Tänavune aasta on Eestis kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Kultuuripärandi tõstab au sisse ka uus lasteaedadele ja algkoolidele mõeldud tarkuste hoidise metoodika, mille sisuks on väärtuskasvatus eesti vanasõnade ja rahvapärimuse abil.  

Lasteaiaõpetajad on eesti vanasõnu, rahvajutte ja laule, liisusalme, mõistatusi ning rahvakombestikku õppe-kasvatustöös ikka ja alati kasutanud. Nüüd olen kogunud nende teadmised süsteemseks ja järjepidevalt rakendatavaks materjaliks. Tarkuste hoidise raamat, mis ilmus õppeaasta alguses, on üdini praktilise abimehena nagu üks suur ideede laegas, mille kaante vahel on koos Eesti lasteaedade parimad praktikad. Metoodiline komplekt sisaldab raamatule lisaks n-ö hoidisepurki, millesse pole „hoidistatud” seekord mitte moos või köögiviljad, vaid meie esivanemate igipõlised tarkused. Erivärvilistele paberirullidele kirjutatud tarkuseterad kannavad endas meie rahva kultuuri.

Metoodikat luues töötasin läbi kõik eesti vanasõnad, neid on kokku umbes 30 000. Vanasõnadest 70% on eestlastel seotud põllumajanduse või ilmaennustusega, jätsin need kõrvale ning tegin lõpliku valiku umbes 300 vanasõna seast. Suureks abiks oli, et Viimsi lasteaedade kõigi 34 rühma õpetajad olid nõus uut metoodikat lastega katsetama ja otsima võimalusi, kuidas vanasõnades peituvad väärtused kõige paremini lasteni viia. Õpetajatega koostöös valisingi välja kõige olulisemad vanasõnad ning jagasin need seitsmeks põhiväärtuseks, millest igaühe alla mahub omakorda veel mitmeid alaväärtusi.

Tarkuste hoidise purk sisaldab seitset värvi vanasõnu, kusjuures iga värv tähistab erinevat väärtust. Purgis on ainult esimese aasta vanasõnad, teise ja kolmanda aasta omad on lisaks kaasas. Kokku valisin välja 101 vanasõna – nii jagub kolme lasteaia-aasta iga õppenädala jaoks oma vanasõna.

Et õpitu paremini kinnistuks, olen soovitanud ühe väärtusega tegelda kuu aega järjest – see võimaldab õpetajal süvitsi minna ning lastel paremini sisse elada. Samas ei ole metoodika piirid ranged, õpetajale on jäetud vabad käed. Iga õpetaja võib pakutud ideede seast valida just talle ja lastele sobivaimad, kombineerida neid iseenda mõtete ja kogemustega. Ka see, millal mingi teemaga tegelda, jääb õpetaja otsustada. Lähenemine on vaba ja loov.

Konkreetselt näeb töö välja nii, et igal esmaspäeval võtavad lapsed koos õpetajaga tarkuste hoidise purgist ühe värvilise rulli, millele kirjutatud tarkuseteraga seotakse nädala jooksul kogu tegevus – jutud, laulud, mängud toas ja õues, arutelud. Iga raamat, mille õpetaja lastele ette loeb või mäng, mida koos mängitakse, on ju samuti väärtuse valik. See, kas poemängus on riiulitel Coca-Cola pudelid ja krõpsud või tervislik toit, kujundab laste hoiakuid. Maailm pakub palju võimalusi, õpetaja peaks olema see filter, kes otsustab, mida väärtustada, mida mitte. Tarkuste hoidise metoodika hea külg on, et lapsi saab õpetada mitte näpuga näidates ja moraali lugedes, vaid mängu kaudu.

Kaasates väärtuskasvatusse ka lapsevanemad, on tulemus mitmekordne. Õpetajad panevadki iga nädala tarkusetera emadele-isadele vaatamiseks välja, et vanemad saaksid kodus lapsega vanasõnade tähenduse üle arutleda ning rääkida teemadel, millest muidu ehk ei räägita. Vanasõnade väljapanekud lasteaedades on leidlikud: selleks võib olla erivärviliste okstega tarkusepuu, seitsme värvilise kroonlehega lill, väärtuste vikerkaar, veski, tähistaevas, päike …

Praeguseks olen tarkuste hoidise metoodika koolituse viinud läbi 60 lasteaias. Tagasiside on hea. Lasteaedu, kes selle metoodikaga iseseisvalt on alustanud, on palju rohkem. Sel aastal on plaanis koolitused ka tulevastele lasteaiaõpetajatele. Metoodika täieneb pidevalt, sest ideid tuleb kogu aeg juurde. Lasteaiad on kiitnud metoodika puhul eelkõige seda, et see on praktiline ning omane ja tuttav, eestlaslikku väge täis. Nii on lootust, et kasvamas on tulevikupõlvkond, kes Eesti rahvapärimust teab ja väärtustab.

