Koolijuhid ei näe võimalust veel kolm päeva loovutada

• Riigi plaan lühendada järgmisel kevadel vastuvõtutegevuste perioodi kolme päeva võrra ei meeldi koolijuhtidele sugugi. Juba tänavu oli nende sõnul liiga vähe aega kõik vajalik soovitud kujul ära teha. Seda enam, et vastuvõtu ajal jätkub koolis tavaline õppetöö. 

Kõige rohkem puudutab see koole, kes korraldavad ühiskatseid. Nende läbiviimiseks, tööde parandamiseks ja andmete sissekandmiseks kulub palju aega ja tööd. Katsed toimuvad tavaliselt laupäeval ja töid parandavad samad õpetajad, kellel on vaja uueks nädalaks tunde ette valmistada ning kontrolltöid parandada. „Seda peab tegema nädalavahetuseti juba öötundide arvelt. Koolile on see väga keeruline ülesanne,“ alustab Gustav Adolfi gümnaasiumi (GAG) juht Jüri Käosaar. GAG korraldab ühiskatseid koos Tallinna reaalkooli, inglise kolledži ja 21. kooliga. Igal aastal osaleb seal vähemalt 2000 õpilast. 

GAG-i sõnum riigile on konkreetne: vastuvõtutegevuste perioodi ei tohi lühendada. „Aega me juurde küsida ka ei julgenud, aga loodetavasti see vähemalt ei lühene,“ lausub ta. Gümnaasiumi õppejuht Moonika Tambik lisab, et juba andmeid on väga palju. „Praeguse tehnika ja keskkonnaga tundub lühema aja jooksul võimatu kõike vajalikku ära teha,“ tõdeb ta. Tambik ütleb, et ühtse vastuvõtusüsteemi SAIS3 puudumine on üks suuremaid murekohti. Kuigi on lootust, et järgmisel kevadel on see olemas, ei julge ta veel rõõmustada. „Eelmisel aastal lootsime ka. Testisime süsteemi ja kui tuli hetk, mil kõik pidi valmis olema, see seda ei olnud. Garantiisid ei ole ju ka selleks õppeaastaks,“ tõdeb Tambik. 

“Testisime SAIS3 ja kui tuli hetk, mil kõik pidi valmis olema, see seda ei olnud. Garantiisid ei ole ju ka selleks õppeaastaks.

Moonika Tambik

Käosaar rõhutab, et kui 9. juunil hakkavad koolid pakkumisi tegema, siis pingeread peavad olema valmis mitu päeva enne seda. Nii tuleb koolides toimingud kuuendaks või hiljemalt seitsmendaks juuniks lõpetada. 

Käosaar jätkab, et töö, mis koolil tuleb lühikese aja vältel ära teha ja mida õpilased ega lapsevanemad ei näe, on pingeline ja keeruline korraldada, kuid kriitilise tähtsusega. „Me vestleme rohkem kui 500 õpilasega. Mida kauem meil tööde parandamiseks ja vestluste pidamiseks aega on, seda värskemad, puhanumad ja õnnelikumad meie inimesed on,“ räägib ta. 

Aja lühenedes kannatab kõige rohkem just vestlusvoor. Käosaar tõdeb, et paraku pääseks sinna siis lihtsalt praegusest vähem õpilasi. Eemale jäävad noored, kes sooritavad katsed väga hästi, kuid ülitihedas konkurentsis jäävad teiste varju. Nemad ei saa siis ka vestlusel oma tugevusi näidata. „Vestlesime sel aastal nii paljudega, kui vähegi jaksasime, ja plaanime seda ka järgmisel aastal teha, aga kuskil tuleb piir ette. Vastasime tänavu veel mitu kuud kirjadele, kus paluti võimalust ikkagi vestlusele saada, kuna sellest jäi ainult 0,1 punkti puudu,“ kurvastab ta. Kui GAG oma võimetele vastavalt vestlusi veel korraldab, siis mõnes koolis on sellest raske südamega juba loobutud. 

