Vello Salo on kogu oma teadliku elu üksipäinis Eesti peale mõelnud. Viiskümmend aastat tagasi asutas ta Roomas Maarjamaa kirjastuse; viiskümmend aastat tagasi esindas ta Maarjamaad II Vatikani kirikukogul. Alles viiskümmend aastat tagasi? Juba viiskümmend aastat tagasi? Kõik see oleks otsekui eile olnud.

Peetri kiriku koori peal

Kolme tuhande osavõtjaga II Vatikani kirikukogu algas Roomas 11. oktoobril 1962 ja kestis ühtekokku kolm aastat. Raudeesriidetagust Eestit ei esindanud ametlikult keegi, kuid ühel Eestimaa mehel õnnestus ometi aset võtta Peetri kiriku koori peal, kus istusid Vatikani Raadio tehnikud. Raadio kommenteeris kirikukogu tegevust. Nii oli tänu Vello Salole ka Eesti rahval privileeg saada otseinfot kirikuelu tähtsündmusest, kus otsustati põhimõttelise tähendusega usuelu küsimusi.

Vatikani Raadio alustas eestikeelsed saateid jõuluaegu 1948. Kuidas need alguse said?

Vello Salo: Jah, see oli, kuidas öelda, ajaloos nii ette nähtud. Mina ei läinud Rooma mõttega teha raadiosaateid. Aga kui kuulsin, et läti- ja leedukeelseid saateid tehakse, helistasin Rooma jõudes novembris 1948 raadiojaama juhatajale, et kas oleks mõeldav ka eestikeelseid saateid teha. Tema ütles: aga muidugi, oleme seda ammu tahtnud, aga pole olnud kõnelejaid. Millal saate peale hakata? Olin siis esimese aasta tudeng, õppimisega oli tegemist, puudus igasugune raadio- ja tõlkimiskogemus. Tol ajal ei olnud veel salvestusvõimalust, räägiti otse mikrofoni. Õnneks läks saade esimesel jõulupühal 1948 libedalt, ainult et seltsimehed Tallinnas olid valvel. Nii kui ma ütlesin „Kiidetud olgu Jeesus Kristus!”, läks lahti üks uua-uua-uua. Kuulsin alles pärast Eesti taasiseseisvumist, et mõned inimesed Saaremaal olid kuulanud ka juba kõige esimest saadet – segajad oleksid seal seganud sõjaväe raadiojaamu.

Pärast Adolf Hitleri surma oli Vatikan Moskva vaenlane nr 1. See­sama väike saatjakõkats, mille võimsus oli tollal väga nõrk, 10 kilovatti või midagi, kuulutas rohkem kui neljakümnes keeles – eelistatavalt nendes keeltes, milles hea sõnumi kuulamist taga kiusati. Sel ajal oli Nõukogude Liit veel ameeriklaste kallis liitlane, külm sõda alles algamata. Mingisugust Ameerika Häält või Raadio Vaba Euroopat ei olnud olemas.

Maarjamaa, ühemehekirjastus

Ma ise olengi kogu Maarjamaa kirjastus, ütleb Vello Salo. Maarjamaa avaldas algupärast eesti kirjandust, sh Uku Masingu luulet. Aastal 1973 ilmus paavsti legaadi, jesuiidipaater Antonio Possevino 1585. a Eestist saadetud „Kiri Mantova hertsoginnale”, kus kajastatakse Liivimaa ja Tartu olusid. Salo saatis tookord professor Aristele ühe eksemplari, too tänas väga ja ütles, et see annab tähtsat teavet eestlaste elust 16. sajandil. Ent esimese üllitisena andis Salo välja Läti „Henriku Liivimaa kroonika” ja Jüri Uluotsa „Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil”, kui nimetada tolles ajas tähendusrikkamaid trükiseid.

Vatikani arhiiv – lihtsa inimese jaoks on see lausa müütiline koht?

Eks ta olegi üks väga rikas ja ainulaadne paik, seal võib veelgi teavet olla, kõik oleneb otsijast ja heast õnnest. Aga selle Possevino kirja leidsin ma n-ö omast majast, Paavstliku Idainstituudi raamatukogust, kus oli, paistab, ainuke Itaalias olemasolev eksemplar sellest trükist. Ajal, mil ei olnud veel ajakirjandust, anti niisuguste väikeste trükiste kaudu edasi uudiseid. Mis oli põnev jutt, seda sai müüa. Annaksin selle väga ilusa pisikese raamatukese hea meelega faksiimiles uuesti välja täpselt sama tillukese köitena.

Vatikani arhiivist leidsin imehästi joonistatud Liivimaa väikese kaardi, igaüks võib näha seda illustratsioonina Vello Helgi koostatud Tartu kolleegiumi ajaloo kaanel – aga valepidi. Kuigi arhiiv otsiti omal ajal väga hästi läbi, leidub seal kindlasti veel olulist teavet, näiteks Pirita kloostri kohta, mille enda arhiivist ei ole jäänud järele ridagi.

