• Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore haridustegelase preemia pälvis tänavu Tartu Forseliuse Kooli klassiõpetaja ning esimese kooliastme juht Liis-Marii Roosnupp. Noore haridustegelase reaalainete preemia sai Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Eerik Säre.

Traditsiooniliselt anti preemiad üle Vabariigi Presidendi Kantselei ümaras trepihallis, kuhu oli kogunenud paarkümmend inimest: laureaadid, nende lähedased ning ajakirjanikud. Õige pea sisenes ruumi ka president Alar Karis, kes tõi oma avasõnades välja, et kool ja haridus on abstraktsed mõisted, mis iseenesest ei tee midagi – nende mõistete taga peituvad inimesed ehk õpetajad, koolijuhid ja tugispetsialistid. Karis jätkas, et tänu neile täituvad koolimajad eluga ning haridus saab oma tõelise sisu ja tähenduse. Lühikese sissejuhatuse lõpetuseks ütles president, et õpetajate toetamine ja tunnustamine jääb tihti tagaplaanile, kuid just sealt hariduse kestlikkus algab. 

Tunnustus on tähtis

Eerik Säre tunnistas hiljem antud intervjuus, et õpetajad kuigi tihti tunnustust ei pälvi. Kui õpilastelt seda ühel või teisel kujul veel saab, siis laiemalt ja eriti veel nii pidulikult üsna harva. „Kui tunnustus tuleb aga kõige kõrgemalt tasandilt, nii et president surub su kätt ja ütleb, et oled hea õpetaja, on see teistsugune tunne. Ja mis seal salata – väga hea tunne. See annab tagasisidet, et teen õiget asja, liigun õiges suunas ja minu investeeritud energia läheb õigesse kohta,“ ütleb ta. 

Säre sõnul kulutavad õpetajad meie riigi vundamendi ehitamiseks ja kindlustamiseks meeletus koguses energiat. See on ka üks põhjuseid, miks läbipõlemine just õpetajate seas nii tihti jutuks tuleb. „Esimene mõte on, et tuleb osata nii tööd teha kui puhata. On paratamatus, et maailm kulgeb ümber kuldse kesktee leidmise ja kui asjad hakkavad paigast loksuma, on seda tegelikult kohe tunda. Tuleb õppida kuulama enda keha ja vaimu, eelkõige aga abikaasat,“ naerab Säre. 

“Algusest peale tahtsin minna esimesse kooliastmesse, sest mulle tundub, et seal on minu mõju kõige suurem ja vahetum. Seal näeb arengut iga päev.

Liis-Marii Roosnupp

Liis-Marii Roosnupp kinnitab samuti, et on väga suur asi olla see üks, kes välja valitakse. „Ma teadsin, et mind esitatakse, aga ei arvanud, et preemia päriselt saan. See oli minu jaoks ikka väga suur üllatus,“ alustab ta. 

Roosnupp sai õpetajaks tänu „Noored kooli“ programmile ja kutse omandamisele, ülikoolis ta õpetajaks õppinud ei ole. „Neile, kes ei ole ka n-ö traditsioonilisel viisil õpetajaks saanud, võib mõjuda inspireerivalt, et keegi nendesugune taolise preemia sai,“ arutleb Roosnupp. Tema sõnul näitab see, et väga heaks õpetajaks võib saada ka see, kes pole seda ametit endale alguses valinud. Kui otsustad saada õpetajaks täiskasvanuna, olles juba töötanud ka mujal, võib valik olla palju teadlikum. „Veendumus, et tahad koolis töötada, on palju suurem, kui oled juba muud proovinud. Õpetajaks hakkamine pole siis juhus. Ma ei kahtle, et olen teinud õige valiku.“ 

Preemiate üleandmisele järgnenud vestlusringis sai selgeks ka see, miks Roosnupp karjääri otsustas vahetada. „Hästi lihtsalt öeldes tundsin, et tahaks maailma muuta. Algusest peale tahtsin minna esimesse kooliastmesse, sest mulle tundub, et seal on minu mõju kõige suurem ja vahetum. Seal näeb arengut iga päev,“ selgitas ta auditooriumile. 

Forseliuse koolis on väga olulisel kohal ennastjuhtiva õppija arendamine. Roosnupp tõi näite, kuidas seda tehakse: „Esmaspäevases hommikuringis räägime alanud nädala plaanidest ja eesmärkidest. Esimeses klassis sõnastame need eesmärgid koos, aga juba kolmandas suudavad õpilased seda ise teha. Nädal lõppeb kokkuvõttega, kuidas eesmärgid saavutati. Kui midagi on vaja veel harjutada, otsustatakse, millal ja kuidas seda teha,“ rääkis ta ning lisas, et just kokkuvõtete tegemine on väga tähtis, muidu piirduks asi vaid eesmärkide püstitamisega. Roosnupu sõnul tuleks pärast algkooli sellega kindlasti jätkata, kuna paraku on inimene täpselt nii laisk, kui ta olla saab, ja kui õpilasi mitte suunata, võib nende areng seisma jääda.  

Lapseliku huvi taastamine

Noore haridustegelase reaalainete preemia pälvinud Säre õpetab aga gümnaasiuminoori. Tema tõi alustuseks välja, et gümnaasiumisse jõudnud noorte teadmised ja kogemused füüsikast on väga erinevad. Kahjuks olevat ka neid, kes seda ainet kardavad ja sellesse lausa halvasti suhtuvad. Just need proovib Säre esmajoones tuvastada. „Kui füüsika põhikoolis tunniplaani tekib, ootavad lapsed seda tundi väga. Ühel hetkel saavad aga kõrvetada ja sulguvad endasse. Minu esimene suur eesmärk keskkoolis ongi tekitada õpilastes taas lapselik huvi selle aine vastu,“ rääkis ta. 

“Kui tunnustus tuleb aga kõige kõrgemalt tasandilt, nii et president surub su kätt ja ütleb, et oled hea õpetaja, on see teistsugune tunne. Ja mis seal salata – väga hea tunne.

Eerik Säre

Selle saavutamiseks kasutab ta ühte lihtsat, aga tõhusat võtet. „Minu tunnid lõppevad nii, et ma annan õpilastele võimaluse küsida nende füüsikaliste nähtuste kohta, mida nad igapäevaelus märkavad, aga mida ei suuda selgitada.“ 

Kuigi alguses on õpilased küsimusi esitades üsna häbelikud, ei julge või ei oska seda teha, siis mõne kuu möödudes on küsimusi juba liigagi palju. „Küsimustega, nagu miks on kahekordse vikerkaare puhul kaarte värvid vastupidises järjekorras või miks tärklis krudiseb, aga jahu mitte, tekib neil füüsika suhtes jälle uudishimu, ja sealt edasi on juba mõnus,“ rõõmustab õpetaja. 

Säre jaoks on olulisel kohal õpetajate järelkasv ja nii innustab ta ka enda õpilasi seda elukutset valima. „Ma arvan, et mul läheb hästi, kuna minu õpilasi on läinud ülikooli õpetajaks õppima. Inspireerin neid seda tegema sellega, et näitan, kui põnev mul on ja kuidas ma oma tööd naudin.“ 

Vahepeal sai ka president Karis laureaatidele küsimusi esitada ja kui Roosnupp oli talle selgitanud, mida kätkeb endas avastamise nime kandev õppeaine, uuris president Särelt, kas too füüsikaõpetajana e-rehkendusest osa võttis. „E-rehkendust ma ise teinud ei ole, aga kui Eesti Vabariigi president niimoodi küsib, siis on selge, et järgmisel aastal võtan selle ette,“ vastas Säre.