Kutsehariduses tehakse koostööd võib-olla rohkemgi kui üldhariduses. Näiteks praegu viin ma Tartu kunstikoolis läbi kursust, mille teema on meeskonnatöö kui kutseoskus. Kokkuvõtteid teeme jaanuaris.

Tublit koostööd teevad Lõuna-Eesti kutsekoolid. Alustati kümmekond aastat tagasi kuue kooliga, praeguseks lööb kaasa 11. Nad on arendanud välja oma koostöövõrgustiku Liivimaa Kutseõppeasutused. Selles osalejad on üksteiselt palju õppinud, eriti koolijuhid. Koolide õppebaasid ja õpetajad on ristkasutuses. Häid näiteid selle kohta on võimalik tuua täiskasvanuharidusest. Eeskujuks kõigile on selle võrgustiku matemaatikaõpetajad, kes panid ühiselt kokku ülesandekogumiku, kus on praktilisi matemaatikaülesandeid kõikidele kutsekoolis õpetatavatele erialadele. See tähendab, et tulevane kokk, põllumees või teenindaja lahendab nüüd just selliseid matemaatikaülesandeid, mida tal edaspidises töös vaja läheb jne. Viis pluss ettevõtmine, sest ühe kooli matemaatikaõpetaja ei suudaks kuidagi üksinda kõigile erialadele sobivaid ülesandeid koostada. Paraku pole astutud järgmist sammu: kus on võõrkeele, keemia, füüsika ja teiste üldainete samasugused ülesandekogud?

Kutsekoolid teevad koostööd ka ettevõtetega, selleta poleks võimalik eriala omandada ja kutseharidust arendada. Vahel tundub siiski, et koolidel on ettevõtteid rohkem vaja kui ettevõtetel koole. Näiteks ei taha mõningad ettevõtted praktikante tööle võtta, on muidki probleeme. Õnneks on piisavalt ka vastupidiseid näiteid: ettevõtete juhid on jõuliselt toetanud kutseõppeasutuste väljaarendamist, mõnegi firma juht käib ise kutsekoolis oma eriala õpetamas ja võtab siis õpilased enda ettevõttesse praktikalegi. Kõige kehvemini läheb kutsekooli koostöö üldhariduskooliga. On terve hulk gümnaasiume, kus ei lasta kutsekoolide inimesi uksest sissegi, kui need oma erialasid tutvustada tahavad. Ilmselt kardetakse, et noored lähevadki kutsekooli ja gümnaasium jääb tühjaks. Ka eelkutseõpe on ära vajunud, kuid siin on põhjuseks rahastamisprobleemid.

Üldhariduskoolid võiksid Lõuna-Eesti kutsekoolide koostöövõrgustikust eeskuju võtta. Piirkonna enam-vähem sarnased põhikoolid võiksid teha ühiseid metoodilisi konverentse, koostada näiteks tasemetöid, mis tooksid sarnaste koolide tüüpilised nõrgad kohad välja. Kui koolid võrdlevad ennast omavahel, mitte riigi keskmiste näitajatega, siis muutuvad paljud asjad konkreetseks ja koolidele on asjast kasu ka.