- Eesti keele tähtsus rahvusidentiteedi seisukohast on avalikkuses sagedane kõneaine. Samas oli eesti filoloogia tänavu ülikoolidesse sisseastujate seas üks ebapopulaarsemaid erialasid.
Huvi jahenemisest selle vastu tegime juttu juba üheksa aastat tagasi (vt Kas siis selle maa keel ei kutsugi enam ülikooli?). Seekord palusime kommentaari keeleteadlastelt, filoloogiatudengilt ja emakeeleõpetajalt.
Kainestavad arvud
Meie ühele Tallinna ülikooli keeleteaduse õppejõule saadetud kirjale tuli vastus hoopis humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) turundus- ja kommunikatsioonispetsialistilt Brita Tuulingult.
Selles mööndi, et tänavu oli TLÜ-s eesti filoloogia jaoks tõesti halb aasta. 40 õppekohale laekus 36 avaldust, õppekohta pakuti kokku 22 kandidaadile ning immatrikuleeriti ainult 13 üliõpilast. Ent lisati: „Varasem statistika ei näita järjepidevat langust: aastatel 2020–2025 laekus igal aastal 66–91 avaldust ning õppima asus 20–30 üliõpilast.”
Vähe huvilisi soovis sisse astuda ka Tartu ülikooli eesti ja soomeugri keelte bakalaureuseõppesse. SAIS-i järgi esitati 28 kohale 45 avaldust. Emakeele seltsi esimees ja TÜ emeriitprofessor Helle Metslang kommenteerib: „Aastad ei ole vennad. Sisseastumisavalduste arv on aastate lõikes ennegi kõikunud, ühe aasta andmete põhjal ei saa veel kaugeleulatuvaid järeldusi teha.“
TÜ sisseastumisstatistika näitab aga, et sisseastumisavalduste arv ja konkurss on eesti filoloogia erialal viimasel kümnendil langenud. Samas on bakalaureuseõppe kohtade üldarv ülikoolis märgatavalt kasvanud, eesti ja soomeugri keeleteaduse oma aga mitte. Kui kümne aasta eest esitati eesti keele erialale umbes iga sajas sisseastumisavaldus, siis praegu umbes iga kahesajas.
Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja kaasprofessor Ann Veismann seletab seda muu hulgas asjaoluga, et sisseastumisel on hiljuti hakatud nõudma motivatsioonikirja: „Oluliselt vähenes nende kandidaatide hulk, kes niisama igaks juhuks oma paberid esitasid, sest gümnaasiumi õpitulemuste punktid ületasid sisseastumiseks vajaliku lävendi.“ Õppima tulnute arv Veismanni kinnitusel nii järsku kukkunud ei ole. Pealegi on nende seas rohkem teadlikke tudengeid, kes ka lõpetamiseni jõuavad.
Mõlema ülikooli esindajad juhivad tähelepanu, et humanitaarerialad on noorte seas üldse ebapopulaarsed, sest neile ei omistata praktilist väärtust. See ei seleta siiski, miks oli eesti filoloogia konkurss SAIS-i andmete põhjal Tallinna ülikoolis bakalaureuseõppekavade seas üldse kõige madalam. Tartu ülikoolis oli 66 õppekava seas aga vaid paar veelgi väiksema konkursiga eriala.
Põhjust muret tunda
Tekib küsimus, kas sedavõrd halvad näitajad ei anna märku eesti keele nõrgenevast staatusest. Ülikoolides siiski nii ei arvata. TÜHI-st saadetud vastuses kinnitatakse: „Filoloogiaõppe populaarsus ja keele positsioon ühiskonnas on omavahel seotud, kuid need ei ole üks ja sama näitaja. Keele staatuse hindamiseks tuleks vaadata palju laiemat andmestikku kui ühe õppekava vastuvõtuarvud.“ Ka Ann Veismann TÜ-st rõhutab, et tal puuduvad andmed eesti keele staatuse nõrgenemise kohta ning kindlasti oleks vale seda järeldada väikestest konkurssidest eesti filoloogia erialale.
Tallinna ülikoolis tänavu eesti filoloogia magistrantuuri astuv Robin Lek usub aga, et tema eriala järelkasvu pärast on põhjust muret tunda: „Kõik, kes õpivad eesti kultuuriga seotut, on ühtlasi meie kultuuri hoidjad ja arendajad. Nende inimesteta on kerge kokku kukkuma ka meie riik. Kultuur arendab dialoogi ja ühendab meid.“ Sama meelt on emakeeleõpetajate seltsi esimees Kaja Sarapuu: „Eesti keele õpetajate järelkasv ei ole üksnes hariduspoliitika, vaid eestikeelse riigi kestlikkuse küsimus.“
TÜHI kommenteerib järelkasvuküsimust järgnevalt: „Üksnes kandidaatide arv ei näita veel tulevaste spetsialistide hulka ega kvaliteeti. Ka väiksema vastuvõtu seas võib olla väga pühendunud ja andekaid noori.“ Samas möönab instituut, et juba praegu tuntakse koolides eesti keele ja kirjanduse õpetajatest teravat puudust.
