Kollasemat karva ajakirjanduses näeb üha sagedamini teateid stiilis „N. N. kirjutas oma Facebooki lehel …”, misjärel tiražeeritakse tükikesi inimeste eravestlustest. Luba küsimata. Väga inetu. Ma saan muidugi kiusatusest aru ning annan sellele siinsamas ka järele. Nimelt kirjutas armas sõber ja tunnustet ehtekunstnik Julia Maria Künnap juhtivas suhtluskeskkonnas sedavõrd siira, vahetu ja aruka lisanduse pikemat aega kohuvasse kunstimõtiskellu teljel ilus-kole, moodne-vanamoodne jne, et ma ei taha seda jagamata jätta.

Me teame seda temaatikat küll, enamasti seostab „tavaeestlane” selle kohe Jaan Toomiku ühe teatud tööga. Mis seal salata, umbes tosina aasta eest kirjutasin minagi sest teosest väikse vemmalvärsi, Toomik oli kole kuri. Eks see oli kehv luuletus ka. Aga mis ta siis tegi nii vägeva teose, mis defineerib ja betoneerib kogu sajandivahetuse kodumaise kunsti immitsa igavesest ajast igavesti! Igatahes ma küsisin Julia käest luba ja võtan alljärgnevalt tsiteerida.

Julia alustab põhjapanevalt: „Kole või lihtsalt igav? Ilu ajalugu ja inetuse ajalugu: küsimus pole kummaski. Tänapäeva inimene võib ka Rubensi kurvikaid neide talumatult inetuks pidada. Küsimus on selles, mida meile kunsti pähe pakutakse. Andke andeks, aga igaüks on võimeline sittuma.”

Edasi läheb isiklikumaks: „Kü­si­mus pole siin mitte kunstisaalis vastutulevas ilus või inetuses, vaid selles, miks keegi üldse situb purki. Miks keegi ikka küsib, kas mu käsi on mu käsi? (Meie lapsel oli see küsimus mittesõnalisel tasemel äärmiselt aktuaalne umbes kuuenda elukuu paiku. Purkisittumise teema oli aktuaalne umbes pooleteiseaastaselt stiilis: näe, mul tuli!) Pingutan nii, et ajud ragisevad, aga ei sitapurkidest ega paljudest teistest samalaadsetest teostest tule katarsist. Need ei ole ei koledad ega ilusad, vaid äärmiselt tülgastavad. Olenemata kunstiliigist, tekib mõistmine läbi samastumise, läbi kirjeldatud olukorra ettekujutamise. Võib vaadata ilusat või väga koledat filmi, fiktsiooni või dokki, aga ikka läheb hinge see, millele suudad kaasa mõelda. Purgitäitele sitale ei taha kaasa mõelda. No ei taha! Väikelapse emana pole mulle see teema üldse võõras, võiks kohe öelda, et puutun sellega igapäevaselt kokku! Ka mäletan kolhoosilauta, kus ükskord abiks käies aiamulku kinni tirisime: ikka jalad poolde põlve lehmasita sees … Pagan, aga ma ei tunne kaasa! Ja mis veel hullem: ma ei taha tunda!”

Konkreetselt ja manifesteerivalt: „Ma ei taha näha midagi, mida ma võin ilma eelneva ettevalmistuseta kümne minutiga välja mõelda ja teoks teha. Duchamp pani pissuaariga märgi maha, õigel ajal ja õigesse kohta, aga ehk oleks nüüd, pea sada aastat hiljem, aeg sellest edasi liikuda?”

Ning minu vaieldamatu lemmikseisukoht, puhas kuld: „Õnneks pean iga kunstiteost, mida on võimalik sõnadega kirjeldada, liiga igavaks, et viitsida selle teostamisega vaeva näha.”

Just. Me tahame ju lugeda raamatuid, mitte mõtteid sellest, kui toreda raamatu võiks kirjutada. Kunagi. Võib-olla. Omal ajal olla etableerunumad kirjanikud küll hästivormistet sünopsiste põhjal kirjastustest lausa avansse saanud, kuid need ajad on möödas. Jah, on raamatuid, millest ülevaate saamiseks piisab kirjastuse paarirealise annotatsiooni läbilugemisest, on filme, mille parim osa on nende reklaamklipp, ja on kunsti, milles pole palju enamat kui saaliukse kõrvale kinnitet paberileht selgitustega. Ning on teoseid, millest kirjutatakse nende sündimise järel, mõnest aastaid ja aastakümneid hiljem, mõnest jäädaksegi kirjutama. Pigem see tagumine kategooria on säherdune, mida ähvardab kestmajäämine.

Kuradi kurb oleks, kui paarikümne aasta kunst võetaks kokku ikka ühe ja sama tüütuseni kulunud väljendiga. Sest võib ju lõpmatuseni korrutada, et kunst muutubki mõistetavaks üksnes vastava koolituse läbi teinud (või vähemalt selle A4 läbi lugenud) inimestele, aga tegelikult tunneb ära, kas ja mis kuningal seljas on ja kas teoses o n või ei ole teps. Liiga lõdva randmega publikul vaipa alt ära ei tõmba, ega päris kõik pole päris rumalad. Just nagu kellelgi pole õigus üksnes seepärast, et neid on palju. Need miljon kärbest ei saa ju eksida, või kuidas?

Kuna kunstimuretsemisest on isu selleks korraks täis, võtan kiita kirjandust. Kõik räägivad, et Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” olla ülevõlla võimas teos, aga ma ei ole temani veel jõudnud. Küll aga jõudsin Mart Kivastiku sule kaudu teha vinge reisi Taga-Aasiasse – „Vietnami retsept” võib olla romaaniks rüütatud reisiraamat või vastupidi, aga kindlasti on tegemist aasta kõige rafineerituma kokaraamatuga. Nagu pealkiri lubab, on teoses täpselt üks retsept, ent kõik muu seal ümber on lihtsalt vaimustav. Raamat, mis teeb rohkelt rõõmu. Päris raamat, mitte kiiruga kirja pandud mõtteuit sellest, et võiks olla raamat. See oleks igav. Nüüd on huvitav.