Vildaka majandusmõtte ja ebapiisava teabe, et mitte öelda puudulike teadmiste põhjal sügavmõtteliste järelduste tegemine on moodi läinud. Kuula jutuajamisi, liikle suhtlusvõrkudes või sirvi seitungeid – logisevaid arutluskäike pidi jõutakse välja põhjapanevate seisukohtade ja tähelepanuväärsete tulemusteni.

Enamasti, tuleb tunnistada, on tulemuseks tõdemus, et kõik, ja eriti Eestis, on hästi halvasti. Asja vastuoksuslikkus seisneb selles, et kuna see tõdemus mitte päris vale ei ole, kiputakse tõe pähe võtma ka arutluskäike, mis selleni viisid. Tulemuseks mõistagi ekslikelt alustelt lähtunu põhjal sugenev eksluseskalatsioon. Kui siia lisada veel sisult väärade, kuid vormilt muljetavaldavate arvamiste selge eelistamine kasumit taotlevate väljaannete poolt, muutub eksituste muundumine ebatõdedeks ning nende kinnistumine veendumusteks, millel tegelikkusega napilt pistmist ja millega sestap väljaspool kujutlusmaailma suuremat pihta hakata pole, murettekitavaks.

Kujutlusmaailmades aga napib ruumi. See see ebaloomulikult väikeste sissetulekute põhihäda on, et inimese mõttemaailma ei mahu enam muid mõtteid peale rahamõtete (ehk tegelikult ellujäämise), ent ka neid rahamõtteid ei ole väge mõlgutada ses suunas, mis lisaraha sisse tooks. Sellest faasist, kus enamik füüsilist ja vaimset energiat kulus ellujäämisele, võiks tsiviliseeritud inimkond praeguseks tõesti olla üle kasvanud. Selliste probleemidega kultuurrahvas ei maadle, need peavad juba seljatet olema. Ja kui ei ole, siis kuuluvad seljatamisele esimeses järjekorras. Sest pole midagi nõmedamat sellest, kui nutikate inimeste mõtteruum ahendatakse mikrosfääriks, milles mahub tiirlema vaid münt. Ometi on nendesamade inimeste kaunis kõrgesse koolitamisse panustet hulk aega ja raha. Ükskõik, kas riigi või inimese enda oma.

On tõsi, et ei saa olla äärmuseni sinisilmne ja eeldada, et mingu ma oma isiklike huvide edendamisega kui pilve piirile tahes, kui mulle juba tähtis paber tasku antakse, siis mina ka väärilise töö saan. Teisalt oleks kurb, kui kõik ainult puhtpragmaatiliselt mõtlema hakkaksid. Seepärast ju inimkond edenebki, uusi vidinaid ja leidusi ohjeldamatult välja mõtleb, et praktiliste asjadega tuleks vähem tegelda ja elevandiluutorni ahtakest pinki võiks enam kulutada. Mineva nädal tekitas mitmeski teeklaasis mõningase arvamustormi raamatupoes müüjana töötava kirjandusmagistri lehelugu.

On tõesti närune lugu, et tänases Eesti vabariigis on võimalik maksta palka, millest ka parima tahtmise juures ära ei ela. Ega ka sure. Inimene võib lihtsalt aegamööda juurviljastuda ja minetada kõrgemad funktsioonid. Sellise sissetuleku juures ei pruugi isegi taimetoitlus enam loomuomaselt eemaletõukavana tunduda! Kuid. Kahetsusväärselt sassi läksid sel puhul kaks asja. Üks on töö ja palk. Teine on akadeemiline kraad ja eriala. Ei maksa sassi ajada.

Maailm kubiseb burkse müüvatest kirjandusmagistritest. Raamatupood on isegi üpris erialalähedane ettevõte, kus töötada. Ja raamatupood eraettevõttena peab tegema rehkendusi. Ma ei ole asjaomase poe omi näinud ja vaevalt et neid naljalt ka näidataks. Rusikareegli järgi on siiski nii, et selleks, et töötaja saaks kätte mingi netosumma, peaks ta tööjõuostjale sisse tooma neli korda nii palju. Ühe neljandiku endale, teise maksudeks, kolmanda jooksvateks kuludeks, nagu poepinnarent ja elekter jne, ning neljanda osa, mille heal juhul võiks kompanii kasumiks lugeda, aga mis tegelikult suure tõenäosusega varusse jääb, et nadimal ajal ka palka maksta saaks.

Niisiis. Kirjandusmagister väitis oma palgaks 362,75 eurot. Korrutame selle neljaga – 1451 eurot peab ta poele sisse tooma, et seda palka saada. Raamatupoe juurdehindlus on raamatu müügihinnast ca 30%, käibemaksu me siin ei arvesta. Seega, et tuua poele 1451 eurot, peab magister müüma raamatuid 4836,666 … euro eest. Noor daam kirjutas, et tal on viisteist tööpäeva kuus. Päevas tuleb seega müüa 322 euro eest raamatuid. Või seda muud pudipadi. Nüüd võib inimene vaadata, kui palju raha ta tegelikult päevas kompanii kassasse paneb. Kui alla 322 euro, on isegi hästi. Kui hoopis kõvasti enam, on põhjust nuriseda, ja hästi häälekalt. Aga natuke argumenteeritumalt. Raamatupoes pole argumendiks magister ega Maarjamaa Rist. Raamatud tuleb maha müüa.

Seni aga võib vaadata, et kolmest tööelu kirjeldavast põhisambast (raha, vaba aeg, rahulolu) vähemalt üks kõrgel seisaks. Parem, kui kaks. Kui ikka kõik madalal kõiguvad, pole mõtet jamada, parem poest mõni majandusõpik kaasa võtta ja seda lugeda. Ma tean, et neid on palju ja minust ei ole siinkohal soovitajat, aga visake küsimus võrku ja tuleb ka soovitus.

Jõudu ja söakust!