Igav ja perspektiivitu?
Milles võiksid aga peituda eesti filoloogia vähese populaarsuse põhjused? Hiljaaegu koolipingist tulnud Lek leiab, et pahatihti on koolitunnid igavad: „Põhikoolis tundus mulle, et keel on ainult kuiv grammatika ning kirjandus tuim lugemine ja siis mingitele kontrollküsimustele vastamine.“ Sarnaseid muljeid on ta kuulnud paljudelt noortelt. Gümnaasiumis seevastu olid Leki tunnid põnevad ja elulised: „Keel sai laiema tähenduse, näiteks kuidas see meid igapäevaelus mõjutab, kas või reklaaminduse tasandil. Ja kirjanduses õppisime vaatama teoste eri tasandeid.“ Tundides arutleti näiteks selle üle, kui mitmest perspektiivist võib ühte ja sama teost vaadelda ning kuidas kirjandus võib aidata paremini elada. „Kui rohkem õpetajaid algataks tunnis põnevaid arutelusid, annaks loovaid ülesandeid (eriti kirjanduses) ning suudaks rääkida teemad noorte jaoks huvitavaks, siis naudiksid noored neid tunde rohkem ja ilmselt satuksid enam õppima ka filoloogiat,“resümeerib Lek.
“Eesti filoloogia on noorte jaoks vähese perspektiiviga.
Kaja Sarapuu
Teise põhjusena mainivad usutletud, et eesti filoloogiat ei peeta tööturu mõttes perspektiivikaks erialaks. Sellised hinnangud ei ole aga alati põhjendatud. „Tehisaru areng võib tekitada eksliku ettekujutuse, et tekstide koostamisel ja toimetamisel pole tulevikus enam keelespetsialiste vaja,“ nendib teemat kommenteerides TÜHI. Magistrant Lek leiab omakorda, et mõtlemise ja keelega seotud erialad muutuvad nüüd hoopiski varasemast olulisemaks. Tehisaru kombineerib ju vaid seda, mida talle sisse söödetakse, midagi isiklikku ja uuenduslikku suudab luua ainult inimene. „Selle asemel et lasta tehisaru hiigelettevõtetel põletada raamatuid nagu mõnes düstoopias, on meil vaja inimesi, kes teavad ja oskavad selgitada raamatute olulisust,“ kinnitab Lek. „Meil on vaja unikaalseid inimmõtlejaid, kes aitavad mõtestada muutuvat maailma.“
(Mitme)kesised karjäärivõimalused
TÜHI oletab aga ka, et vähese huvi taga võivad olla turundustöö puudujäägid: „Peame tunnistama, et me ei ole ehk suutnud eesti filoloogia mitmekesiseid karjäärivõimalusi piisavalt nähtavaks teha. Ülikool ajakohastab õppekavu pidevalt, kuid saame veelgi paremini siduda õpet praktiliste väljunditega ning näidata ka väljapoole, et eesti filoloogia on ühtaegu keelt ja kultuuri hoidev, praktiliste karjäärivõimalustega ning tehnoloogilise tuleviku seisukohalt oluline eriala.“
Emakeeleõpetaja Kaja Sarapuu seevastu leiab: „Eesti keel on noorte jaoks vähese perspektiiviga ja peamiseks väljundiks sellel erialal on eesti keele õpetaja amet. Aga see on väga raske ja samas vähetasustatud amet ning tänast noort ei meelita.“ Sisseastujate vähene huvi on tema sõnul ainult pool muret. Noored kvalifitseeritud õpetajad ei jää kooli püsima, nähes, kui suure mahuga on emakeeleõpetaja töö: „Õpetajad vahetuvad klassi ees sageli, mõnikord isegi 2–3 korda õppeaasta jooksul. Igaühel oma käekiri, oma meetodid ja lemmikteemad. Õpilased, eriti lõpuklassides, tunnetavad järjepidevuse puudumist, meeleheitel lapsevanemad otsivad eraõpetajatelt tuge.“ Noored näevad kõike seda ja teevad sisseastumisvalikuid kaaludes oma järeldused.
