• Kooliaasta alguses nõuame jälle koolilt peaaegu kõike: teadmisi, turvalisust, võrdsust, kasvatust, vaimse tervise hoidmist ja paremat ühiskonda. Aga kes vastutab selle eest, mida koolilt nõutakse, kirjutab koolijuht ja õpetaja Rando Kuustik ERR-i arvamusportaalis.

Kooliaasta algab lilledega. Esimese klassi laps seisab koolimaja ees, ranits veidi liiga suur ja lillekimp veidi viltu. Tema kõrval seisavad vanemad. Kõigil on oma ootus. Laps loodab, et kool on huvitav, vanem tahab, et lapsel läheks hästi, õpetaja soovib jõuda iga õpilaseni, koolijuht püüab leida puuduolevaid inimesi ja riik ootab häid tulemusi. Ühiskond ootab kõike korraga.

Mina nõvvan!

Nõuan, et kool õpetaks mu lapse targaks, loovaks ja ettevõtlikuks. Nõuan, et ta oskaks arvutada, kirjutada, väidelda, suhelda, kriitiliselt mõelda ja valeinfot ära tunda. Nõuan, et kool hoiaks tema vaimset tervist, ennetaks kiusamist, kasvataks vastutustunnet ning valmistaks ta ette ametiteks, mida pole veel olemas. Nõuan individuaalset lähenemist, aga ühesuguseid reegleid. Nõuan kõrgeid tulemusi, aga mitte liigset survet. Kui kõik läheb hästi, ütleme: “Meie laps on tubli”. Kui midagi läheb halvasti, siis küsime: “Mida kool tegi?”.

“Kui kõik läheb hästi, ütleme: “Meie laps on tubli”. Kui midagi läheb halvasti, siis küsime: “Mida kool tegi?”.

See ongi Eesti hariduse üks keskseid probleeme. Mitte ainult õpetajate puudus, palk, õppekava või koolivõrk, kuigi need kõik on suured küsimused. Nende all on veel üks mure: vastutus on kadunud. Mitte päriselt, kuid selle nimi vahetub vastavalt olukorrale. Kord vastutab õpetaja, kord koolijuht, kord lapsevanem, kord omavalitsus ja kord riik. Kord on Piibeleht all ja Westman peal, kord Westman all ja Piibeleht peal. Aga kool on ikka all.

Ühiskonna viimane avatud uks

Koolist on saanud ühiskonna viimane avatud uks. Kui kodus on keeruline, peab kool märkama. Kui vaimse tervise abi ei ole, peab kool toetama. Kui sotsiaalsüsteem ei jõua, peab kool ootamise ajal toime tulema. Kui laps ei oska käituda, peab kool kasvatama. Kui vanem ei jõua, peab kool leidma lahenduse.

Iga nõudmine eraldi tundub mõistlik. Koos moodustavad need töö, millega ei saaks hakkama ükski institutsioon. Koolilt nõutakse tervikut, aga talle antakse killud: üks projekt, uus juhend, aruanne, hindamismudel ja järgmine teema, mis tuleb kindlasti õppekavasse mahutada. Midagi ei saa ära jätta, sest kõik on tähtis. See on tõsi, kuid kõike ei saa teha korraga.

Õpetajalt kooritakse kümme nahka õpetamise, kasvatamise, dokumenteerimise, kaasamise, motiveerimise, konfliktide lahendamise, vaimse tervise hoidmise, lapsevanematega suhtlemise, projektide ja aruannete ning selle eest, et ta kõige juures veel naerataks.

“Koolilt nõutakse tervikut, aga talle antakse killud: üks projekt, uus juhend, aruanne, hindamismudel ja järgmine teema, mis tuleb kindlasti õppekavasse mahutada. Midagi ei saa ära jätta, sest kõik on tähtis.

Seejärel küsime, miks noored õpetajaks ei tule ja kogenud õpetajad lahkuvad. Palk on oluline, kuid ainult palgaga ei parandata süsteemi, mis sööb inimese aega, tähelepanu ja eneseväärikust. Kõrgem tasu muudab vaid võimatu töökorralduse lihtsalt paremini tasustatuks.

Kooli ja kodu suhe on samuti muutunud. Paljud lapsevanemad on head partnerid, kuid üha nähtavam on ka suhtumine, mille järgi peab kool tõestama iga oma otsust, samal ajal kui kodu ei pea tõestama ühtegi eeldust.

Kui lapse hinne või õpetaja otsus ei meeldi, ei küsita alati enam, mis juhtus. Küsitakse, kellele kaevata. Kui õpetaja seisukoht on ebamugav, vaieldakse mõnikord mitte selle sisuga, vaid õpetaja õigusega seda öelda. Kui faktid ei sobi, otsitakse uus tõlgendus. Vajadusel minnakse kohtuni ja palgatakse kõige kallimad advokaadid, et ka nõrk argument saaks tugeva esinduse.

