See oli veel eelmisel sajandil. Eesti president oli Lennart Meri ja tõenäoliselt on igal inimesel, kes temaga kokku puutus, midagi meenutada. President oli koos Ühendkuningriigi saatkonnaga Vaindlo saarel avamas mälestuskivi Eesti vabadussõjas hukkunud Briti meremeestele. Olime just kaamera üles seadnud, et presidendiga intervjuud teha. Äkki sooritas Lennart tõelise tiigrihüppe ja karjatas: „See kukub kohe ümber!” ning haaras kaamerast. Vana filmimees nägi enne meid, et vana ja kulunud statiivi kruvi oli lahti logisenud ja kaamera kivide vahele kukkumas.

Samuti veel möödunud sajandil külastas Lennart Meri Tapa raudteejaama. Ootasime teda jaama puhvetis. Ausõna, Tapa raudteejaamas müüdi pileteid ja puhvetis sai sooja sööki. Lennart maandus rõõmsalt meie lauda ja märkas, et nüsime oma kooreklopsi kahvliga. Nuge ju venepärases jaamaeinelauas polnud. President hüppas püsti, marssis leti juurde ja naasis võidukalt nugadega. „Mida te siin ka joote? Ah Värskat. Õige!” kiitis ta seejärel. Piletikassade juures tabas teda aga fiasko. Kassa juures küsis ta rahulikult: „Palun kaks piletit Pariisi.” Soliidse massi ja vanusega piletimüüja röögatas selle peale soliidse ja madala häälega „Šsehoo?”, mispeale president meenutas, et kolmekümnendatel aastatel ostiski tema isa Tapa jaama kassast ilma probleemideta endale ja talle piletid Pariisi.

President Arnold Rüütel otsustas aga Narva jõe ääres asuva Mustajõe piirivalvekordoni avamisele kopteriga saabuda. Piirivalvel oli tollal veel suur ja võimas vene kopter Mi-8. Kordoni juures asuv plats oli üsna väike, kõigele muule lisaks pidi sinna mahtuma telk, kus pakuti suupisteid. Kopteri tiiviku tekitatud tuul on teatavasti väga tugev. Nii juhtuski, et maanduva kopteri tekitatud õhukeerised räsisid toitlustustelki üsna korralikult. Osa pipstükke lendas metsa alla, hulk veiniklaase purunes. Toitlustajal ei jäänud muud üle, kui killud kokku koguda ja võileivad, mis vähegi puhtaks jäid, taldrikutele tagasi laduda. President ja kohaletulnud jäid serveerimisega rahule. Ainult üht taldrikut silmitses president väga kahtlustava pilguga. „Mis see on?” – „Sinihallitusjuust.” – „Ahah, sinihallitusjuust,” lõpetas Rüütel uudishimutsemise, kuid jättis delikatessi proovimata. Küllap oli juustu külge siiski Narva jõe äärset liiva kleepunud.