Tartu ülikool tuletas oktoobri lõpus meelde, et neil leiavad aastast 2018 lektoritena leiba ainult doktoritöö kaitsnud. Tartus on neid praegu enam kui Tallinnas, vastavalt TÜ-s 35%, TLÜ-s 16%, TTÜ-s 12%. Õpetajate Leht huvitus asjade seisust pelgalt haridusteadusi lugevate inimeste hulgas ja siinkohal ei ole ei Tartus ega Tallinnas kõne all mitte kõik, kes õppejõududena auditooriumides ette astuvad (professorid, assistendid näiteks või TLÜ-s need, kes ei kuulu kasvatusteaduste instituuti, vaid õpetavad teistes instituutides oma aine didaktikat), vaid pelgalt need, kelle ametinimi on lektor.

Tallinna ülikooli rektor aastatel 2001−2006, psühholoogiaprofessor Mati Heidmets juhib samas kasvatusteaduste instituudis ka väikest hariduspoliitika keskust.

Mati Heidmets: „Nagu mina aru saan, käib jutt nendest inimestest, kes on lektori ametikohal ja kellelt senimaani ei ole doktorikraadi nõutud. See on noorte õppejõudude seltskond, kes on ülikooli hiljuti tööle tulnud, kellest suur osa kirjutab tõenäoliselt seejuures oma doktoritööd, aga ei ole seda veel päris valmis saanud.

Ja kui te küsite nüüd, mis ma siis sellest TÜ lektorite tulevasest kohustuslikust doktorikraadist arvan, siis esiteks arvan, et see ei kuulu Eesti kõrghariduse kümne kõige tähtsama teema hulka, on tähtsamaid asju. Aga kui asi on üles võetud, siis mina lahendaksin selle natuke teisiti. Ma kehtestaksin lektorile doktorikraadi nõude näiteks pärast teist valimist. Sest kes tulevad ülikooli lektoriteks? Tavaliselt väga noored inimesed, kes juba teevad või alles tahavad hakata teadustööd tegema. Ja kui nad esimest korda ametisse valitakse, siis ma uut nõuet ei esitaks, jätaksin asjad nii, nagu praegu on – nõuaks magistrikraadi. Doktoritööd nõuaksin järgmistel või siis ülejärgmistel valimistel. Kui nad on viis aastat lektorid olnud ja teavad, et uuesti valituks saamisel on vaja uut kraadi, motiveerib see neid tegutsema. Sellel asjal võib juba jumet olla. Kui nõuda doktorikraadi kohe, piirab see mõnevõrra inimeste ringi, kellest üldse võib õppejõud saada. Seda enam, et lektori palk ei ole Eesti vabariigis praegu midagi väljapaistvat −

võime siin häid inimesi kaotada. Doktorikraadiga lektorite idee ei ole iseenesest halb, aga selle võiks realiseerida nii, et inimene teaks, et ta saab lektoritööd teha 10−15 aastat. On ju palju neid, kes on olnud lektorid koguni 15 aastat. Kõnesolev võib panna piiri ette ka tublidele praktikutele, kes perioodiliselt tulevad ülikooli koolidest ja hakkavad õpetamist õpetama. Sest mis see doktor meil õieti on – suur teoreetik. Õpetajate-praktikute kaasamine on õpetajakoolituses siiski tähtis.

Ja veel arvan ma, et see ei tooks kaasa doktorite arvu ränka kasvu, sest ega lektorid ainukesed ole, kes õpetavad, seda teevad ka assistendid, natukene doktorandid, dotsendid. Kui püstitada lektoritele doktorikraadi nõue, eks siis osa koormust jagatakse loetletute vahel lihtsalt ümber.”

Kasvatusteaduste instituudi hariduspoliitika keskuses, kus psühholoogiaprofessor Heidmetsal on 0,2 koormust, loeb ta uurimistööde meetodite kursust, doktorantidele ka teadusliku artikli kirjutamise kursust. TLÜ endise rektorina (2001−2006) nendib ta, et doktorantuur oli neil probleem 2000-ndate alguses, siis kui pedagoogikaülikoolist päris ülikool saama hakkas ja sai − märtsis 2005. Siis doktorante küll poputati, nagu Heidmets ütleb. Varem oli tema sõnul tegemist teist tüüpi ülikooliga, kus doktoriõpet oli suhteliselt minimaalselt. Toimetuse palvel jagas TLÜ kasvatusteaduste instituudi õppejuht Heidi Paju värsket teavet doktoriõppest õpetajakoolitajate seas.

Heidi Paju: „Lektoreid on Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudis 23, neist kolmel on doktorikraad, doktorantuuris õpib kuusteist, doktorantuuris ei õpi neli lektorit. Nemad on magistrikraadiga. Üldiselt on Tallinna ülikoolis doktorikraadiga õppejõud dotsendid või professorid ning lektoriks doktorikraadi kaitsnu tavaliselt pikemaks ajaks ei jää.

Kõik doktorikraadiga lektorid on kraadi omandanud kasvatusteaduste valdkonnas, kraadi täpsem nimetus on filosoofiadoktor haridusteadustes.”

Repliigi korras

Jutt kisub vägisi haridusteaduse kvaliteedile. 26. oktoobri Õpetaja Lehes ütleb haridustöötajate kauaaegne ametiühingutegelane, et Eestis on üldse „kaks pedagoogikateadlast, üks emeriitprofessor ja teine TLÜ dotsent”. Mis mõte Heidmetsal selle peale pähe tuleb?

„Novembri lõpus saab teoks meie kasvatusteaduste rahvusvaheline evalveerimine. Väärikas komisjon hindab kogu Eesti kasvatusteadusi neljas avalik-õiguslikus ülikoolis. Kõik õppeasutused, kes sellega tegelevad, on esitanud komisjonile oma eneseanalüüsi aruanded. Saame põhjaliku pildi teadlastest, uurimustest, rahast. Rondik, kes kahest teadlasest räägib, ei tea midagi sellest, mis tegelikult toimub.”