Tallinna ülikooli vastne kantsler Hannes Danilov on diplomeeritud keemiaõpetaja.

Hannes Danilov on alati rõhutanud, et on varasest noorusest peale tahtnud saada õpetajaks ja nimelt keemiaõpetajaks. See soov tekkis tal Tallinna spordiinternaatkoolis, kus ta hea lauatennisemängijana pärast Rapla keskkooli 8. klassi lõpetamist edasi õppis. Keemiaõpetaja Väino Kuum oli see, kes tekitas tahtmise tema sarnaseks saada.

Pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1977. aastal suunati Danilov Haapsallu, kus ta töötas kaks aastat kaugõppekeskkooli õpetajana ja kolmandal aastal õppealajuhatajana, 1980. aastal sai temast Haapsalu rajooni haridusosakonna inspektor ja alates 1984. aastast haridusosakonna juhataja. 1990. aastal kutsus Lääne maavanem Andres Lipstok ta maasekretäriks ja 1994. aastast, kui Lipstok rahandusministriks sai, valiti (tollal veel valiti, omavalitsusjuhtidel oli öelda oma kaalukas sõna) Danilov tema mantlipärijaks. Ja kogu aeg töötas ta keemiaõpetajana edasi, tõsi küll, osalise koormusega. Päriselt lõpetas ta õpetamise alles siis, kui asus 1999. aastal tööle sotsiaalministeeriumi kantslerina. Nii on tal õpetajastaaži kokku 22 aastat.

Ja keemiaõpetaja haridus on andnud piisava baasi, et pidada kõiki neid ameteid haigekassa peadirektorini välja?

Akadeemilise hariduse mõte on ju avar silmaring. Näiteks filosoofiat ja poliit­ökonoomiat õpetati tollal kõigile, sõltumata erialast. Nüüd öeldakse küll, et need olid punased ained, aga õpetati vanadest kreeklastest kuni Hegeli ja Kantini välja. (Kui Hannes Danilovist sai maavanem, läks ta esimese asjana raamatupidamiskursustele, et saada sotti, kuidas bilanss kokku tuleb. „Rahandus on kõige alus,” ütles ta siis ja arvab praegugi. − E. P.) Kui asutuse juhil pole aimugi raamatupidamisest ja finantsjuhtimisest, nagu ka organisatsioonikäitumisest, siis on tal väga raske organisatsiooni arendamises kaasa rääkida. Tänapäevased kõrghariduse õppekavad ei võta seda arvesse.

Ülikooli kantsleri ametil ei ole Eestis vist väga pikka ajalugu?

Nii ja naa. Eks töö on tulnud ikka ära teha, aga varemalt kandis selle töö tegija näiteks haldusprorektori nime. Tallinna tehnikaülikoolis ja maaülikoolis kannab see isik praegu haldusdirektori tiitlit, esimeses teeb seda tööd Margus Leivo ja teises Kalju Koha. Tartu ülikoolis loodi kantsleri ametikoht 2009. aastal. Esimese kantslerina asus tööle Andres Liinat, kelle vastutusala on hästi avar, alates kinnisvara haldamisest kuni ülikooli liikmeskonna kultuuri- ja sporditegevuseni välja. Tallinna ülikool oli küll esimene, kes 2006. aastal ühendas haldus- ja finantsvaldkonna kantsleri juhtimise alla, kuid 2008. aastast on see ametikoht olnud täitmata. Nüüd pidas rektor seda jälle vajalikuks, sest ühelt poolt on kasvanud ülikooli kinnisvara, teisalt ootab seoses tasuta õppe sisseviimisega ees mitmeid finantsmuutusi.

Tundub, et Tallinna ülikoolil läheb praegu väga hästi. Kas see ei tee Tartu ülikooli vilistlast kadedaks?