Õpilane ei ole lihtsalt number

Tartus korraldavad kõik gümnaasiumid ühiskatseid. Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi direktor Merike Kaste meenutab alustuseks helgeid aegu, mil eksamid toimusid juunis ja vastuvõtutegevused aprillis. Tartusse kandideerib põhikooli järel samuti umbes 2000 õpilast. Nende kooli põhimõte on kutsuda noorte eelistustest olenemata vestlusele neist väga suur osa – vahel koguni 800 õpilast. „See aitas aru saada, milline on õpilase motivatsioon ja mida ta tegelikult tahab. Kõigeks selleks kulus keskmiselt neli nädalat, misjärel hakkasime õppekohti pakkuma,“ selgitab ta. 

“Sellise õpilase arengut, kes koolis iga päev rusikas taskus ringi kõnnib ega taha seal olla, on võimatu toetada.

Merike Kaste

Sel aastal ei olnud ajapuuduse tõttu võimalik korraldada ühtegi vestlust, millest Kaste sõnul kaotavad kõige rohkem õpilased. Ta toob näiteks väikse maakooli õpilase, kellele suurlinna keskkond on võõras. „Tal oli tihti süda paha, kõht valutas ja mõtlemine jooksis kokku. Vestlusel sai ta aga näidata, et on motiveeritud ja tema hinded on head. Me saime aru, et katsetel võis midagi untsu minna, ja panime talle vestlusel kõrgemad punktid – nii sai ta kooli sisse.“ Sellel aastal toimus vastuvõtt aga puhtalt numbrite alusel, sest vestelda polnud aega. „Aga õpilane ei ole ju number,“ vangutab Kaste pead. Kui aega peaks veelgi vähemaks jääma, ei saa tema sõnul ka järgmisel aastal mingisugustest vestlustest rääkida. 

Vestluste arvu on pidanud kärpima ka Tallinna Kadrioru saksa gümnaasium, kes korraldab katseid koos Westholmi gümnaasiumiga. Gümnaasiumi õppetooli juht Mihkel Kõrbe kirjeldab vestluste olulisust näitega: „Meil on koolis sotsiaalainete õppesuund ja laps hakkas vestlusel rääkima, kuidas ta tahab tulevikus vanurite eest hoolitseda – tema jaoks tähendas see suund sotsiaaltööd. Tihti ei tea noored üldse, kuhu kandideerivad või mida tahavad. Võib-olla on meil koolis aga õppesuund, mis sobib selle lapse huvidega paremini? Vestlusel saame ta sinna suunata.“ Kõrbe jätkab, et tihti on vestlusel vaja ka noore tulemuste kohta küsida. Vahel tuleb ette, et katsete ja eksamite tulemused ei klapi: kui vestlusel saaks õpilane seda olukorda põhjendada, siis selleta pandaks tema ees lihtsalt uks kinni. 

Kõrbe arutleb, kas ministeerium ei või otsuste langetamisel mõelda vaid riigigümnaasiumide peale, kus ongi ainult gümnaasiumiosa. Eriti Tallinnas on aga väga palju koole, kus vastuvõtu kõrval käib õppetöö nii alg-, põhi- kui keskkoolis. „Kümme lendu kaheteistkümnest õpib sel ajal täiesti tavalisel moel. Inimesi läheb sel perioodil vaja meeletult ja siis peavad tunnid lihtsalt ära jääma,“ nendib Kõrbe. Ühe lahendusena toob ta välja iseõppepäevad, mis ei ole jällegi teiste õpilaste suhtes aus. „Paneme vestlusteks kokku 20 komisjoni ja kooli selleks päevaks kinni, sest selge on see, et kooli igapäevaellu selline tegevus ei mahu,“ lisab ta. 

Katsed toetavad eelkõige õpilasi

Kõrbe sõnul jääb kohati mulje, et riik proovib survestada ühiskatseid kaotama ja vastuvõtutegevuste perioodi lühendamine on üks hoob selleks. „Paratamatult tekib tunne, et ministeerium selle poole rihib. Munitsipaalkoolina saame meie katseid korraldada, aga riigikoolides keelati see ära. Sellest võib ju üht-teist aimata,“ ütleb ta. 

