Rahastamise süsteem see igatahes ei tohiks olla, kuigi viimasel ajal kipub niisugune mulje jääma. Ülo Vooglaid tõdeb, et vastates küsimusele, mis teeb ülikoolist ülikooli, tuleb täpsustada, miks üldse on ühel rahval ülikoole tarvis. Just ülikoolis kujuneb haritlaskond, kes suudab ja tahab teenida oma rahvast, kellest sõltub väga suurel määral riigi tulevik. Muidugi on võimalik, et keegi kujuneb haritlaseks ka kuskil mujal, mingil teisel maal, aga üks asi on õpe ja sellega kaasnev erialane, mõnikord ka kutse- ja ametialane ettevalmistus, kuid isiksuseks kujunetakse ikkagi kultuurikontekstis – nii üldinimliku, rahvuskultuuri kui ka omakultuuri taustal. Räägitakse ju näiteks Tartu vaimust, Tallinnas on natukene teine vaim.

Ilustamata, valetamata, varjamata

Aasta tagasi toimunud EAS-i ja ettevõtjate/ülikoolide koostööpäeval „Liftiga tulevikku!” ütles Joakim Helenius, et Eesti ülikoolide lõpetajate ettevalmistus rakendumiseks on masendav. Seda mõtteavaldust ei ole Vooglaiu teada veel keegi kuskil avalikult kommenteerinud. Kelle huvides jätkub ülikoolides selline õpe, et lõpetanutel ei ole rakendumiseks vajalikku ettevalmistust, küsib ta retooriliselt.

Vooglaid võttis hiljaaegu lahti TÜ rektorile Jaak Aaviksoole kümme aastat tagasi saadetud kirja ja on sunnitud sedastama, et tollasest pole midagi paremuse poole pole liikunud. Alustamaks sisulist avalikku ja avatud teaduslikult korrektset analüüsi, esitas ta tookord 14 punkti, millele ootas rektorilt vastust – ja ootab tänase päevani, ometi vastust lubati.

Vooglaid kirjutas siis, et ülikooli võõrandumist ja selle tegureid ei saa enam maha vaikida, et kahjuks on TÜ-s põhimõttelise tähtsusega probleemide käsitlemist aina edasi või tagasi lükatud ja et paremuse poole on võimalik hakata liikuma alles siis, kui on meelekindlust ja ausust ilustamata, valetamata, varjamata tunnistada, et seis on selline, nagu see on.

Vooglaid viitas tookord, et hoolimata ühiskonnateaduse ja ühiskonnateadlaste üpris keerulisest olukorrast Nõukogude ajal, viidi ometi läbi − küll lepinguliste tööde ja eksperimentidena sotsiaal-majandusliku arengu planeerimise, sotsialistliku võistluse hoogustamise või muu taolise jandi nime all − päris sisukaid ja huvitavaid uuringuid: „Praeguseks (s.o seisuga aprill 2002) on kustumas isegi mälestus nendest kahe-kolmekihilistest uuringutest. Uuringute asemel on nüüd kirjeldused või avaliku arvamuse küsitlused.”

Erialane, kutsealane, ametialane

Ülo Vooglaid: „Ülikool on teadusasutus, kus toimub ka kõrgtaseme õpe, seda tänu nendele uuringutele, mida teevad õppejõud, kaasates nii bakalaureuseastme kui ka magistri- ja doktoriõppe üliõpilasi. Kui teadusuuringuid ei ole, siis ei ole ülikooli, olenemata sellest, milline silt on ukse kõrval. Nõudlikkus akadeemilistes asutustes ei ole kauplemise küsimus.”

Ülikool on tõeline teaduskants ikkagi juhul, kui seal on akadeemiline vabadus ja õppejõud, kes on tõesti loomeisikud, kes kasutavad võimalust andekate noorte inimestega koos luua, avastada, elu edasi viia. Vooglaid rõhutab erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsust. Kusjuures ettevalmistus ja isiksus on, parafraseerides Joosep Tootsi elutarkust, kaks isesugust asja – isiksus kui subjekt, kui aktiivne alge, kes tahab pühenduda oma rahva teenimisele. Nii et mis muudab ühe õppeasutuse ülikooliks?

Number üks tegur on õppejõud, väidab Vooglaid. Õppejõud aga kujuneb mitte mingi uurimismängu, vaid reaalse teadusliku uuringu kaudu, kus on vaja tuvastada mingite probleemide põhjused ja sageli ka põhjuste põhjused, ning luua siis teoreetiline ja metodoloogiline alus, saavutada andmete usaldatavus, järelduste usaldatavus ja enamasti ka kontrollitavus.

ÜV: „Inimene, kes ei ole iialgi uuringus osalenud ja kandnud täit vastutust uuringuga tuvastatud faktide usaldusväärsuse eest, ei saa innustada üliõpilasi pühenduma uuringutele. Õpetajad, kes tegid ülikoolis selliste õppejõudude juhendamisel uuringute asemel esseesid, referaate, küsitlusi ja muid kirjeldusi, ei saa juhatada oma õpilasi teadusliku tunnetuse teele.”