Miks ei tee? Tallinna ülikool areneb praegu tõesti hästi jõudsalt. Uued õppehooned saavad järjest valmis, õpetatavate erialade valik laieneb, 10 000 üliõpilast pole selles koolis varem olnud. Tallinna ülikooli suur pluss on selle asukoht – üle poole Eesti inimestest elab Tallinnas või lähiümbruses ja kodus elades on õppida odavam. Ka soomlasi tuleb meile järjest rohkem. Tallinna ülikool on asunud õpetama ka Helsingis, õigusteadust nimelt. Ja õpilasi jätkub, sest Soome riiklik koolitustellimus juristidele on suhteliselt väike, aga juriidilisi teadmisi ei vaja ainult kohtunikud või advokaadid, vaid ka väga paljude teiste elualade esindajad.

Mis hoonetesse puutub, siis Tallinna ülikooli peamaja Narva maanteel sai valmis juba 1940. aastaks ja see ehitati inglise kolledži jaoks, mis on ju sisuliselt keskkool. Ülikool ei mahtunud sinna ära juba ammu, rääkimata sellest, et iga üle viiekümne aasta vanune maja vajab kohendamist. Ehitustöö sattus siin suhteliselt õnnelikule ajale, sest kui sellega praegu alustada, siis pole kindel, et kõik plaanid ka teoks saaksid.

Aga pole Tartu ülikoolilgi häda midagi.

Maju lähitulevikus juurde ei ehitata, nii on haldusjuhi asi seista kinnisvara heaperemeheliku kasutamise eest. Kas finantseerimises on aga muutusi oodata?

Tänavu tasulistele õppekohtadele enam üliõpilasi ei võeta. Kaotatud raha kompenseerib riik järgmised kolm aastat. Edasi rahastatakse tulemusarvestuse järgi.

Viimased 20 aastat on õpetatud nii, nagu õppija soovib, nüüd üritab haridusreform suunata tudengeid õppima vastavalt tööturu vajadustele.

Need on olnud rasked otsused, aga samas tuleb aru saada, et kunagi ei saa teha täiesti õigeid otsuseid. Peab tegema sellise valiku, kus on võimalikult palju head, peab olema kindel, et head asjad kaaluvad halva üles.

Kuidas tasuliste õppekavadega jääb? Kas need kaovad täiesti?

Tasulised kohad jäävad kehtima ingliskeelsete õppekavade puhul. Meil on need näiteks Balti filmi- ja meediakoolis. Muidugi annab emakeelne kõrgharidus keelele tippkvaliteedi, aga samas, kui maailm meist üldse aru ei saa? Eestikeelne kõrgharidus ei kao kuskile, aga siingi on see otsustamise koht, kuidas leida inglis- ja eestikeelse õpetamise ja teadustegevuse vahel mõistlik tasakaal.

Kakskümmend aastat tagasi uskusime, et nähtamatu käsi paneb kõik paika. Et kui tööandjatel on tarvis, siis rahastavad nad endale vajaliku eriala õpetamist ise. Eriti tugevalt oli seda ootust tunda kutsehariduses, aga kas kõrghariduses ka?

Jah, aga seda valdkonda, nagu ka mõnda teist avalikku teenust, nähtamatu käsi paraku ei reguleeri. Riik paneb nüüd oma tahte maksma. Seda, kui palju me mingi eriala asjatundjaid – arste, õpetajaid, keemikuid, ehitusinsenere – vajame, pole raske välja arvutada.

Kas riik ei saaks oma tahtmist ka selles maksma panna, et meile vajalikud, maksumaksja raha eest koolitatud asjatundjad Eestisse jääksid?

Jah, omal ajal oli juttu sellest, et arstide koolitus võiks olla tasuline. Üliõpilased saaksid õppelaenu, mida pärast nende tööleasumist oleks hakatud kustutama vastavalt Eestis töötatud aastatele. Aga siis selgus, et Euroopa Liidus nii ei tehta.

Meil on palju erialasid, mida õpetatakse peaaegu kõigis meie ülikoolides. Dubleerimisest tahetakse kuuldavasti lahti saada. Kuidas see protsess käib?

Igal ülikoolil on oma ajalooline vastutusvaldkond. Tallinna ülikoolil on need kasvatusteadused ja õpetajakoolitus …

Tundub küll, et õpetajaid pole siin enam ammu koolitatud.