Nädala vanasõna lõimime igasse tegevusse

Reelika Täht

Tallinna Luha lasteaia Särtsude rühma õpetaja

Meie lasteaias töötavad tarkuste hoidise metoodika järgi kõik rühmad. Mina kasutan seda oma 6–7-aastaste rühmas teist aastat.

Huvitav on vaadata, kuidas lapsed vanasõnadest aru saavad. Üks tõlgendab vanasõna sõna-sõnalt, teine üllatab sellega, et mõistab kohe vanasõna varjatud tähendust. Kui tegelesime vanasõnaga „Valel on lühikesed jalad”, kinnitas üks tüdruk, et kui ta kord emale ja isale valetas, jäid ta jalad tõepoolest lühemaks. Tema rühmakaaslane mõtestas vanasõna „Ära hõiska enne õhtut” aga üsna täiskasvanulikult – kui hakkad meisterdama, ei tasu sellest kellelegi enne rääkida, kui asi valmis, sest võib juhtuda, et liim saab otsa.

Vanasõnad on hea võimalus lastega igasugustel teemadel arutleda. See arendab laste sõnavara, nad harjuvad oma arvamust avaldama ja põhjendama ning õpivad sedagi, et kellegi arvamus ei ole vale.

Nädala vanasõna lõimime igasse tegevusse. Kui nädala teema oli vanasõna „Aega ei saa raha eest osta”, seostasid paljud lapsed aega kellaga. Leidsime koos, et kui teed midagi lõbusat, lendab aeg kiiresti, aga kui sul on igav, siis venib. Tegime ka katse liivakelladega. Jagasime lapsed paaridesse ja palusime neil ühe minuti jooksul lauamäng välja valida ja mängima hakata. Paljud paarid ei jõudnud selle aja jooksul mängugi välja valida. Kordasime katset viieminutise liivakellaga. Selle ajaga jõudsid kiiremad mängu mitte ainult alustada, vaid ka lõpetada. Rääkisime ka rahast ja arutasime, mida saab raha eest osta. Poemängus sai iga laps kindla rahasumma, mille eest ta pidi kümne minuti jooksul ostud ära tegema. Paljudel jäi kogu raha alles, nad ei osanud aega arvestada.

Vanasõna „Targaks ei sünnita, targaks õpitakse” puhul rõhutasime, kui tähtis on julgus proovida ja soov harjutada.

Vanasõna „Pärast äikest paistab päike” sidusime looduse teemaga. Vestlesime ilmastikunähtustest ja päikesesüsteemist, aga ka sellest, mida teha halva tuju korral. Palusime lastel öelda kaaslastele asju, mis tuju heaks teevad. Laste jaoks oli see alguses raske, tunduvalt lihtsam on teisele öelda, mida too valesti tegi.

Paberirullid tarkuseteradega, mille oleme läbi töötanud, paneme üles riietusruumi teadetetahvlile. Minu paariline Marika Arens kudus iga väärtuse jaoks vastavat värvi kinda. Oluline on, et see, millega lapsed lasteaias tegelevad ja mida õpivad, oleks ka vanematele teada. Saadame nädala vanasõna neile e-kirjaga, mõnikord oleme palunud koduse tööna mõne tarkusetera üle ühiselt arutleda.

Arvan, et mida nooremad lapsed selle metoodikaga alustavad ja mida järjekindlamalt seda teha, seda parem on tulemus. Sügisel võtan sõimerühmast 3–4-aastased lapsed, nendega saan alustada algusest. Olen olnud lasteaiaõpetaja kaheksa aastat ja kasutanud eri metoodikaid ning mulle tundub, et vanasõnade abil on väärtuskasvatust väga lihtne teha. Väga loodan, et ka algklassiõpetajad võtavad metoodika omaks.