Elualane ettevalmistus

Vooglaiu sõnul on ülikoolides tehtud palju muudatusi, aga peamiselt selleks, et muuta õpe odavamaks, sh vähendada üliõpilase ja õppejõu personaalset seost. Räägitakse ka õppe kvaliteedist, aga argumendiks pole õppe ja õppetulemuste vastavus ühiskonnas juba kujunenud ning lähemas ja kaugemas tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.

Ülikoolis õpitakse mõtlema, avastama, looma – lisaks sellele, et on tarvis endale selgeks teha suur hulk teooriaid ja printsiipide süsteeme, mille kohaselt tegutseda tänapäeva mõttes professionaalselt. Teooriate valdamisest ei piisa. Ülikoolis tuleb omandada ka suur hulk meetodeid: mõtlemis-, otsustus-, juhtumis-, loomemeetodid. Aga see, mis lõppkokkuvõttes võimaldab tegutseda, on teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise ettevalmistuse ühtsus pluss praktika tundmine, mitte üks, teine või kolmas-neljas.

Üsna ohtlik on produtseerida inimesi, anda neile diplom ülikooli lõpetamise kohta, kui selleks pole põhjust. Vooglaiu sõnul ei ole inimesel, kes on käinud kolm aastat bakalaureuseõppes, ettevalmistust, mis võimaldaks tal iseseisvalt tegutseda ja mingis valdkonnas vastutustundlikult toimetada: „Mäletan väga hästi, kui 12 aastat tagasi kirjutati alla Bologna lepetele ja räägiti, et senini oli meil nelja-aastane ülikool, aga nüüdsest peale on viieaastane. Ja kui keegi söandas selles kahelda, mõnitati teda üsna avalikult – ei saa nii lihtsast asjast aru! Nüüd on see aeg käes. On riike, kes kirjutasid Bologna leppele alla ega ole seda tänase päevani ellu viinud: nad ei olevat selleks valmis, valmistuvat veel.”

Haritlaste tellimus

Riiklik tellimus on eriala, mitte haritlase tellimus. Ülikoolilõpetajad on ametialase ettevalmistuseta, tõdeb Vooglaid. Lõpetatakse mingi eriala, aga eriala ei lähe tööle, läheb isiksus – kui võetakse; ja kui võetaksegi tööle eriala järgi, lahti lastakse igatahes juba isiksus. Selline, kes ei tule toime, ei saa hakkama, ei oska mõtelda, ei oska otsustada, kellel ei ole vastutustunnet jne. See pole argument, kui öeldakse, et kõik meie lõpetanud saavad kuskile tööle. Noored saavad ju alati kusagile tööle.

Erialasid on tuhandeid, kutsealasid sadu, aga ametialane ettevalmistus on üks: otsustamine, orienteerumine, ükskõik mis ametikohal ja kus tahes, haiglas, koolis või sõjaväes, peab orienteeruma ohtudes ja võimalustes, tuleb teha otsuseid, peab korraldama otsuste täitmist, kooskõlastama, saavutama motivatsiooni, hindama tulemusi, edasi- ja tagasisidestama.

Kerkivad uued hooned

Rääkides kasvatusteadustest – kerkivad uued hooned, aga ülikooli ei ole, ütleb Vooglaid. Õpetajaettevalmistus ja teaduslikud uuringud ei ole tema sõnul mõnikord … no mitte sinnapoolegi, on enam-vähem õnnestunud kirjeldusi. „Igaüks võib minna ja vaadata raamatukogus neid „uuringuid”. Kui rääkida sellel teemal, siis need, kelle tõttu on selline olukord kujunenud, enamasti pahandavad tõsiselt, selle asemel et süveneda ja otsida võimalusi puuduste/põhjuste kõrvaldamiseks, mis süvenevad veelgi.

Üks teise järel on kaitstud doktoritöö, millel pole akadeemilisi kriteeriume. Küsin doktorandi käest, mida ta uurib. − Hakkab teemast rääkima. – „See on teema, aga mis uurimisobjekt on? Mida te tahate selgitada, mille kohta tuvastate mingi uue teadmise? Mis on metodoloogiline alus?” – Hakkab meetoditest rääkima. − Ütlen, et meetodite abil te kogute andmeid; meetodid on tööriistad, mille abil töötate, aga metodoloogia on hoopis teine asi. − Ta ei tea, mis on metodoloogia. Mis tähendab, et õpet pole võimaldatud.

Vene ajal oli niisugune kord, et kui dissertant kukkus kaitsmisel läbi, ei tundnud asja ega väärinud teaduskraadi, kaotas juhendaja kaheks aastaks juhendamise õiguse, praegu ei ole midagi niisugust. (Aga tavaliselt oli mitu aspiranti ja doktoranti, mis tähendas päris tõsist palgalisa.) Arvan, et akadeemiline nõudlikkus tuleb taastada ja nähtavasti teha ka muutus ülikooliseadusse, et ülikool ei omista kraadi. On üsna keeruline seletada, miks ühes teadusharus on saavutatud maailmatase ja teises, n-ö kõrvalruumis, pole mitte midagi.”