- „Tegeliku koolielu tugevused ja nõrkused“ on meie uurimisgrupi lähtepunkt, mitte eesmärk või taotlus.
- Nii TLÜ-s kui ka TÜ-s töötab haridusinnovatsiooni keskus. Ent kus on haridustraditsiooni keskus?
Aastal 2003 kirjutas tunnustatud USA sotsioloog ja filosoof Steve Fuller enese kohta nii: „Mõistan üha enam, et olen dialektiline mõtleja. Ma ei usu, et filosoofilised seisukohad on head iseenesest, vaid üksnes seoses sellega, millele need vastanduvad.“ Tabavalt öeldud – ning kehtib ka õppekava alusväärtuste kohta.
Sõnaveeb määratleb dialektilise kui millegi, mis seostub vastuoludega. Jätan siin kõrvale dialektilise materialismi, dialektilise realismi ja muu filosoofia. Keskendun sellele, mis on oluline üldhariduse riikliku õppekava alusväärtuste ning taotletavate üldpädevuste seisukohast.
Koos Äli Leijeni ja Margus Pedastega avaldasime 3. augustil ERR-i uudisküljel arvamusloo „Eesti haridus vajab uut sihti“. Ametivend Margus andis päev hiljem saates „Uudis+“ ka teemakohase usutluse. Meie eesmärk ei olnud panna I-le punkt, vaid algatada arutelu – ning paistab, et selle ka saime.
Hariduse alusväärtuste ning taotletavate üldpädevuste määratlemine ei ole nii radikaalne, nagu seda kirjeldab Jaak Aaviksoo 24. augustil ERR-is ilmunud arvamusloos „Milleks on vaja hariduspööret“. Ka praegu kehtivad põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad algavad alusväärtuste määratlemisega. Sama lugu oli 1996. ja 2002. aastal kehtestatud õppekavadega, ehkki toona kasutati pisut teistsuguseid mõisteid.
Milline on arukas õppekava?
Ei oska ka häbeneda, et meie taotlus on normatiivne. Kuidas siis muidu? Ka Eesti vabariigi põhiseadus on normatiivne, sätestades iseseisvuse, sõltumatuse ja demokraatia põhimõtted. Meie taotlus on nende põhimõtetega kooskõlas. Lisaks vastab alusväärtuste ja üldpädevuste järjestus igati õppekavaarenduse rahvusvaheliselt tunnustatud alustele – siin tuleb ka kehtivate ja varem kehtinud riiklike õppekavade koostajatele au anda.
Ning „tegeliku koolielu tugevused ja nõrkused“ on tõepoolest üksnes lähtepunkt, mitte eesmärk või taotlus. Need kaks asja – lähtepunkt ja taotlus – ei ole vastuolus. Need on iga aruka õppekava tüüpilised osad, teine teises otsas, ning neid tuleb arutelu huvides eristada.
“„Uus siht“ ei tähenda vana maailma lõppu ega uue algust. Uus ei ole senise eitamine, vaid edasiminek.
Mis aga puudutab hariduse ja koolihariduse vahekorda – Jaak Aaviksoo kolmas ja muidugi asjakohane tähelepanek –, siis riiklikud õppekavad kirjutatakse ja kehtestatakse konkreetsele haridusastmele ja -liigile. Need ei saa kehtida haridusele kui tervikule kogu selle elukestvas tähenduses. Kuigi me muidugi loodame.
Milles saab Aaviksooga igati nõustuda, on igipõline oht, et õppekava alusväärtused ja taotletavad üldpädevused kipuvad jääma deklaratiivseks. Meie „uus siht“ ei tähenda vana maailma lõppu ega uue algust. Uus ei ole senise eitamine, vaid edasiminek. Ning deklaratiivsuse vältimiseks vajamegi dialektikat. Kuni alusväärtuste ja üldpädevuste summa on – piltlikult väljendudes – Karlssoni-laadne ilus ja ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates, ei ole õpetajal õppekava üldosa paljude osadega tõesti suurt peale hakata. Ent loodetavalt on tulevase õppekava üldosa siiski sisukam.
Tuleb leida tasakaalupunkt
Olen kaugel taotlusest tuua parteiline päevapoliitika kooli. Seda hoolimata kahetsusväärsest tõsiasjast, et Weimari vabariigi aegsete saksa vaimuteadlaste katsed poliitikat koolist eemal hoida lõppesid, nagu teada, natside võimuletuleku ja kogu järgneva kurbmänguga. Ka poliitiline kirjaoskus võiks kuuluda üldharidusse, seda vähemasti gümnaasiumiastmel. Eriti aga meil, riikliku õppekava arendajatel, oleks parteipoliitikast üht-teist õppida.
Sageli keerlevad parteipoliitilised vaidlused põhimõtteliste – vahel kaht äärmust pakkuvate – ühiskondlike valikute ümber. Kas rahvuskesksus või üleilmastumine? Kas emakeel või inglise keel? Kas pehmed või kõvad väärtused? Kas hoolivus või edukultus? Kas innovatsioon või konservatiivsus ja traditsioon? Vastuolud on ilmsed ja tegelikud. Rääkides riikliku õppekava alusväärtustest ja taotletavatest üldpädevustest ei saa neist vastuoludest üle ega ümber.
