• Kuigi meedias jääb sageli kõlama kuvand, justkui õpetajad on läbipõlenud, kibestunud, kohustuste alla mattunud ja viimase piirini õpilaste, lapsevanemate ning ministeeriumi poolt kurnatud, siis minu meelest jääb selle kõrval rääkimata, kui palju ilu ja võlu selles ametis on.

Ma ei ole nõus sellega, et õpetajana peaksin võtma omaks ohvrirolli. Jah, haridussüsteemis on muutusi, mis panevad vahel kulmu kergitama, ning on kiiremaid ja keerulisemaid aegu, kus võibki juhe kokku joosta, aga millises ametis seda ei juhtuks? Mulle meeldib olla õpetaja ja ma tõesti armastan oma tööd.

Kuhu me taskulambi suuname?

Kujutage ette, et olete taskulambiga pimedas (klassi)ruumis. Mida te valgusvihtu suunates näete? Kas seda, et põrandal on tolmurullid ja natuke sodi, et mööbel on viltu, või seda, millise hoole ja armastusega on seda ruumi loodud? Me leiame seda, mida me otsime – ka hariduses. Mõnikord tundub mulle, et õpetajaametit kajastades hoitakse taskulampi liiga kaua just sellel tolmusel nurgal. Probleemid on olemas ja neist tuleb rääkida. Aga paneme vahepeal laetule ka põlema. Vaatame, mida selles ruumis veel on.

Minu jaoks ei ole ükski õpilane hull, raske või keeruline – vastupidi, nad just võimaldavad mulle suurt isiklikku arengut, mille eest tänulik olla. 

Minu jaoks on õpetajaks olemine privileeg. Mul on võimalus olla noorte kaasteeline, näha ja toetada nende arengut ning samal ajal ise areneda. Ükski mu tööpäev pole teisega sarnane. Minu suurimad õpetajad ongi minu õpilased. Olen koolis töötanud kõigi vanusgruppidega, aga praegu õpetan eelkõige teismelisi. Seda kuuldes avaldatakse mulle sageli kaastunnet ja imestatakse, kuidas ma nende „hulludega“ toime tulen. Minu jaoks ei ole ükski õpilane hull, raske või keeruline – vastupidi, nad just võimaldavad mulle suurt isiklikku arengut, mille eest tänulik olla.  Kõik mu õpilased on justkui pärlid – igaüks ilus, põnev ja unikaalne, oma lihvimata nurkadega, mille lihvimisel mina abiks saan olla. Nad arendavad minus loovust, sest igaühele tegevus, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Ja kui suur rõõm on, kui ma lõpuks õige võtme leian! Kas pole see mitte omaette rikkus – töötada iga päev pärlitega?

Õpetajatöö nähtamatu palk

Õpetajatöö vilju ei pruugi alati näha kohe ning mõnda neist saab maitsta alles aastaid hiljem. Olen karjääripööraja, kellel algab 13. õppeaasta õpetajana. Hiljuti sõitsime kolleegidega Emajõel Pegasusega ja kapteni abiliseks osutus minu kunagine õpilane – üks neist, kellele mina olin esimene õpetaja ja kes oli mulle esimene õpilane. Ajasime juttu ja tundsin suurt uhkust tema üle. Neid hetki, mil mõni endine õpilane tuleb rõõmsalt juurde, kallistab ning jagab oma elus toimuvat, on mulle tohutult väärtuslikud. Olen nii tänulik, et mu ellu on sattunud nii palju ägedaid õpilasi, kellega on ka väljspool kooli mõnus juttu ajada. See on üks suurimaid komplimente tehtud töö eest ja justkui õpetajaameti nähtamatu palk.

Õpetajaamet annab mulle legaalse võimaluse vahel ise laps olla.

Sama rikkust kogen praeguste õpilastega ja eriti oma klassiga. Mulle meeldib nendega koos olla, üritusi korraldada, mängida ja naerda. Õpetajaamet annab mulle lausa legaalse võimaluse vahel ise laps olla. Olen näiteks taas rahvastepalliplatsile jõudnud ja rõõmuga avastanud, et kunagise hea püüdja ja viskaja oskused polegi kadunud.

Huumor on samuti minu jaoks koolis oluline. Nalja tegemine ja südamest naermine koos õpilastega näitab neile, et ka õpetaja on inimene, lisaks muudab klassikliima positiivsemaks. Õppimine ei pea olema üks tõsine töö, lustimine käib asja juurde.

Kõige selle alus on usaldus. Kui noor jagab minuga oma maailma, suhteid, rõõme või segadust, on see suur au. Ma ei saa ega peagi olema talle ema või sõber, kuid saan olla sõbralik, hooliv ja mõistev täiskasvanu.

Hea aeg alles algab

Kui alustasin õpetajana, arvasin, et hea õpetaja peab ise kõik probleemid lahendama. Vastutasin üle. Praegu tean, et hea õpetaja tunneb ka oma piire ja oskab abi küsida. Mind toetab mõte, et ma ei pea kõigile meeldima – ma tahan iseendale meeldida ning teha igal hetkel oma parimaid valikuid, teiste tunnete eest ma vastutada ei saa. Usun, et pole läbikukkumisi, on vaid tagasiside, mis võimaldab õppida. Töö noortega, kellega ükski päev pole teise sarnane, pakub hulganisti tagasisidet ning võimalust sellest õppida ja midagi muuta.

Õpetajaameti suur pluss on , et mul on palju iseseisvust oma valikute tegemisel, ning see võimaldab mul eri olukordadele loovalt läheneda. Saan valida, katsetada, planeerida tegevusi noortest lähtuvalt. Olen ennast harinud koolitustel ning soovin iga kord oma teadmisi kohe õppetöös rakendada. Nii äge, kuidas noored annavad ausat ja vahetut tagasisidet – mis toimib ja mis mitte.

Puhkusel ja vaheaegadel on ühtemoodi hea, koolis koos õpilastega aga teistmoodi hea.

Hiljuti öeldi mulle: „Noh, nüüd saab hea aeg läbi ja hakkab jälle tõeline töö.“ Mina vastasin: „Minu meelest hea aeg just algab.“ Puhkusel ja vaheaegadel on ühtemoodi hea, koolis koos koos õpilastega aga teistmoodi hea. Ma ei taha elada nii, et ootan pidevalt päeva ja nädala lõppu või järgmist vaheaega. Ma tahan nautida iga hetke, mida ma teen. Loomulikult on õpetajaametis stressi ja keerulisi hetki, ma ei eita seda, aga näen neis võimalust aeg maha võtta, oma seisundid skaneerida, uskumusi või mõttemustreid uurida. See on elu osa.

Tasakaalus õpetaja, kes oskab hoida ennast ning armastada oma õpilasi ja oma tööd, on meie ühiskonnale suur kingitus . Kui keegi kahtleb negatiivse õpetajakuvandi tõttu, kas tasub seda ametit valida, siis mina julgustan: tulge avatud südame ja avatud meelega ning lubage õpetajaamet oma südamesse. Mina armastan seda ametit väga ja ma tajun iga päev, kuidas see amet mind vastu armastab. Mõnusat, lustlikku ja arengurohket uut kooliaastat meile kõigile!