Me ei nõustu haridus- ja teadusministeeriumi poolt hooldusõppe õpilastele kehtestatud 20-tunnise nädalakoormusega ehk nelja koolitunniga päevas.

Nii tavakooli kui ka lihtsustatud ja toimetuleku õppekavaga kooli puhul kehtib põhimõte, et aastatega õpilastel õppemaht suureneb: 1. klassis on 20 tundi, 2. klassis 23, 3. ja 4. klassis 25, 5. klassis 28, 6. ja 7. klassis 30 ning 8. ja 9. klassis 32 tundi. Hoolduskoolile on aga 1.−9. klassini määratletud õppekoormuseks 20 tundi nädalas. Seega jäädakse selles koolis kogu kooli vältel esimese klassi tasemele.

Hooldusõppe õpilane suudab ennast realiseerida vaid õige ja piisava õpetuse korral. Lisaks vajab ta õigust lõdvestuda ja tunnet, et kõlbab sellisena, nagu on. Ka raske või sügava puudega õpilase puhul tuleb näha tervikut, mitte märgata ainult neid oskusi, mida tal ei ole. Inimelu on väärtus.

Raskemate erivajaduste korral on ka spetsialistide vajadus suurem. Hariduslike erivajadustega ehk HEV-õpilasi õpetavates koolides töötavad eripedagoogika täiendusõppe läbinud pedagoogid, eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid, sotsiaalpedagoogid, tervishoiutöötajad. Sõltuvalt erivajaduse raskusest on vajalik kõigi nende ning ka täiendavate spetsialistide (füsioterapeut, surdopedagoog jt) koostöö.

Miks rikutakse ÜRO konventsiooni?

President Toomas Hendrik Ilves allkirjastas Eesti nimel ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni 25. septembril 2007. See kohustab meid tagama kaasava haridussüsteemi selle kõigil astmetel ja elukestva õppe, mille eesmärk on inimese potentsiaali, väärikuse ja enesest lugupidamise täielik väljaarendamine, austuse tugevdamine inimõiguste, põhiõiguste ja inimeste mitmekesisuse suhtes, puuetega inimeste isiksuse, annete ja loovuse, samuti nende vaimsete ja füüsiliste võimete väljaarendamine kogu nende potentsiaali ulatuses, puuetega inimestele võimaluse andmine vabas ühiskonnas tõhusalt osaleda.

Puudega laps on kõigepealt laps kõigi lapse vajadustega, ja seda isegi juhul, kui tal on väga raske liitpuue. On iseenesestmõistetav, et iga inimene on kordumatu isiksus. Väga raske puudega inimene on kõige haavatavam, ta ei saa end ise kaitsta ega oma tahet väljendada. Meie hooldusõppe õpilaste õpetamise kogemus näitab, et isegi kõige raskematel juhtudel laps areneb ja vajab õppekoormuse kasvu, rääkimata nendest hooldusõppe õpilastest, kes on jõudnud teisele või kolmandale arengutasemele. Nn hüppeid hooldusõppekavast toimetulekuõppekavale tuleb ette väga harva. Hooldusõppe õpilane suudab areneda ikkagi oma õppekava raames.

Hooldusõppe õpilast tuleb ergutada ja treenida ka juhul, kui uusi tulemusi ei saavutata, sest sama oluline on säilitada juba olemasolevaid oskusi. Arengupuudega laps areneb pidevalt − nii nagu teisedki inimesed. Väga raske ajukahjustusega lapsed ei ole suutelised valitsema oma liigutusi, tutvuma oma ümbruskonnaga, oma kätega esemeid uurima. Häiritud on nägemisvõime, kuulmine, haistmine ja maitsmine. Siiski saavad ka nemad mitmeid võimeid arendada ja seda sihipärase õpetuse abil. Sellistel lastel on samad põhivajadused mis teistelgi lastel.

Need lapsed suudavad palju

Meie kooli traditsiooni kohaselt esitab lõpuklass näidendi. Möödunud kevadel lavastati klassiõpetaja Monika Kiho juhendamisel näidend Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kilplaste” ainetel. Mängisid nii toimetuleku- kui ka hooldusõppe õpilased. Ehk oli see esimene kord, kui Eesti kutselise teatri laval esines hooldusõppe õpilane? Klassiõpetaja etenduses ei osalenud, seda vedas üks toimetulekuõppe noormees. Nimetatud tükiga astuti üles Savilinnu teatrifestivalil, kus žürii koosseisus Maret Oomer (Eesti harrastusteatrite liit), Alo Kurvits (vabakutseline näitleja) ja Mall Türk (Vanemuise noorsootöö juht) andis „tegijatele” esimese eripreemia. Näidendi ettevalmistus oli projektõppena õppetöö üks osa. Käsitöötundides valmistati dekoratsioonid ja kostüümid, muusikatunnis tegeldi lauludega, kehalises kasvatuses liikumisega, arendati sõnavara ja suhtlemist jne.

Eesti hariduskorralduses on hooldus- ja toimetulekuõppe õpilaste õpetamises toimunud oluline areng. Alus- ja põhihariduse tagamisest on jõutud kutsehariduse ja tööhõiveni.

Milleks on vaja astuda arengus samm tagasi ning kehtestada hooldusõppe õpilastele kogu põhikooli vältel koolinädala õppekoormuseks 20 tundi ehk neli tundi päevas? On ju suur erinevus 7-aastase hooldusõppe õpilase ja 16-, 17-, 18-aastase noore vahel!