Olukorra parandamiseks tuleks Sarapuu meelest esiteks käivitada riiklik programm eesti keele õpetaja maine parandamiseks, näitamaks kui olulised on tema õpetatavad oskused. Teiseks hakata alustavaid eesti keele õpetajaid toetama lisatasude maksmise ning mentorluse kaudu. Kriitilise tähtsusega on Sarapuu sõnul kolm kuni viis esimest õpetaja-aastat, ent eraldi meetmeid on vaja ka kogenud pedagoogide koolis hoidmiseks. Ja kolmandaks soovitab ta filoloogiaõpet tugevamini siduda õpetajakoolitusega, ent ühtlasi tudengitele juba bakalaureuseõppes muidki karjäärivõimalusi tutvustada: „Eesti filoloogia kuvand ei tohiks piirduda ettekujutusega, et lõpetaja saab ainult filoloogiks või õpetajaks.“
Ann Veismann leiab samuti, et emakeeleõpetaja elukutse atraktiivsemaks muutmiseks on vaja töötingimusi parandada. Ennekõike tuleks ka eesti keelt hakata õpetama väikestes rühmades, nagu on tavaks võõrkeeletundide puhul, „eriti klassiruumis, kus eesti keel ei ole enam ammu kõikide õpilaste emakeel“.
“Keeleteadus hõlmab inimeseks olemise kõige sügavamaid kihte.
Ann Veismann
Magistrant Lek loodab peagi ise alustada tööd õpetajana, kuid kinnitab, et põnevaid võimalusi on eesti filoloogil teisigi: teadus, kirjanduslik ja ajakirjanduslik tegevus, tõlkimine, töö kultuuriasutustes. Ent paraku on sissetulekud nendes ametites kesised: „Üks inimene ütles läinud aastal, et pole kolm aastat ostnud raamatuid, kuna tema palk pole majanduslike olude raskemaks muutumisest hoolimata tõusnud. Ma arvan, et see on üks koht, kus riik peaks endale otsa vaatama ja küsima, milliseid inimesi me väärtustame ja millist tulevikku endale tahame. Kultuur on üks riigi alustalasid ja selle hoidjaid tuleks vastavalt kohelda.“
Filoloogia ilu
Ent eriala ei valita ainult karjääritegemise kaalutlustest lähtuvalt, vaid olulised on ka eneseteostusega seotud motiivid.
Ann Veismann on paraku märganud vähest teadlikkust filoloogia sisust ja rakendusvõimalustest. Paljudele seostub see ikka veel pelgalt keeleõppe ja eriti õigekeelsusega. „Ent keeleteaduse eriala pakub palju laiemaid teadmisi, hõlmates inimeseks olemise kõige sügavamaid kihte: inimese mõtlemist, ühiskondlikku käitumist, ajalugu ja muud,“ rõhutab ta.
Just selline mitmekülgsus näibki olevat toonud Robin Leki filoloogiat õppima. Keel, kirjandus ja folkloor, mida õpingute käigus käsitletakse, on tema sõnul kultuuri alustalad. Nende tundmaõppimine võimaldab orienteeruda kultuuris ja mõista selle toimimist, näiteks keele ja lugude rolli igapäevaelus. Lekile endale on eriti kütkestav kirjandus: „See on teaduste kohtumispaik, millest minu jaoks on kõige põnevamad psühholoogia, filosoofia, ökoloogia ja bioloogia.“
Just eriala enda võlu tõi Leki muljete põhjal ka tema õpingukaaslasi keeleteadust õppima: „Keda köitis kirjandus, kes tahtis õpetaja olla ja kellele pakkus huvi keele õppimine ja toimetamine. Vast võib öelda, et meid ühendas tahe minna süvitsi keele ja kirjanduse sisse.“ Selle üle, mis saab pärast õpingute lõppu, polevat filoloogiatudengite seas eriti arutletudki: „Võib-olla keegi ei julgenud seda [teemat] tõstatada. Aga mulle meeldib rohkem mõelda, et me kõik teadsime, et kuhugi saame lõpuks ikkagi tööle, kui teeme midagi, mis meile meeldib. Pealegi keele ja kirjanduse õpetajaid on alati vaja.“
Noorte huvi ei kao
Leki meelest peab üldistustega olema ettevaatlik ning noorte hoiakute usaldusväärsemaks väljaselgitamiseks tuleks korraldada uuringuid. Ent ta rõhutab, et tänavune sisseastujate väike arv ei tohiks anda põhjust ka liigseks pessimismiks. Noori, kes filoloogia ja üldse humanitaarteaduste vastu huvi tunnevad, leidub kindlasti ka tulevikus. „Aga me võiks rohkem soodustada nende erialade õppimist ja näidata noortele juba varases eas, kui mitmekihilised ja huvitavad need valdkonnad olla võivad ning kuidas nende kaudu saab panustada ühiskonda,“ leiab magistrant.
Ka Helle Metslangi lühike kommentaar Õpetajate Lehele lõpeb positiivse noodiga: „Keelehuvilised koolinoored pole kuhugi kadunud. Meie oleme neid kohanud keelelaagrites ja muudel üritustel.“
Lisa kommentaar