Rohkete õnnitluste ja tervitustega avatud eesti lasteaia loomist Helsingisse võib nimetada mäe liigutamiseks. Veel võib seda nimetada ühe tubli eesti naise jonnakaks järjekindluseks, tõestamaks veel kord: võimatut pole olemas, kui siht silme ees ja tahtmine tõsine. Annika Madissoni nimi läheb ajalukku esimese eesti lasteaia rajajana väljaspool Eestit. Temata Anni lasteaeda Helsingis ei oleks. Oskust leida õiged inimesed ja institutsioonid ning kõik omavahel edukalt toimima panna tal jagus. Jäägitu pühendumine ja koostöövilumus viis tubli tulemuseni.

Avalikustan jupikese meie kirjavahetusest: „Nüüd on lapsed, emad-isad ja lasteaiapersonal juba veidi harjuda saanud ja küsingi, kuidas läheb. Kas kõik on rahul ja kus on veel arenguruumi? Kas on murepilvi, mida Eestist hajutada võimalik? Küsin üle värskeimad lasteaiauudised.”

Ja vastus: „Hea on kuulda positiivset tagasisidet. Aitäh! Tore oli kuulda ka lapsevanemalt, et laps, kes polnud nõus minema kodu lähedal asuvasse lasteaeda, tuleb iga päev rõõmuga meie juurde. Sellise meili saime ka lapsevanemalt: „Margred on nädala lasteaias käinud ja oleme mõlemad väga rahul!”

Lapsed on vahvad ning isikupärased, õpetajad toimekad ja loovad. Oleme laste ja õpetajate näol saanud toreda meeskonna. Arenguruumi on muidugi, ega nüüd ei saa enam seisma jääda. Lisaks lasteaia tegevuse arendamisele osaleme õpetajatega ka Helsingi linna noortemajade projektis, st kord nädalas lööme kaasa Pikku Huoppalahti noortemajas noorte juhendamisel. Noored, eelkõige eesti noored, tahame tuua ka oma majja huviringidesse. Läinud suvel toimus lastelaager, toimub ka järgmisel. Ideid on palju ja tasapisi püüame need ellu viia. Tere tulemast jälle külla!”

Tasapisi püüab ka Eesti riik nii haridus- ja teadusministeeriumi kaudu kui ka muul moel seda toredat ettevõtmist materiaalselt ja moraalselt toetada, sest aidata saab ikka neid, kes midagi teevad.

Õnne ja õnnestumisi, Anni lasteaed Helsingis!