Merike Kaste toob samuti välja, et ministeeriumi soovi kohaselt võetaks õpilasi gümnaasiumidesse vastu vaid põhikoolieksamite alusel. „Meie jaoks tähendaks see, et võtaksime vastu väiksemate koolide õpilased ja linnakoolide lapsed jääksid välja. Kohati tundub küll, et määrustega proovitakse lämmatada ennast tõestanud lahendusi, mis nii laste kui koolide jaoks kasulikud olid,“ arutleb ta. 

“Vestlused on väga olulised, sest tihti ei tea noored üldse, kuhu nad kandideerivad või mida tahavad.

Mihkel Kõrbe

Põhjus, miks sellisel juhul moodustaksid suure osa vastuvõetutest väikeste koolide õpilased, peitub hinnetes. Kaste ei tee saladust, et väikeste maakoolide õpilaste hinded ja eksamitulemused kipuvad olema kõrgemad kui linnakooli lõpetanutel. Sisseastumistestide tulemused on neil aga tihti kehvemad. „See on ühelt poolt arusaadav, sest koolis, kus üheksandas klassis on näiteks 15 last, saab klassi parim hindeks viie. Õpetajad hindavad ja toetavad noore arengut, mis ongi õige. Aga paratamatult on vahe, kas oled parim 15-st või 70-st. Hinne on subjektiivne ja teste on vaja,“ leiab ta. Moonika Tambiku kogemus on sarnane: „Paraku näeme vastuvõtu jooksul, et koolide lõikes peegeldavad ühed ja samad hinded väga erinevaid teadmisi. Me ei saa pingerea moodustamisel neid aluseks võtta.“ 

Jüri Käosaar rõhutab, et testid on adekvaatsed mõõdikud, mida vastuvõtul kasutada. Praegused põhikooli lõpueksamid ei suuda õpilasi piisavalt eristada, väga paljud saavad tulemuseks üle 85 protsendi. Ta lisab, et välisvaatlejate puudus on samuti põhjus, miks eksamid täit tõtt ei räägi. Käosaar näeb ohtu, et kui näiteks neli Tallinna kesklinnakooli, kes ühiskatseid korraldavad, ütleksid korraga, et võtavad edaspidi vastu ainult eksamitulemuste põhjal, hakkaksid eksamitulemused üle riigi tõusma. „Õpetajana tahad ikka oma õpilastele parimat ja punkt või kaks siit-sealt juurde leida ei ole võimatu. Kui need eksamid oleks adaptiivsed ehk iga järgmise ülesande raskus tuleneks eelmise ülesande lahendusest, võiks see olla võimalik,“ arutleb ta. 

Mihkel Kõrbe sõnul ei taheta katsetega kedagi kiusata, nendest võidavad eelkõige õpilased ise. Soov on pakkuda noortele võimalust õppida keskkonnas, kus neil on arenemiseks, oma potentsiaali realiseerimiseks ning eesmärkide saavutamiseks kõige paremad võimalused. „Kui laps tunneb üheksanda klassi järel, et ta on kas reaalainetes või keeltes väga tugev, ning tahab minna kooli, kus tema huvisid parimal moel toetatakse, peab ta saama seda teha,“ leiab Kõrbe. 

Merike Kaste lisab, et eelkõige peab õpilastele meeldima see kool, kus nad iga päev käivad, ja seetõttu peavad nad olema oma valikutes vabad. „Võimatu on toetada sellise õpilase arengut, kes käib koolis rusikas taskus ega taha seal olla. Sellepärast ei tööta ka noorte pimesi kuskile paigutamine. Koolid on väga omanäolised,“ räägib Kaste, kelle sõnul näevad nad igal õppeaastal esimese perioodi lõpus, et koolist on lahkunud 4–5 õpilast. „Eelkõige lähevad väljastpoolt linna tulnud, kes ei ole suure kooliga kohanenud. Olukord, kus klassis on 38 õpilast, on nende jaoks väga harjumatu. Kui palju oleks minejaid aga veel siis, kui õpilased paigutataks koolidesse suvaliselt?“ mõtiskleb ta.