Mõni aasta tagasi oli mul õpetada 7. klass, kus suure hulga kenade ja viisakate laste kõrval ka rühm noormehi, kelle meelest raamatute lugemine või kokku- ja lahkukirjutamise õppimine oli võrdlemisi kasutu tegevus. Alguses, kui ma neid veel ei tundnud, tekkis meil lahkarvamusi küll. Noormehed kasutasid oma seisukohtade selgitamiseks ka ebatsensuurset sõnavara.

Mind aitas nendega hakkama saada teadmine, et ükskõik, kui keeruliseks eelmine tund ka ei kujunenud, järgmist tundi tuleb alustada täiesti puhtalt lehelt, nagu midagi ei oleks juhtunudki või nagu kõik oleks hästi olnud, hoolimata täitmata töövihikust, lihtsalt aknast välja vahtimisest või automudelite joonistamisest. See tuli lihtsalt unustada ja teha igas tunnis seda, mis võimalik – mõnes tunnis, tõsi küll, sai üsna vähe õpitud. Hakkasin neid teadlikult väga rõõmsameelselt ja optimistlikult tervitama, ütlesin aeg-ajalt, et mul on hea meel neid näha, kiitsin, kui vähegi põhjust oli. Teisalt püüdsin olla tohutult kannatlik. Püüdsin vastata rahulikult ja konkreetselt kõikidele küsimustele, näiteks mitmendale joonele uues vihikus tuleb kirjutada, kas ma ise olen need harjutused ära teinud või kas ma pastakat saan anda.

Ebatsensuursete sõnade kasutamist tuli ka ette. Kord istusime vahetunnis maha ja uurisime järele, et need sõnad on ÕS-is olemas, täiesti must valgel kirjas, selgitused järel. Kui vägisõnad on noore keelekasutuses tavapärased, siis päevapealt neid välja ei juuri. Aga kui tunnis jälle mõni sõna kõlas, tuli sellele kohe kiiresti järele repliik „Ega ma seda teile ei öelnud”.

Kerge ei olnud, kuid kõik noormehed sooritasid põhikooli lõpueksami ja said minna ametit õppima.

Üks varasem kogemus õpetas mulle, et madala õpimotivatsiooni ja tagasihoidlike vaimsete võimetega õpilastega klassi puhul aitab rutiin, mis tekitab neile teatud turvatunde. Kui hakkasin tunde üles ehitama kindlale skeemile toetudes, saime paika töömeeleolu ja õpilased harjusid õppima. Nad teadsid, et tunni esimeses pooles töötame õpikuga, pärast seda teeme midagi suuliselt ja tunni lõpus tuleb kirjalik ülesanne. Alguses proovisin küll teha väga mitmekesiseid tunde, aga palju aega kulus sellele, et seletada, kes, kuidas ja mida nüüd tegema peab. Üks õpilane ei saanud aru, teine juba ärritus tema peale jne. Sisulist õppimisaega jäi väheseks. Kui tahtsin mõnd tavapärasest erinevat võtet kasutada, siis rääkisin neile sellest juba eelmises tunnis, et oleks aega mõttega harjuda.

Kristi Kõiv, üks minu õpetajatest ülikoolis, ütles meile kord loengus, et kiitus on hinge vitamiin. Iga laps tahab kiitust ja küllap leiab iga lapse juures midagi, mille eest kiita. Kui klass on tunnis hästi kaasa töötanud, tänan neid tunni lõpus selle eest. Seda pole raske teha, aga laste tänulikud näod räägivad enda eest.