Millised olid teie lapsepõlve jõulud?

Mu lapsepõlv langes teatavasti sõjaajale. Venemaa-aastatest olen natuke kirjutanud raamatus „Muutudes endaks jääda”. Venemaal ei peetudki jõule. Polnud kuuskigi, vaid muud okaspuud. Olime seal põhiliselt vanaemaga kahekesi, ja igihalja oksa ta ikka jõuluks tuppa tõi. Pärast sõda elasime Pärnus, meil elas koos neli põlve naisi. Mehi meie peres ei olnud, nad kõik olid surma saanud. Aeg oli väga vaene, aga jõule pidasime ikka. Olid kuusk ja küünlad. Olid vanaema tehtud verivorstid. Laulsime mitmehäälselt jõululaule: mina, ema, vanaema ja vanavanaema. Mina käisin muusikakoolis ja saatsin meelsasti laule klaveril. Vanaema viis mind kirikusse ka, kuigi ta polnud usklik. Vanavanaema oli väga usklik. Tema õpetas mulle jumalasõna ja kirikulaule. Jõuluaeg oli kodune pühalik laulmise aeg. Kingitusi siis ei tehtud. Aeg oli liiga vaene.

Millised jõulukombed on teie peres praegu?

No mis jõulukombeid linnainimesel ikka nii väga olla saab. Lapselaps toob metsast meile kuuse. Viimasel ajal pannakse kingid kuuse alla või antakse kinkekaart. Meie peres on juba enamik lapselapsigi täisealised. Neil on sõbrad ja elukaaslased, oma pered. Ei ole enam võimalik, et kõik korraga kokku saavad. Siis on kinkimine ka raske. Ei tahaks küll seda võimalust liiga kiita, aga kinkekaardiga saab inimene ise endale kingituse valida.

Kas on midagi, mis teid jõulude tähistamise juures häirib?

Jõulude kommertsialiseerumisest on palju räägitud. Põhiline ongi ostmine ja raha kulutamine. Juba kuu aega varem tulevad müüki jõulukaubad ja igasugused pudipadinad, mida keegi tegelikult ei vaja. Meie peres ostetakse asju, mida kellelgi tõesti vaja läheb, ning ühitatakse kinkimine sünnipäeva või jõuludega.

Mis teeb jõuludest need õiged jõulud?

Minu meelest olid õiged jõulud siis, kui elati maal. Kui rakendati hobune pidulikult ette ja sõideti kirikusse. See polnud mitte ainult kristlik, vaid ka kogukondlik püha. Ümbruskonna inimesed said kokku. Ja kõik need jõuluettevalmistused peredes … Minu kui folkloristi jaoks on need õiged jõulud, mida minul küll isiklikult ei ole kunagi olnud, sest olen mitmendat põlve linnainimene. Minu meelest ei ole linnades üldse õigeid jõule. (Naerab.)

Millisel toidul on jõulumaitse?

Meil armastatakse väga traditsioonilist verivorsti. Praegu on neid poes suures valikus. Mul on kiusatus juba täna minna poodi verivorsti ostma, aga ma ei lähe, sest siis poleks jõulude ajal enam seda uudsuse võlu. Pärast jõule süüakse meil veel kaua aega verivorsti, sest need maitsevad meile. Neid võiks muul ajal ka süüa, aga las see olla pühadetoit. Vanasti joodi ka õlut ainult jõulude, pulmade ja suurte riituste ajal. Õlu oli muistne rituaalne jook, sest tal oli loovaid jõude vallandav toime. Seda ei kaanitud sugugi iga päev. Ämm ja äi tegid vanasti koduõlut, mu mees on ju Saaremaalt pärit. Oli meesteõlu ja naisteõlu. Naisteõlu oli magusam. Sellist kommet küll ei olnud, nagu praegu, et juuakse viina ja õlut segamini, no see on täitsa mürk. Aga head ehtsat koduõlut jooks jõulude ajal isegi.

Kas te ise olete verivorsti teinud?

Lapsepõlves polnud verivorste saada, siis aitasin vanaemal neid teha. See oli üsna kole töö.

Kas te jõuluks piparkooke küpsetate?

Oleme piparkooke teinud igal aastal, tänavu teeme ka natuke, olgugi et poes on neid nii suures valikus. Piparkookide küpsetamine on tore tegevus. Praegu küpsetavad neid väiksemad lapselapsed, suuremad enam ei viitsi.

Jõulude ajal tullakse ikka koju. Mida teha, et kodust ei mindaks?