See on häbiasi, et me ei saa Eesti ajaloo jaoks ülimalt olulist teavet Vatikani arhiivist kätte. Kas keegi Eesti inimene oleks suuteline selle põhjalikult läbi uurima?

Miks ei, see oleneb ainult pealehakkamisest. Kui kellelgi on huvi uurida, leiab ta ka vahendid, et seal elada ja tööd teha. Mingisuguseid piiranguid ei ole, konsulteerimine ei maksa midagi. Tõsi, varasematel aegadel oli metseene rohkem, ja ka huvi ajaloo vastu.

Metsaülikoolist – olete öelnud, et see oli okupatsiooniajal ainuke ülikool maailmas, kus räägiti ainult eesti keelt.

Eks me naljatasime niimoodi omavahel. Vatikani Raadio helitehnikud ütlesid ka, et see oli ainus raadiojaam maailmas, kus ööbikutel oli sõnaõigus. Tõesti – stuudioaknad olid lahti ja ööbikud laulsidki vahele. Mina käisin metsaülikoolis kolmkümmend aastat. Metsaülikooli tulid need, kes tahtsid eestlased olla. Eesti emakeelega ülikooliprofessoreid oli nii palju, et oleks vaevata saanud kokku panna terve ülikooli, aga nad olid laiali üle maailma. Tulla kord aastas kokku ja rääkida erialainimestega otse, üle söögilaua, on nii hea mõte, et ka Eestis on selle põhimõtte järgi metsaülikoole korraldatud. Metsaülikooli äsjailmunud teisest suurest mälestusraamatust, mis on väga heade registritega varustatud, võib igaüks saada selguse, kes millal millest rääkis. Eks meie ise, „vanamehedki”, nautinud seda omamoodi. Sai jälle omavahel rääkida ja teada, mida on uut, mis projektid on teoksil jne – polnud ju veel internetti jmt.

Kotkajärve metsaülikooli 2. albumi pidulikul esitlusel 14.11.2012 Torontos Tartu College’i saalis tõsteti lektoritest esile kahte Vellot, sama aastakäigu ja elukäiguga meest – Sermat ja Salo – kui klassika esindajaid. (Vello Sermat, psühholoog, mitme ülikooli (külalis)õppejõud, Yorki ülikooli professor.)

Piibli tõlkimine, tõsine probleem

Piiblitõlge peaks olema lihtsas rahvakeeles, nagu ka originaaltekstid. Samas, kahe-kolmetuhandeaastane väärikas tekst ei saa ometi olla ajalehe- ega ka n-ö sõnause keeles …

Eesmärgiks ei saa seada küll arhaitsemist, aga uudissõnad mõjuksid seal tõesti naljakalt. Pärast sõda sain stipendiumi Šveitsi katoliku ülikooli juurde. Tahtsin matemaatikat õppida, aga jäin pidama teoloogia juurde. Sain aru, et maailmal on jumalasõna rohkem vaja – ilma matemaatikuteta Hiroshima peale aatomipommi visatud ei oleks. Vaatasin eestikeelset piiblitõlget ja tõdesin, et see ei ole ju eesti keel, vaid kreeka või heebrea keel eesti sõnadega. Raadiosaadete jaoks tõlkisin siis piiblitekste uuesti.

Kui hakkasin Torontos ülikooli juures eksegeesi õpetama, AD 1976, soovitasin oma õpilastel Piibli iga aasta eri tõlkes läbi lugeda. Tollal oli juba tosin tõsiselt võetavat head tõlget, eesti keeles üksainus. Mõnes asjas on ikka väga tähtis, kuidas tõlkida. Meil on väga ilus sõna: „tähendamissõna”. Neid tuleb ettevaatlikult tõlkida, nad annavad eesti keeles mõistatuse dimensiooni välja. Vanast testamendist on aga umbes kolmandik puhas poeesia ja seda ei saa tõlkida n-ö tähetruult. Olin hiljuti riigikogu palvushommikueinel ja lugesin seal ette enda tõlgitud apostel Pauluse ülemlaulu armastusele (1Kr 13). Paar vaimulikku tuli pärast minu käest tõlget küsima, see kõlavat hoopis teistmoodi – ja kõlabki. Ja kui juba poeesia, peaks seda kantslist ka vastavalt ette kandma, mitte nagu proosat lugema.

Armastus ja kümme käsku

Kristlikust seisukohast on universumi mõte armastus ja kogu ristiusu õpetuse võib kokku võtta ühte lausesse: Jumal on armastus ja käsib meid armastada nii, nagu Tema meid armastab. Punkt. Polegi rohkem vaja, kinnitab isa Vello. Kuigi on selge, et see, kes oma ligimest armastab, ei lähe tema tagant varastama, ei hakka talle valetama, räägime me aga ikka „kümnest” käsust.