“Ka poliitiline kirjaoskus võiks kuuluda üldharidusse, seda vähemasti gümnaasiumiastmel.
Muidugi ütleb terve mõistus, et kõiges tuleb leida tasakaalupunkt. Selle teadvustamiseks ei vaja ükski arukas ühiskonnaliige, ammugi mitte õpetaja, kellegi näpuviibutust. Ent kusagil peab tasakaalupunti leidmise vajadus olema sätestatud.
Eesti praegune hariduselu kubiseb ühekülgsuse näidetest, mille puhul vastaspoolus on lihtsalt unustatud või eiratud. Nii Tallinna ülikoolis kui ka Tartu ülikoolis töötab haridusinnovatsiooni keskus. Ent kus on haridustraditsiooni keskus? Mõistetel nagu „traditsiooniline õpe“ või „traditsioonilised meetodid“ on juba ette halvustav tähendus, enne kui jõutakse avada, mida nende all õigupoolest silmas peetakse. Ometi oli meie legendaarse haridusministri Ferdinand Eiseni atlasevõitlus Moskva võimudega eestikeelse hariduse nimel suuresti edukas just seetõttu, et õnnestus tõendada ja kaitsta meie omakeelse hariduse traditsioone, nagu koorilaul ja õpilasalmanahhid. Loetagu Eiseni artiklit ajakirja Looming 1991. aasta juulinumbris. Traditsioon on meie haridust päästnud ilmselt rohkem kui innovatsioon.
Üle Euroopa tunnustatud šveitsi koolipapalt Johann Heinrich Pestalozzilt pärineb meie hariduses juba mantraks saanud lähemalt kaugemale põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt tuleb õpilasel või lapsel esmalt tutvuda vahetu, kodulähedase keskkonnaga, et seejärel liikuda kaugemale. Ometi algab suur osa haridusalastest teadus- ja muudest kirjatöödest sissejuhatusega sellest, kuidas OECD või mõni teine üleilmne asutus on mingit nähtust kirjeldanud. Kus on siin meie vahetu keskkond?
Tähelepanu vastukäivustele
See, mis üldisel tasandil näib enesestmõistetav, ei ole seda haridustegelikkuses tihti teps mitte. Kui õppekava üldosa ei saa hariduse alusväärtustes enamat ette kirjutada, siis vähemasti peamisi vastandusi esile tuua ehk saab. Ja see ei ole deklaratiivne, seda näitavadki ühiskonna poliitilised valikud ja poliitiline lõhestumine. See on päris elu, need ei ole kunstlikud näited – kuidas ka ei jaotuks eri erakondade toetus mõnel teatud kalendrikuul. „Reform“ ja „konservatiivsus“ kui vastaspoolused on parteide nimedesse sisse kirjutatud, seda teab õpetaja ning peaks teadma vähemasti gümnaasiumiõpilane. Neid vastaspoolusi peaks teadvustama ka õppekava alusväärtustest rääkides.
“Eesti praegune hariduselu kubiseb ühekülgsuse näidetest, mille puhul vastaspoolus on lihtsalt unustatud või eiratud.
Omaette küsimus on muidugi, kuidas need vastaspoolused omavahel seostuvad. Kas vabameelsus näiteks riietuses või kosmeetikas tähendab sedasama ka poliitilistes vaadetes? Või kas vaba- ja vanameelsusel ehk konservatiivsusel on mingi seos rahvuslikkuse või üleilmastumise mõõtega?
Võiks jätkata hulga valikuküsimustega intiimelulise tervise, seksuaalse vabaduse ja mitme muu teemaga seoses – ehk noortele põletavamadki kui õppekavaarendajatele?
Nii noored, vanad kui keskealised elavad elu, mis sageli koosneb vastukäivustest. Ükski ametlik eeskiri, ka mitte riiklik õppekava, ei suuda neid kõiki hõlmata – küll aga olulisimatele tähelepanu juhtida.
Arutelu hulbib kahe pooluse vahel
On rõõm lugeda endise üliõpilase ja ametikaaslase Mailis Ostra sulest, et õppekavaarutelus kõnetab senisest suurem ühiskonnakesksus. Olen juba mõnd aega püüdnud seda mõtteviisi levitada. Ei taha siin algatada arutelu isiku- ja ühiskonnakesksetest riikidest. Ent dialektika teema seisukohalt väärib mainimist, et kodumaine õppekavaarutelu sageli lihtsalt hulbib nende kahe pooluse vahel, mis teineteist ei teadvusta. Kui meie õppekavaarutelud algavad sageli küsimusega „Millist inimest vajab maailm?“, siis kehtivad põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad alustavad õpilase kui indiviidi toetamisest. Ärgu öeldagu, et see on tasakaal. Ei, see on lihtsalt möödavaatamine ja -rääkimine neist analüütilistest vastaspoolustest, mille suhtes tuleb riiklikus õppekavas leida tasakaalupunkt neid poolusi teadvustades.
Vahest Marxi ja Engelsi dialektilise materialismi filosoofia tõttu on dialektika meie keeleruumis halvustava tähendusvarjundiga. Riiklike õppekavade arendamise huvides oleks aeg anda sellele mõistele uus eluõigus. Olgugi et võõrsõna, on dialektikal selge ning sageli nähtusi paremini mõista aitav tähendus.
Lisa kommentaar