Noorte Eestist lahkumine on meie kõige tõsisem probleem. Eesti rahvas jookseb lihtsalt ise laiali. Jõuluks tulevad paljud korraks koju käima, aga mida teha, et nad koju jääksid – see on riiklik küsimus. On vaja piisavalt töökohti. Inimesed on välismaal nõus töötama isegi väga kehvadel kohtadel, kus teenitakse hästi. Paljud eesti naised on näiteks hotellides koristajad või teenindajad.

Vanemate lastelaste sõpruskonnas pole peaaegu üldse lapsi, kellel oleks mõlemad vanemad, paljudel on ainult ema, ja temagi välismaal. Õpetajatel on raske ja palgad väikesed, väga sooviks, et nad saaksid oma tööst rõõmu tunda. Aga nad peaksid mõtlema ka sellele, et paljudel lastel pole samuti kerge ja õppimine ei ole nende ainus mure. Lastel on ka koduseid muresid. Hea veel, kui on vanaema, kelle juures olla, aga kõigil pole. Osa teismelisi peab eluga üksi hakkama saama.

Rääkimata sellest, et kui pered on pikka aega lahus, siis sagedasti minnaksegi lahku. Tean peresid, kus oli lapsi väga hoidev isa, oli väga tore pere, aga isa läks välismaale tööle ja lõpuks pere lagunes. Nii rahva kui ka perede seisukohast on see minu meelest Eesti kõige suurem probleem. See pole muidugi ainult Eesti, vaid kõigi postsotsialistlike riikide ning Lõuna-Euroopa mure. Kas see on kapitalismi kriis? Balti riikides ja Poolas on väga suur migratsioon, Lätis ja Leedus veel suurem kui Eestis. Võib-olla oleks kunagi pidanud midagi tegema, et nii suurt lõhet riikide arengus ei tekiks, aga see ei huvitanud kedagi. Tuli euroopalik vabadus ja võimalus rännata, aga välismaale minek ei ole alati vabatahtlik, vaid sunnitud, oludest tingitud „vabatahtlikkus”. Võib-olla mõned rändavad seiklemise pärast, aga enamasti mitte. Enamasti on see majanduslik migratsioon. Soomes tööl käies saab Tallinna inimene vähemalt nädalavahetusel koju, aga kes on Eestist kaugemalt, nii tihti kodus ei käi. Rääkimata Saksamaal, Inglismaal või Ameerikas töötamisest. See on peredele, kogu rahvale ja riigile väga halb.

Tohutu globaliseerumine tuleb lõpuks kahjuks. Peaks hoopis rohkem mõtlema, kuidas toetada kohalikku elu. Kuidas Eestis maa tühjeneb! Ligi viissada küla on hääbunud, neist sada on täiesti tühjad, neljasajas elab kolm inimest, no mis küla see enam on. Nõukogude ajal laulsime: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.” Nüüd on samamoodi. Suurlinnas on rahvust palju raskem säilitada kui külades. Tegin kunagi ankeet­uurimuse, millest selgus, et paikkondlik identiteet on enamikule inimestele tähtsam kui riiklik. Kui ei ole oma kodu ja kodupaika, siis pole ka siin riigis elamine enam nii tähtis. Et meil ei ole toetatud paikkondlikku arengut, on väga vale. Osal poliitikutel on arvamus, et inimesed tulebki suurtesse tõmbekeskustesse koondada. See on üks põhjus, miks just maalt on noored rännanud välismaale ja suurlinnadesse.

Ühes telesaates näidati Inglismaa autotehast, kus töötas sada noort eesti meest! Mõned Eestist pärit vene noormehed olid seal isegi eesti keele kenasti ära õppinud. Miks ei võiks see tehas siin olla?

Samas on meil väga toredaid külasid ja külaseltse ning väga vahvaid naisi nendes seltsides. Kultuuriantropoloogilistest uurimustest on teada, et rasketel aegadel võtavadki naised sagedasti elu juhtimise enda kätte, nii peres kui ka kogukonnas. Seda võib praegugi täheldada. Saaremaal annavad meie küla tublid naised isegi ajalehte välja. Saatsid selle elektrooniliselt mullegi. (Naerab rõõmsalt.)

Paljud külad on sealgi aga praktiliselt tühjad või elab seal ainult mõni vanainimene. Kurb. Hea, kui noored on oma kodud säilitanud ja tulevad kas või suvekski. Suvel läheb meie maa palju rohkem elama, side maaga on veel säilinud.

Mida teha, et Eestis sünniks rohkem lapsi?

Olen selle probleemiga palju tegelnud. Öeldagu mis tahes, põhiline mure on sotsiaalse turvalisuse puudumine. Kui noored inimesed ei saa oma elugagi hakkama, ei julge nad sünnitada. Vahel ei osata ka abielus elada. Ilmselt mõjutab üldine närviline atmosfäär inimeste psüühikat. Võib-olla ollakse natuke egoistlikud. Nii lihtne see kõik muidugi pole.

