Lapsena lugesin palju, alati oli vähemalt üks raamat pooleli. Ja kui ma siis mõnelt sõbralt küsisin, mis raamatut tema parajasti loeb, imestasin sügavalt, kui tal ei olnudki hetkel midagi pooleli.

Ometi ei saanud ma uhkustada ligilähedaseltki sama suure lugemusega kui mu aasta vanem õde Irja. Ei, mina olin väga valiv, mulle ei kõlvanud liiga paksud, liiga veniva alguse või üüratult pikkade looduskirjeldustega raamatud. Selleks olin liiga kärsitu. Nii jäidki mul lugemata soojalt soovitatud „Jane Eyre”, „Kääbik” ja „Lugusid loomadest”. See-eest paljud mahukad „Seiklusjutud maalt ja merelt” said õhinal läbi loetud. Enamasti oli neis ka vähemalt mõni mustvalge pilt sees.

Senimaani olen arvamusel, et mitte ainult laste- ja noorteraamatud, vaid ka täiskasvanute romaanid väärivad huvitavat algust, köitvat sisu ja nutikat lõppu. Lastele kirjutades on see ju lausa kohustuslik, või igatahes peaks olema. Proovi sa äratada kümneaastases koolipoisis lugemisindu telefoniraamatuga.

Aga täiskasvanud peavad olema kannatlikud. Neile mõeldud raamatus tohib olla saja lehekülje pikkune sissejuhatus ja kolmsada lehekülge filosoofilist targutamist, ja seda nimetatakse kunstiks ja maailmaklassikaks, mida ostetakse miljonite kaupa. Sest mitte keegi ei söanda tunnistada, et tegelikult ei saa ta sellest loost mitte mõhkugi aru.

Lasteraamatutega on teistmoodi. Mida ladusam, põnevam ja lõbusam lugu, seda parem. Lastekirjanik ei pea lasteraamatusse panema võimalikult palju võõrsõnu, mõistujuttu ja keerulisi lauseehitisi, et targem välja paista. Selliseid raamatuid jõuavad lapsed kunagi suuremana lugeda küll ja küll.

Juttu kirjutades loen ma seda endale aeg-ajalt ette. Kui lause loomulik ei tundu, siis muudan seda ja pomisen endamisi niikaua, kuni lõpuks rahule jään. Eriti tähtis on see dialoogi puhul. Pärast mõnda pikemat kirjutamist võib mul hääl täiesti kähe olla. Ent asi on seda väärt.

Aga kõige rohkem naudin huumorit, nii lugedes kui ka kirjutades. Kui jutt mind ennast kirjutamise ajal itsitama või vähemalt muigama ajab, siis on lootust, et see ka lapsi lõbustab. Sellest võiks muidugi järeldada, et minu raamatuid lugevatel lastel on erakordselt küps ja peen huumorimeel. Või – mis ehk tõenäolisem – mina olen mõnes mõttes ikka veel sama lapsemeelne, kui olin oma praeguste lugejate vanusena. Ma olen seda uhkusega, lastekirjanikul on selleks täielik õigus.