Hea kool on see, kus kõigil õpilastel on head eksamitulemused. Teiste sõnadega – kus õpivad katsetega vastu võetud kõige andekamad ja töökamad õpilased. Selline on Eestis laialt levinud arvamus heast koolist.

Tartu ülikooli eetikakeskuse ja filosoofia osakonna juhataja professor Margit Sutropi arvates on see arusaam väga piiratud. Ta pakub välja avaramaid kriteeriume, soovitades arvesse võtta ka seda, kuidas koolis toetatakse õpilast õppimises, klassivälises tegevuses, kuidas teeb kool koostööd lapsevanematega, ja muid koolitöö olulisi aspekte (Postimees 31.08). Koolid, kus õpilast toetav tegevus on heal järjel, võiksid saada kvaliteedimärgi „Arengut toetav kool”, leiab Margit Sutrop. Eetikakeskus on juba teinudki haridus- ja teadusministeeriumile ettepaneku moodustada töörühm, kuhu kuuluksid koolijuhtide, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate esindajad, et töötada välja hindamissüsteem, mis väärtustaks mitte ainult ainetunde ja hindeid, vaid kõike, mida koolis õpilase arengu toetamiseks ette võetakse.

Eeskujuks võiks olla Inglismaa

Üheks näiteks, millest võiks õppida, pakub Margit Sutrop Canterbury ülikooli haridusteaduskonna programmi „Kvaliteet õppe toetamisel” ehk QiSS (Quality in Study Support).* Sügisel käis seda programmi TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonnas tutvustamas QiSS-i direktor Linda Leith, rääkides, kuidas see on tõstnud õpilaste enesehinnangut ja motivatsiooni, vähendanud puudumisi ja väljalangust, parandanud käitumist, vähendanud koolivägivalda. Olgu märgitud, et Canterbury ülikooli õpetajakoolitus on ametliku hinnangu järgi Suurbritannia üks paremaid ja see ülikool on ka liikumise „Noored kooli” (Teach First) kindel toetaja.

TÜ eetikakeskuse projektijuht Mari-Liisa Parder tegi Linda Leithiga intervjuu, millest anname alljärgnevalt lühida ülevaate.

Kui Eesti kool on eelkõige teadmiste- ja hindekeskne, siis Inglismaa kvaliteedikoolides pannakse suurt rõhku õpilaste praktilistele oskustele. Linda Leith märkis, et Eesti koole külastades märkas ta ainult keemia- ja füüsikakabinette, samal ajal kui Inglismaal toimuvad pea kõik tunnid laborites.

Praktiliste oskuste ja eelkõige muidugi õpihuvi kujunemist toetavad aga saareriigi koolides kõige rohkem õpilasklubid. Näiteks kooliaias tegutsevate aiandusklubide ettevõtmistes lõimuvad bioloogia, keskkonnaõpetus, matemaatika ja teised õppeained. Õpetajad püüavad huviklubisid maksimaalselt ära kasutada ja innustavad õpilasi internetist uurima, kui sügavale mingi seeme tuleb istutada, kui suured peaksid olema istutamisel seemnete vahed jms. Sisuliselt tegeldakse õpilasklubides õppekava teemadega, ja seda süvendatult.

Õpilased osalevad aktiivselt filmiklubides. Filmiklubi on suurepärane meeskonnatöö harjutamise koht, märgib Leith, sest ühed kirjutavad seal teksti, teised kannavad selle ette, kolmandad filmivad, neljandad monteerivad filmi arvutis kokku, viiendad juhivad kogu protsessi jne. Õpilasi toetavad klassijuhataja, aineõpetajad, abiõpetajad. Suure töö tulemust näidatakse enamasti ka lapsevanematele.

