Vanadus on kinokunsti jaoks tänini suur tabu, millega vähesed filmitegijad söandavad tõsisemalt tegelda. Austria filmimeister Michael Haneke võtab selle teema ette ja prantsuse kino kahe suurnäitleja, Emmanuelle Riva ja Jean-Louis Trintignant’i suurepäraste osatäitmiste kaudu rullub meie ees lahti kahe muusikaõpetaja aus, valus ja kaunis armastuse lugu. Niivõrd tundlikult ja samas jõuliselt suudavad sellise teema lahti mängida vaid oma eluõhtusse jõudnud näitlejad, kes seisavad nendes rollitäitmistes silmitsi iseenda hirmude, kaheliloleku ja lootustega.

Võib tõepoolest öelda, et mõlemad teevad oma elu etteaste – ükski muu roll ei saaks neilt nõuda nii vahetut tööd omaenese surelikkuse ja füüsilise haprusega. Mõlemad peavad proovikivile auga vastu. Emmanuelle Riva osatäitmine on saanud ka väärilise tunnustuse – nominatsioon parima naispeaosa Oscarile teeb Rivast läbi aegade kõige vanema naisnäitleja, kes sellise au osaliseks on saanud.

Kuid „Armastus” ei ole vaid lugu elu lõpuga silmitsi seismisest, see on lugu armastusest tema kõige raskematel hetkedel − teinegi tabuteema tänases maailmas, kus armastus on üldjuhul pandud sümbioosi nooruse, ilu ja meeleliste naudingutega. Haneke avab meile hetke, kust kõik need pealtnäha meeldivad aspektid on kadunud ja järele on jäänud see ilustamata puhas otsus hoolida. Haneke ei ole pehme ega paku vaatajale valmisrooga – „Armastus” on lakmuspaber, mis paneb proovile vaataja enda võime tajuda ja kohal olla. Sunnib teda silmitsi seisma oma sisemiste igatsuste, lootuste, hirmude ja küsimustega. Ometi leiab filmist selle nii kinolinal kui ka elus harva nähtava pärisosa, mis kahe inimese vahelises hoolimises lõpuks pinnale jääb – nii et vaataja süda jääb veel pikaks ajaks end puudutatuna tundma.