Kui ei ole kindlust, et pere püsib, et lapsele on garanteeritud sotsiaalselt ja füüsiliselt turvaline keskkond, mõjutab see loomulikult tahet lapsi saada. Sünnitamisiga on nihkunud palju kaugemale. Meie ajal sünnitati väga noorelt, siis oli igasuguseid hädasid küll, aga sellist ebakindlust tuleviku ees ei olnud. Töökoht oli kindlustatud. Korter oli ka väga odav. Sellist ohtu ei olnud, et sind sealt välja tõstetakse. Mõnes mõttes oli sotsiaalne turvalisus suurem kui praegu. Naiste intervjuudest ja kommentaaridest tuleb see põhilise põhjusena välja. Mehed süüdistavad küll sagedasti, et naised ei taha karjääri pärast sünnitada. Aga Eesti on üksik­emade poolest Euroopas esireas.

Kuidas kasvatada inimest õnnelikuks?

See ei ole sugugi lihtne. Küsitlus näitas, et tänapäeval on lastele sõbrad sageli tähtsamad kui perekond. Perekond on väga oluline, aga tihti mõjutavad sõbrad last rohkem. Laps tahab olla samasugune kui nemad, sõltumata sellest, milline ta perekond on. Just kuulsin, kuidas üksikema pidi maksma trahvi, sest ta laps suitsetab. Ema ütleb, et tema perekonnas pole keegi suitsetanud ja tema ei kasvata last suitsetajaks. Sellele küsimusele pole üheseid vastuseid, nagu pole üheseid lapsi ega perekondi. Kogu sotsiaalne atmosfäär on meil praegu väga probleemne ja raske. Väga ebaturvaline.

Kas on märgata, et Eesti ühiskond muutub mõnes suhtes hoolivamaks?

Ma arvan küll. Esiteks näeb palju rohkem, et noored isad tegelevad lastega, mis on väga tore. Ma ei ütle, et seda vanasti polnud. Aga tundub, et praegu aktsepteeritakse seda ühiskonnas rohkem.

Hästi tore aktsioon on Toidupank. Poodides läheb palju toitu raisku. Ma olen mõelnud, miks seda ei jagata abivajajatele. Jagamine nõuab muidugi raha ja vahendeid. Väga hea, et seda on hakatud organiseerima.

Ja näiteks TV3 „Eestimaa uhkuse” saade. Miks mitte headest asjadest rääkida ja tublisid inimesi esile tõsta. Millest räägib ajakirjandus põhiliselt? Kollane klatš, kuriteod ja skandaalid on meedias peamised teemad, sest need toovad raha sisse. Minu meelest on see vale. Ma elan õnnetustele väga kaasa. Miks me peame teadma kõiki välismaal toimunud bussiõnnetusi? Miks meile ei räägita rohkem, mis nendes maades on head ja meeldivat, mida on kindlasti palju enam. Miks peab pakkuma inimestele nii palju halbu emotsioone? Öeldakse, et inimene ise tahab sellist infot, aga kui meedia pakuks talle midagi paremat, tahaks inimene võib-olla ka seda.

Milliseid väikesi heategusid saaks iga eesti inimene jõulude ajal teha?

Kõigepealt – oma lähedastega suhelda. Kui on probleeme olnud, siis andestada ja leppida. Jõulud on andestamise ja leppimise aeg, endassevaatamise ja edasivaatamise aeg. See on kõige pimedam aeg, aga siiski lootusrikas – varsti hakkab valgemaks minema. Võib-olla on praegu kogu Eestimaal selline aeg – üsna raske ja sünge. Aga äkki toimub sama mis pärast jõulegi – läheb paremaks.

Eestis on jõulude ajal väga ilus komme lahkunuid surnuaias mälestamas käia. Kõiki esivanemate haudu pole Eesti keeruka ajaloo tõttu teadagi, aga neile, mis teada ja kuhu jõuab minna, enamasti jõulude ajal ka minnakse.

Heategevusega tegelemiseks on väga palju võimalusi. Olen alati rääkinud, et selleks ei pea olema rikas. Võib kas või ühe euro annetada, ja kui miljon inimest seda teeb, siis on koos miljon eurot.

Mind kutsus TV3 tänavu „Eestimaa uhkuse” žüriisse. See oli jõulude eel üks kõige meeldivamaid kogemusi. Mina ei ole sinna kedagi esitanud, aga võiks. Tean veel palju selliseid tublisid inimesi. Kolmesajast kandidaadist valiti välja kolmkümmend ja meie valime neist omakorda kümme. Eestis on palju väga tublisid inimesi. See rõõmustab.