Klubides panevad õpilased proovile ka oma ettevõtlikkuse. Nii on paljudes koolides populaarsed küpsetusklubid, mis müüvad omatehtud küpsetisi nii kaasõpilastele kui ka õpetajatele. Kalligraafiaklubi liikmed valmistavad jõulu- ja sünnipäevakaarte ning müüvad neid. Teenitud raha ei kuulu ühelegi õpilasele, vaid klubile ja kulub materjalide ostmiseks.

Klubitegevusse kaasatakse ka lapsevanemaid. Nii on mõneski koolis lapsevanemate kokandusklubid. Teises klubis õpivad lapsevanemad oma lapsi lugemises, kirjutamises ja matemaatikas aitama, tulles pärast seda vahel ka klassiruumi õpetajale appi. On ka lapsevanemate ja õpetajate ühiseid klubisid.

Õpilased osalevad tähtsate otsuste tegemisel

Kvaliteedikoolides peetakse väga oluliseks õpilaste aktiivset osalemist koolile oluliste küsimuste üle otsustamisel, toonitas Leith. Igal kvaliteedikoolil on õpilaste nõukogu, kuhu kuuluvad kõikide klasside liidrid. Õpilaste nõukogu arutab kõike, mis koolis toimub. Kui keegi on kooli reegleid rikkunud, teevad õpilased ettepaneku, missugust karistust peaks ta kandma. Praeguseks on selgunud, et õpilased onupojapoliitikat ei salli ja nõuavad oma kaaslastele tavaliselt isegi rangemaid karistusi kui õpetajad, märkis Linda Leith. Kooli õpilasnõukogus arutatakse ka kooli keskseid väärtusi, tegevuse eesmärke jms. Iga laps käib vähemalt kord nädalas mingil koosolekul, tihti kaks korda, mõnes koolis on õpilaste koosolekud isegi iga päev.

Õpilasi kaasatakse kooli programmide ja projektide hindamisse, käitumise ja puudumise jälgimisse, testitulemustest järelduste tegemisse. Õpilased teevad ettepanekuid, mida ja kuidas saaks koolis paremini teha.

Õppija toetamist hindab inspektor

Kui Eestis küsitakse juba aastaid, miks ei hinnata koolide puhul ka seda, mis toimub väljaspool klassitunde, näiteks õppija läbimõeldud ja efektiivset toetamist, õpihuvi ülal hoidmist jms, siis Suurbritannias seda juba tehakse ja koolielu neid valdkondi hindavad riikliku organisatsiooni Ofsted (Office for Standards in Education) inspektorid. Linda Leith märgib, et koolid Ofstedi inspektoreid ei pelga, sest kõrvaltvaataja hinnang aitab tihti mõndagi paremaks muuta ja Inglismaal tahavad edukaimadki koolid veel paremaks saada. Kui kool vastab enamikule nõuetest, saab ta kvaliteedimärgi. Märki tuleb iga kolme aasta tagant uuesti kaitsta, sest selle ajaga muutub koolis palju: tulevad uued õpilased, vahetub osa õpetajaid, muutub õppekava. Karta on, et aja jooksul kujuneb nii välja uus koolide pingerida, mille kriteerium on õpilase arengu toetamine, kuid hinnetepõhisest edetabelist on see pingerida kahtlemata palju sisulisem.

Ühiskond ei jõua uuendusele järele

Mida peetakse Suurbritannia haridussüsteemi peamiseks puuduseks? Linda Leith tunnistas, et paraku peab isegi haridusminister selleks tagasihoidlikku kohta rahvusvahelistes edetabelites. Pingeridadest ja edetabelitest on pidevalt juttu ka meedias ning nendest huvituvad lapsevanemad. Osa keskklassi lapsevanemaid kolib isegi uude kohta elama, et panna oma laps heade näitajatega kooli. Seda nimetatakse haridusturismiks. Teine osa seda sorti turiste sõidab maha pikki maid, et laps saaks õppida väikses maakoolis, kus ei jätku kõigile soovijatele kohtigi. Enamik vanematest paneb oma järeltulija siiski kodukoha kooli, et lapsest saaks oma kogukonna liige.