Tartu ülikooli vabade kunstide professorina käsitles Vello Salo armastust eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. Ta tahab välja anda väikese raamatukese „Armastus eesti vanasõnades” – neisse jäädvustati see tarkus, mida taheti järeltulevatele põlvedele edasi anda. Armastuses on ka eesti rahva tulevik. Armastusest sünnivad lapsed. Oma sõnul valis Salo armastuse vabade kunstide professori teemaks sellepärast, et eestlased ei armasta lapsi.

Kas ainult eestlased? Või eurooplased? Valge rass?

See ei ole minu rida. Mina olen eestlane ja minule läheb korda meie rahva edasielamine. Kuigi me pole veel otseses hädaohus, on aeg mõtelda, mis on viljakas armastus; kas eestlane olla on nii uhke ja hea, et selle nimel kolm last üles kasvatada. Kui oleks minu teha, seaksin riigikogusse kandideerimise tingimuseks kolme lapse olemasolu. Kui endal ei ole, võib nad adopteerida. Riigikogulase palk on küllaldane, et kolme last ülal pidada. Mida teeb riigikogus inimene, kes ei tea lapsevanemate probleemidest midagi?

Näen peaprobleemi selles, et nõukaajal oli tõesti vilets elamine. Siis läks lahti küllusevärav ja me pole veel paranenud sellest vasikavaimustusest, et nüüd saab kõike. Ja lapsed on risuks jalus, kui tahetakse elu nautida, mida saab nüüd tõesti teha, mitte ainult reisida. Küsimus on selles, millal hakkame hindama tõelisi väärtusi. Mitte elu põletama, vaid n-ö küpsema. Tunnetama vabadust ja vabaduse piire. Praegune uudsuse vasikavaimustus pakub näivat lootust, et midagi uut päästab meid ja nii jõuame edasi. Ei jõua. Vanad asjad ei ole sellepärast halvad, et nad vanad on.

Soome-ugri ühendriigid

Eestlastena on meil üks eriline võimalus. Ammust ilma on räägitud Suur-Soomest. Soomlased saavad meist aru, meie saame nendest aru. Kumbki ei saa küll pudelile vastu, aga tööd me teeme. Selle asemel et tuua töölisi kuskilt Filipiinidelt ja Etioopiast ning õpetada neile soome keelt, on palju praktilisem võtta eestlasi. Kui meie võtaksime oma mütsilotu näpu vahele ja läheksime noorema vennana nende palvele, et me ei saa ise hakkama, võtke meid oma maakonnaks, siis arvan, et soomlased ei keelduks. Seega oleksime otsesemast hädast pääsenud, olgugi et neil on sama probleem − nad ei viitsi ise lapsi kasvatada, veavad sisse. Aga siis oleks meid märksa rohkem ja võiksime teha kas või soome-ugri ühendriigid: Finlandia, Lapponia, Ingria, Cariala, Estonia – viis riiki, nagu Benelux omal ajal. Kõigil rahvastel niisugust võimalust ei ole. Arvan, et Venemaa vastu tuntaks suurt sümpaatiat, kui ta annaks kõik vägivaldselt ära võetud alad tagasi. On veel küllalt elus päriskarjalasi, kes läheksid otsekohe koju! Homme ei pruugi enam olla. Aga kas venelastel see suuremeelsuse, aususe või kasulikkuse puhang pähe tuleb, me ei tea.

Ei saa mitte juhus olla

Vello Salo polnud mitte ainult soomepoiss, vaid ka Pitka-poiss, ja kui ta juunis 1945 esimest korda, mh Tšehhi põrgu läbimise järel vabasse maailma jõudis, ööbis ta Roomas Püha Birgitta kloostris.

Nüüd on selles mõttes ring täis, et taas vabas Eestis peate eluaset jälle Birgitta kloostris?

Mina näen siin selgesti Jumala sõrme. Sõda oli kaotatud, olin kaotaja poole peal, mõtlesin minna Itaaliasse – seal on kõige soojem ja kuuldavasti tehakse ka muusikat, arvasin. Ja esimeseks ööks katuse all maabusin Birgitta kloostri kabelis – majas polnud muud vaba ruumi, paavst oli käskinud sinna sakslaste eest juute majutada. Ma ei läinud sinna ise, Soome saatkonna sekretär viis. Pool sajandit hiljem, kui Pirita klooster taas asutati, oli Roomas üks eestlasest vaimulik, kes tundis Pirita algtraditsiooni. See ei saa juhus olla. See pidi nii olema. Olen seal, kus pean olema.

—————

Apostel Pauluse ülemlaul armastusele, lõpuread
(Vello Salo tõlge):
praegu ma näen ähmaselt peeglis
aga pärast näost näkku
praegu ma tunnen killukaupa
aga pärast saan ma kõik teada
nagu tema minust kõik teab
nüüd jäävad
usk lootus armastus
need kolm
aga kõige suurem neist on armastus

Armastuse ülemlaul (praegune piiblitõlge):
Praegu me näeme aimamisi
nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.