureeritud, õigeusu kirikud, Rooma ajast pärit amfiteater jm.
Üllatas, et ka paljudele kohalikele õpilastele oli Plovdivisse sõit esmakordne, kuigi see jäi Pazardžikust vaid 30 km kaugusele.

Tere tulemast Haapsallu!
Järgmine kohtumine toimub Haap­salus ja suurim vastutuskoorem langeb Haapsalu Wiedemanni Güm­naa­siumile. Eestisse tahavad tulla kõik, kellega kohtusime. Takistuseks võib saada ainult raha.
Sellised projektid on väga olulised nii õpetajatele kui ka õpilastele. Alles eemalt vaadates saame aru, kui kiiresti Eesti on arenenud ja kui palju me saavutanud oleme. Kuigi probleeme jagub ka meil, on asju, mille üle uhkust tunda, tunduvalt rohkem. Tänu isiklikele kontaktidele saame paremini aru teistest kommetest ja tavadest; kogeme, et paljud probleemid on eri riikides samad, ja lahendusi neile püüame leida koos. See aitab muutuda sallivamaks. Oluline on ka võimalus harjutada oma võõrkeeleoskust.