Nojah, olen luuletaja. Paar-kolm hajameelset lasteluuletust kirjutasin juba Vene ajal. Need avaldati Tähekeses ära ja maksti noorele luuletajale mõned rublad honorari, mille poeet viinapoe tädile edasi andis. Ka nukuteatrile sai tellimise peale kibekiirelt tehtud üks suvekontsert, mis pärast osutus näidendiks. Aga tollal ei tekkinud veel mõtet, et just lasteluuletustega tuleks põhjalikumalt tegelda.

See oli 1996. aasta juulikuus, kui Eesti Ekspress leidis, et lehe vahel ilmuvas telekavas peaks olema lastelehekülg, kus võiks kõige muu kõrval olla ka üks lasteluuletus. Kui keegi viitsib meenutada, siis tegemist oli ajaga, mil eestikeelne lasteluule oli viimaseid asju, millest siinmail kuulda taheti. Ainus tegevusvaldkond, mis loomingulise inimese puhul noil kauneil päevil ühiskonna silmis mõistmist leidis, oli reklaamifirmades pesupulbrite ja jogurtite kiitmine. Selline suhtumine oli innustav – kui luule pole moes, siis mulle klapib.

Nimetatud ajast olengi igasse Ekspressi numbrisse (vist kolme erandiga) ühe lasteluuletuse teinud. Minu panus on ka luuletuse illustratsioon ja üks Ohmu ristsõna, et poeesiast juhmistunud laps pisut ajusid teritada saaks. Aja jooksul ilmunud luuletuste paremiku olen raamatutena avaldanud. Laest võetud statistika näitab, et umbes 60% lehes avaldatust kõlbab ka raamatusse panna.

Mis puudutab lastekirjanduse headust, siis ma ei pea ennast paikapanemise teoreetikuks ega spetsialistiks. Mulle meeldisid lapsepõlves näiteks sellised asjad nagu „Huckleberry Finn”, „Marek Pieguse seiklused” ja Rannapi „Agu Sihvka lood”. Tegelikult saaks see nimekiri ikka väga pikk, mis kõik eri põhjustel meeldis. Aga ei meenu, et oleksin lapsepõlves raamatukogust laenutanud mõne lasteluule raamatu. Piinlik lugu. Ent mäletan, et ühel vihmasel päeval lugesin kodus põrandavaibal pikutades vaikses vaimustuses Lermontovi luuletusi August Sanga tõlkes. Küllap oli hea lastekirjandus.