Õigus oma õigusi kaitsta peab jääma, kuid meil tuleb uuesti õppida vahet tegema ülekohtul ja ebamugavusel. Halb hinne ei ole automaatselt ülekohus, piir ei ole vägivald ja õpetaja professionaalne hinnang ei ole rünnak lapse ega vanema vastu. Mõnikord ei ole lapsel õigus, mõnikord ei ole õpetajal õigus ja mõnikord ei ole vanemal õigus. Täiskasvanuks olemine algab võimalusest, et eksida võin ka mina. Kui iga erimeelsus muutub prestiižisõjaks, võib õigus menetluses võita, aga laps elus kaotada.

Sama ausalt tuleb rääkida kaasavast haridusest. Kaasamine on õige põhimõte, kuid see ei muutu tegelikkuseks üksnes määruse või hea tahte abil. Kui erinevate vajadustega lapsed pannakse ühte klassi ja õpetaja jäetakse üksi, on vastutuse üleandmine, mitte kaasamine.

“Halb hinne ei ole automaatselt ülekohus, piir ei ole vägivald ja õpetaja professionaalne hinnang ei ole rünnak lapse ega vanema vastu.

Kui laps vajab tuge, peab tuge saama ka õpetaja. See tähendab tugispetsialiste, abiõpetajaid, väiksemaid rühmi, paindlikku õppekorraldust ja kiiret abi enne, kui raskusest saab kriis. Võrdne kohtlemine tähendab, et iga laps saab õppimiseks vajaliku toe. Praegu eeldame liiga tihti, et õpetaja kompenseerib süsteemi puudujäägid oma südametunnistusega. Südametunnistus on Eesti hariduse suur jõud, kuid seda ei tohi muuta rahastusmudeliks.

Vaja on kolme kokkulepet

Esiteks peab vastutusel olema nimi. Iga keerulise juhtumi puhul peab olema selge, kes mille eest vastutab: mis kuulub õpetajale, mis koolijuhile ja mis kodule ning millal sekkuvad omavalitsus, tervishoid või lastekaitse. Kui vastutus kuulub korraga kõigile, ei kuulu see lõpuks kellelegi.

Teiseks peab iga uus nõue tulema koos kustutuskummiga. Kui lisame õpetajale uue ülesande, tuleb samal ajal nimetada, milline vana ülesanne ära jääb. Hariduses on aastaid valitsenud liitmiskultuur, nüüd vajame lahutamiskultuuri. Õpetaja aega tuleb kaitsta samamoodi nagu raha, sest raisatud raha saab juurde teenida, raisatud tähelepanu ei saa.

Kolmandaks tuleb vaidlusele anda tee, mis ei alga ähvarduse ega lõpe kohe kohtus. Kõigepealt faktid, seejärel kohtumine, vajadusel erapooletu vahendaja ja alles viimase sammuna juriidiline vaidlus. Kõiki konflikte ei saa lepitada, kuid enamikku ei pea muutma sõjaks.

Kooliaasta alguses võiks iga nõudmise juurde kirjutada ka ühe vastutuse. Mina nõuan, et kool õpetaks mu last, ja vastutan selle eest, et mu laps saaks õppida. Mina nõuan turvalist kooli ja õpetan oma lapsele, et ka teistel on õigused. Mina nõuan individuaalset lähenemist ja mõistan, et õpetaja ei saa olla kolmekümne lapse isiklik tugivõrgustik. Mina nõuan ausat hindamist ja olen valmis kuulma ka hinnangut, mis mulle ei meeldi. Hariduse kvaliteet sünnib ka sellest, mida ühiskond lubab õpetajal tegemata jätta.

“Õpetajate väsimus on varajane hoiatus kogu ühiskonnale.

Seepärast võiksid haridusminister, omavalitsused, koolijuhid ning õpetajate ja lapsevanemate esindajad sõnastada selle õppeaasta esimese veerandi lõpuks avaliku vastutuse kokkuleppe: kolm ülesannet, mille eest kool vastutab, kolm ülesannet, mida kool ei pea enam üksi kandma, ja kolm kohustust, mille täitmise eest vastutavad teised. Üks lehekülg nimede, vastutuse ja tähtaegadega.

Õpetajate väsimus on varajane hoiatus kogu ühiskonnale. Kui õpetaja ei jõua õpetada, ei jää tegemata ainult üks tund. Kui noor inimene näeb, et õpetajaamet tähendab lõputuid nõudmisi ja vähest usaldust, ei jää täitmata ainult üks töökoht. Täitmata jääb osa Eesti tulevikust.

Mina nõvvan!

Aga seekord ei ole see nõudmine koolile. See on nõudmine meile endile: lõpetame koolilt tuleviku nõudmise, kui me ei ole valmis oleviku eest vastutama.