Elas kord üks korteri väljarentija, nimetagem teda näiteks Kapitalistiks, sest midagi erilist tegemata sai ta oma korteri eest üüriraha. Tuli selle Kapitalisti juurde üüriliseks üks poiss, nimetagem teda Vaeseks Poisiks, sest hoolimata pingutustest ei jätkunud tal kunagi raha. Kapitalist võttis Poisilt lepingule allkirjad ja hakkas üüriraha ootama.

Poiss tegi tööd ja nägi vaeva. Koostas näiteks väga hea arvutiprogrammi, mille abil inimestele igasuguseid vajalikke ja mittevajalikke asju maha müüa. Või vähemasti inimesi nende asjade juurde tuua. Lisaks tegi ta arvutis mõnusat muusikat, mis mõnelegi meeldis. Andis kogunisti isetehtud plaadi välja. Sellisest arvutinäppimise võimest võis Kapitalist vaid unistada ja Poissi võis tema oskuste tõttu suisa väikest viisi geeniuseks pidada.

Mis aga Poisil hästi välja ei tulnud, oli raha tallele panemine. Ikka jäi midagi puudu. Ah, mis seal siis ikka, arvas Poiss ja jättis üüriraha maksmata. Või maksis seda hilja ning väga hilja.

Kapitalist vahel pragas, vahel lihtsalt ootas. Lõpuks ütles lepingu üles. Lõpparve – nii sadakond eurot – jäi õhku rippuma.

Poiss loomulikult lubas, et maksab. Kapitalist ootas nädala, tüki teist ja kolmandatki takkaotsa. Poisi poolt ei kippu ega kõppu. Helistas siis Poisile. Küsis, mis kamm on. Poiss puterdas midagi vastu.

Kapitalist, kelle närv oli maksmata võla pärast selleks ajaks juba õite krussis, küsis Poisilt, kas tollel on ikka meeles, et kirjutas alla lepingule, mille järgi tuleb võlgade eest viivist maksta. Ja kui Kapitalist nüüd ikkagi õige Kuri Kapitalist oleks, siis nõuaks ta võla koos kõigi viivistega sisse. Just selles määras, millele Poiss oli lepingut tehes allkirja andnud.

Telefonitorust tuli pikka aega tühja vaikust. Sellist, millest võis välja lugeda, et Poiss polnud lepingut läbi lugenud, ei teadnud viivistest ööd ega mütsi.

Kuna Poiss võla maksmise peale selget sõna ei öelnud, kostis Kapitalist takkatipuks, et vaat kui saadab Poisile inkassofirma kaela. Nemad võtavad ka sealt, kus enam midagi võtta pole.

Tükk aega taas telefonivaikust ja siis siiras küsimus: „Ma ei tea, mis asi see inkassofirma on.” Ja tunda oli, et Poisil oli tõsi taga.

Tavaliselt sõnaohter Kapitalist oli nüüd tükk aega tumm. Ta oli peaaegu nõus oma saja euro suurusest võlast loobuma, sest mõistis korraga tõde.

Ja tõde oli selline, et just see Vaene Poiss on ohver, keda noolivad praegu hoolega kiirlaenufirmad. Ei hoolita alkohoolikutest ja väsinud avalikest naistest, sest neilt pole miskit võtta, kui nad võlgu jäävad. Ja mis oleks ideaalsem ohver kui selline arvutijobu, kes ei loe lepinguid, pole midagi kuulnud viivistest ega inkassofirmast.

Ja kuhu tal siis ikka pöörduda, kui raha pole ja Kapitalist harjas on – ikka kiirlaenu poole. Piiks-piiks ja raha tuleb. Ning kui ta tagasi ei maksa, on hunnik tubli tehnikat temalt võla katteks alati võimalik kätte saada.

Selle mõtteni jõudes oli Kapitalist peaaegu nõus oma võlanõudest loobuma. Et sohu sattunud noor arvutigeenius veel hullemini rappa ei vajuks.

Siit loo moraal, mis väljendub pigem küsimustes, mitte vastustes. Kes peaks õpetama noore arvutigeeniuse sõlmitavaid lepinguid lugema? Kas kool peaks selleks eeltingimusi looma, kui kodu ei oska ega avita? Kes peaks talle selgeks õpetama koledusjudinaid tekitava sõna „inkassofirma” ja tavaväljendi „viivis”? Kas kool peaks andma hästituunitud haridust või õpetama pigem elus hakkama saama? Või on see kõik tühi vaev ja ajaraisk, sest loll jobu peabki peksa saama, niimoodi elust õppima? Kui oskab.