On ikka, nad lihtsalt ei läinud õpetajana tööle ja see ei olnud õpetamise süü …

Tartu ülikooli vastutusvaldkonnad on meditsiin ja õigusteadus, tehnikaülikoolil inseneriharidus, aga on palju erialasid, mis asuvad mitme valdkonna piirialal ja see on läbirääkimiste koht. Näiteks järjest tähtsamaks muutuvad haridustehnoloogia või dokumendihaldus, mis on õigupoolest IT-erialad. Loodusteadusi õpetatakse üldiselt Tartu ülikoolis, aga õpetajaid mitte ja see oleks meie rida. Sama lugu on kunstiharidusega, mille vastutusvaldkond on kunstiakadeemias, aga kes koolitab kunstiõpetajaid? Sama lugu muusikaõpetajatega. Ja nii edasi. Nende läbirääkimistega tegelevad rektorid praegu intensiivselt. Samas ei ole kindlasti mõistlik kaotada dubleerimist täielikult, kuna siis kaoks ka akadeemiline diskussioon ja konkurents ülikoolide vahel. Ma ei usu, et ühelgi endast lugu pidava ülikooli õppejõul oleks midagi akadeemilise konkurentsi vastu.

Hariduse kvaliteedist räägitakse järjest rohkem? Kas sellega on põhjust rahul olla?

Hariduse kvaliteedist räägitakse palju küll, aga pole juhtunud kuulma, et keegi ütleks, mis see hariduse kvaliteet on. Kardan, et ajame segi tulemuse ja kvaliteedi, need ei ole samad asjad, nagu näikse arvatavat. Kvaliteet tähendab tarbijate ootustele vastavat tarbimisväärtust. Kui räägime hariduse tarbimisväärtusest, siis kelle ootustele peab see vastama? Kas tööturu ootustele, et vakantsed töökohad saavad täidetud, lapsevanema ootustele, et laps saab elus hakkama, või lõpetaja ootustele, et diplom avab talle kõik kõrgepalgalised uksed?

Tervishoiu kvaliteedi sõnastasime haigekassas ära juba mõnda aega tagasi. Ja see on õige ravi õigel ajal ja õiges kohas. Küllap peaksid ka hariduses juhtuma õiged asjad õigel ajal ja õiges kohas. Mis just, millal ja kus, on avaliku arutelu koht.

Kas võite pärast kümneaastast tööd haigekassas öelda, et tervishoiu kvaliteet on Eestis tagatud?

Kindlasti mitte täielikult. Aga siht peaks olema silme ees ja sinnapoole me liigume. Mis puutub arstide lahkumisse, siis see pole ainult Eesti probleem. Miks meie arstid Soome lähevad? Sest Soome arstid lähevad Rootsi, Rootsi arstid lähevad Norrasse, Norra arstid lähevad Saksamaale ja Saksa arstid lähevad Saudi Araabiasse. Maailm näib praegu olevat niimoodi seatud. Meil ei jää vist muud üle, kui loota, et mõnele tohtrile meeldib ka Eestis elada. Sest kui tõsiselt järele mõelda ja ilm välja arvata, ei ole meil häda midagi. Ülejäänud Ida-Euroopa taustal paistame välja väga head, endistest liiduvabariikidest ma mitte ei räägigi.

Kas midagi jäi seoses töö lõppemisega haigekassas hingele ka?

See oli päris kurnav kümmeaastak, aga lubasin arstidele, et kandideerin lõpuni. Seda ma ka tegin. Mul oli kahju lahkuda, sest aastate jooksul õnnestus luua suurepärane meeskond. Hindan oma sealseid häid ja tarku kolleege väga kõrgelt.

Kas sageli pole pigem nii, et juhid püüavad vältida alluvaid, kes on neist targemad?

Juht on esindusisik, käilakuju. Arukas juht võtab tööle tarku inimesi, sest nende tarkus peegeldub temalt vastu. Kui ta eelistab rumalaid alluvaid, siis peegeldub temalt vastu nende rumalus. Targad alluvad teevad juhi elu kergemaks ja jätavad temast parema mulje.

Kas kunagi võib Hannes Danilovist uuesti õpetaja saada? Keemiaõpetajatest on puudus.

Kui see on õige asi õigel ajal ja õiges kohas, siis miks mitte …