————–

Hooldusõpe Tartu Maarja koolis

• Hooldusõppe õpilased on integreerituna toimetulekuõppe õpilastega õppinud Tartu Maarja koolis alates 1994. aastast. Hooldusõppel olevate õpilaste füüsiline areng ja vaimsed võimed erinevad oluliselt. Lähtutakse iga õpilase arengutasemest ja õppekavas fikseeritud tegevusvaldkondadest kolmel tasandil. Kogu õpe võib toimuda, minnes ühelt arengutasemelt teisele, või ainult ühe arengutaseme piires.
• Hooldusõppes õpib ka selliseid lapsi, kes ei hakkagi iseseisvalt riietuma, sööma jne. Nemad saavad kooli kaudu kogemuse iseendast ja neid ümbritsevast maailmast. Kool tagab neile lapsepõlve, kus päevad mööduvad kindlas rütmis ning igas päevas on rõõmu ja suhtlemist teiste lastega. Kus mujal kui koolis saavad hooldusõppe õpilased suhelda (ka lihtsalt koos olla) oma eakaaslastega?!
• Hooldusõppel olevate laste tundi ei alusta ega lõpeta tunnikell. Kogu koolipäev on piltlikult üks tund hariduskeskkonnas, kus õpetajate juhendamisel toimub ka kogu olmetegevus (nt söömine, riietumine, hügieenitoimingud jne).
• Õpilastel on võimalik saada 2 + 1 aastat täiendavat lisaõpet, mida koolid kasutavad eelkutse- või kutseõppena.
• Hooldusõppe õpilastel on võimalik jätkata õpinguid kutseõppes (nt Tallinna Kopli ametikoolis, Räpina aianduskoolis).

——————–

KOMMENTAAR

Hooldusõppe õppekava väärtustab sügava ja raske puudega õppureid

Tiina Kivirand
HTM-i
üldharidusosakonna nõunik

Aastal 2010 kinnitati põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava hooldusõpet käsitlev osa, mille eesmärk on tagada raske ja sügava puudega lastele nende arengupotentsiaalile vastav õpe. Varem sellist õppekava polnud ning õpetajatel olid kasutada vaid juhendmaterjalid. Nii on see enamikus riikides ka praegu. Sellise olukorra põhjus on peamiselt selles, et hooldusõppel olevatele sügava ja raske intellektipuudega lastele on väga raske kehtestada nõutavaid õpitulemusi ja saavutusi, kõigile õpilastele tuleb koostada individuaalne õppekava, arvestades nende hetkeseisundit ja arengupotentsiaali.
Kindlasti ei riku puuetega inimeste konventsiooni õppekava säte, milles on hooldusõppe õpilastele nädalakoormuseks ette nähtud 20 tundi. Hooldusõppekavas räägime raske puudega lastest, kellel on õpe (kui haridus) ja sotsiaalsed teenused lahutamatult seotud. Seetõttu ei kehti siin tavapärane kujutluspilt järjestikustest tundidest, millele järgneb n-ö vaba aeg. Olulisim on, et lapse arengut toetataks kompleksselt ja õppetöö korraldamisel arvestataks iga õpilase eripäraseid vaimseid ja füüsilisi võimeid ning tervislikke iseärasusi. Vähendada võib ka teiste hariduslike erivajadustega õppurite − nt raske psüühikahäiretega õpilaste, sõltuvushäiretega õpilaste, somaatiliste funktsioonihäiretega õpilaste jne − õppekoormust.
Hooldusõppe õppekava pole koostanud kabinetivaikuses ametnikud, vaid see sündis erialaekspertide ja eripedagoogika spetsialistide toel. Õppekoormuse määramisel arvestati nii pedagoogilisi kui ka meditsiinilisi aspekte. Õppekava koostamisse kaasatud eksperdid hindasid, missugused eesmärgid ja õpitulemused on hooldusõppel õpilastele mõistlikud – vaadeldi ka kaasnevat küsimust, missugune on sobiv koormus, et koolipäev ei käiks üle jõu. Arvestati, et hooldusõppel õpilaste koormus koosneb mitmest omavahel põimitud komponendist. Esiteks õppetunnid; teiseks haridusvaldkonna tugiteenused, nagu eripedagoogiline või logopeediline tugiteenus, mitmesugused tegevusteraapiad; kolmandaks sotsiaalvaldkonna tugiteenused – rehabilitatsiooniplaani täitmine, päevahoiuteenus jne.
Hooldusõppes on keeruline tõmmata piire õpetuse ja arenduse ning hoolduse ja arenduse vahele – viimane on eelkõige sotsiaalküsimus ja tugiteenus. Liites kõik laste arendamiseks vajalikud tegevused, on ilmselge − hooldusõppel õpilaste nädalakoormust ei saa võrrelda näiteks tavakooli õpilaste omaga, töö toimub haridus- ja sotsiaalvaldkonna pidevas koostöös, ei piirduta kitsamalt haridustegevuste ning 20 klassikalise kontakttunniga. Põhiküsimus on, et kõik need tegevused peavad olema lapsele kättesaadavad ja vajalikus mahus rahastatud. Riik peab haridus- ja sotsiaalvaldkonna teenuseid senisest enam sidustama.
Toetavate tegevuste nädalakoormuse optimaalset mahtu ei ole kindlaks määratud, kuid haridus- ja teadusministeerium ning sotsiaalministeerium tegelevad selle kirjeldamisega. Tulemused esitatakse 2013. aasta esimeses pooles ning seejärel täpsustatakse. Kui vaja, siis hooldusõppe õpilastele õppetegevuseks või tugiteenusteks ettenähtud nädalakoormuse mahtu muudetakse.
Olgu rõhutatud, et kui hooldusõppel õpilasel avaldub suurem arengupotentsiaal, saab ta viia üle toimetuleku õppekavale – see tagab nii suurema nädalakoormuse kui ka uued eesmärgid. Lisaks saab nende laste põhiharidust pikendada kahe aasta võrra.