Mäletan vaikselt hääbuvat jutuvada ja maad võtvat vaikust, kui (auto)raadiost kostis eksimatult äratuntav hääl, mis hakkas rääkima kaugetest ajaloosündmustest. Kui autos oli mehi, oli naistel sel ajal parem suud mitte paotada, olgugi et mõnikord oli hirmus igav.

Aga enamasti muutis see karismaatiline hääl ajaloo isegi naiste jaoks põnevaks. Teadmine, et Palamets pole lihtsalt ajaloolane, vaid ka tõsine mälumängur, tuli alles hiljem. Kuigi tagantjärele mõeldes on ju igati loogiline.

Kuulus „Ajalootund” jäi pensionile mullu kevadel, mil 750 saadet tehtud sai. Küllap andis see vanameistrile võimaluse panustada rohkem mälestuste kokku kogumisele ja kirja panemisele. Sest tänavu jaanuaris ilmus Palametsalt raamat „Mõtteid ja meenutusi mälumängudest”.

Tegu ei ole ei tavapärase autobiograafiaga ega ka ajalookäsitlusega, siin saavad mälestused kokku faktidega – just nagu kaanel kirjas.

Valdavalt keskendub raamat 1960.–1980. aastatel Eestis aset leidnud mälumänguga seotud sündmustele ja arengutele, aga kiikab ka kaugemale, nii ette- kui ka tahapoole. Põimides ajaloo ümber ja sissegi kavalaid kilvaküsimusi, mis panevad kukalt kratsima või tõmbavad suunurga muigele.

Mälestuskildudest unikaalsete intervjuudeni

Raamatu esimene kolmandik ehk sadakond lehekülge tutvustab eesti mälumängu arengut ja ajalugu ning sellega seotud inimesi, alates Valdo Pandist ja Hardi Tiidusest kuni Tõnis Laisaare ja Õie Heinmaani, kes oli omaaegsete telekilbade toimetaja ja saatejuht. Põnev on lugeda ka Tartu mäluturniiride muusikapoole eest hoolt kandnud Ene Peikeri mälestusi. Tegu ei ole lihtsalt isikututvustuste, vaid pikkade intervjuude ja/või autori mälestuskildudega, mis loovad silme ette pildi omaaegsest miljööst ja võimalustest. Nii mõnigi neist on olnud ajalooliselt otsustav ehk tehtud veel viimasel hetkel enne seda, kui küsida enam ei saa.

Arvata võib, et siin leidub uut infot ka vanale kalale. Näiteks sellest, kuidas 1979. aastal olevat Kesktelevisiooni saade „Mis? Kus? Millal?” näidanud üles huvi ka Eestit esindava tudengivõistkonna vastu. Sinna valiti teiste seas näiteks Mart Laar, Lauri Vahtre, Peeter Järvelaid, Jüri Raidla ja Heldur Meerits. Saatejuht Vorošilov sõitnud isegi kohale võistkonda testima, kuid leidnud siis, et võistkonna vene keel pole piisavalt kõrgel tasemel.

Muu hulgas on teoses väga otstarbekat juttu mälumängude metoodikast: sellest, milline on hea küsimus, kui palju küsimusi korraga on optimaalne ilma mängijaid ja kaasaelajaid ära väsitamata ning kuidas üldse mälumängu koostada. Näpunäiteid leidub ka mälumängurile, alates soovitusest mitte vastamata jätta ja vastust viimasel hetkel mitte parandada, ning lõpetades soovitusega mitte kunagi kritiseerida vastast ega meeskonnakaaslast.

Huvitavaid nõuandeid õpetajale

Märkimist leiab ja väärib muu hulgas üks üsna unustatud või vähekasutatud infovõistluse vorm informiin – raamatukogudes korraldatav teabeotsing kiiruse ja täpsuse peale, mida saaks mõnevõrra modifitseerides edukalt kasutada ka tänapäeval.

Detailideni lahatakse kunagiste kuulsate telemängude tegemist, millest tänapäeva noored küllap suurt ei teagi („Trips-traps-trull”, „Reis ümber maailma”, „Üks viie vastu”, „Viimane langeb välja”, „Parem pääseb edasi”, „Kolm on kohtu seadus”, „Küsida võib kõike”, „Kes keda?”), ning kõrvutatakse neid tänapäevastega.

Kõike seda lugedes on lausa kahju, võiks öelda koguni piinlik, mõeldes, et meie kaasaegsed kogunevad teleri ette tähtedega tantsima või superstaari otsinguile, selle asemel et paber ja pliiats käes istudes oma ajusid ragistada ja enda teadmisi sõbra omadega võrrelda. Üleriigilist tähelepanu pälviv ja hasarti tekitav mälumäng võiks olla üks ühendav lüli, mis meil praegu puudub.

Õpetajate seisukohalt pälvib tähelepanu lk 98, kus tuleb juttu mälumängude korraldamisest koolides. Näiteks võib korraldada mälumängu veerandi lõpus, kui põhitunnid läbi ja materjal läbi võetud, n-ö maiuspalana, aga samuti kord aastas toimuva ülekoolilise ettevõtmisena. Ka selles on kahes Tartu üldhariduskoolis ajalugu õpetanud Palametsal suuri kogemusi, millest õppida.

Oma kodulinnale Tartule teeb Palamets ses raamatus mitu sügavat kummardust, nii meenutades Tartu-keskseid üritusi kui ka pakkudes lõpuosas valikteste Tartu ajaloost.

Mõistagi ei puudu mälumänguküsimused!

Kui raamatu esimene pool on mõeldud rohkem ajaloohuvilisele, siis mälu­mängusõpra rõõmustab kindlasti ülejäänu ehk seitsmesse ossa („Loodus”; „Maad, riigid, rahvad”; „Ajalugu”, „Militaarne”, „Kultuur”, „Estica”, „Varia”) jagatud küsimused-vastused. Julgen öelda, et neid on seal sadu. Peamurdmist peaks jätkuma kauemaks.

„Iga eestlane on mõne ajaloolise fakti teadmise eest tänu võlgu Hillar Palametsale,” kirjutas Alo Lõhmus Maalehes eelmise aasta juulis, kui Palamets sai 85-aastaseks. Selle lausega on kenasti kokku võetud Palametsa tegelik töö ja selle mõju.

Lõpetuseks tahan viibata ka selle raamatu ohtralt mainitud peategelastele, Valdo Pandile, kes tõi eesti keelde sõna „mälumäng”, ning Hardi „Vana Hõbe” Tiidusele, kes tavatses öelda: „Kas oskate nimetada võistlusala, kus kaotaja võidab sisuliselt rohkem kui võitja? – See on mälumäng! Miks? Võitja teadis ju varem õigeid vastuseid, tema teadmised jäid endisele tasemele. Aga kaotaja sai midagi sellist teada, mida ta varem ei teadnud. Tema teadmised täienesid, tähendab – sisuliselt ta võitis.”