Ajakirjanduses on viimasel ajal olnud juttu, et paljudes koolides peavad kehalise kasvatuse õpetajad nägema ränka vaeva, et lapsi suusatundidesse saada. Tihti tuuakse põhjenduseks, et suuski lihtsalt ei ole, ning esineb ka olukordi, kus õpilasel on suusad, kuid tundi ta sellegipoolest ei ilmu. Kas kool saab õpilaselt suuski nõuda? Mis tingimustel võib õpilase suusatundidest vabastada? Mida selle olukorraga teha?

Vastab haridus- ja teadusministeeriumi jurist Indrek Kilk

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõige 1 sätestab üheselt: õpilasel on õigus ja kohustus täita õpiülesandeid ja osaleda temale kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes.

Seega ei ole küsimust õppetundides osalemises. Õppetööst puududa on lubatud üksnes mõjuvatel põhjustel. Kool hindab, kas õppest puudumise põhjuseid saab lugeda mõjuvaks. Kuigi seda hindab kool, on seadusandja toonud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõikes 2 välja kolm õppetundidest puudumise mõjuvat põhjust. Nendeks on:

• õpilase haigestumine või temale tervishoiuteenuse osutamine;

• läbimatu koolitee või muu vääramatu jõud, sh rahvatervise seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 alusel sotsiaalministri määruses sätestatud ilmastikutingimused, mille puhul on põhjendatud õppest puudumine;

• olulised perekondlikud põhjused.

Lisaks võivad kõne alla tulla muud põhjused, mille kool loeb mõjuvaks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõige 8 sätestab, et kooli õppekava alusel munitsipaal- või riigikoolis toimuvas põhi- või keskharidusõppes osalemise eest ei tohi nõuda õpilaste või vanemate kaasrahastamist. Koolis korraldatava tegevuse puhul, mis ei ole kooli õppekava osa, võib kulud katta kooli põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras õppekavavälises tegevuses osalejate kaasrahastamisel.

Nimetatud säte on kantud eesmärgist, et õppes osalemise võimalus ei tohi sõltuda õpilase ja tema vanema majanduslikust olukorrast. On täiesti mõistlik, et teatud isiklikud õppevahendid (nt pinal, kirjutusvahend, joonlaud, kehalise kasvatuse riided ja jalanõud jne) paneb vanem lapsele kooli kaasa, ning seadus ei keela neid koolis kasutada. Kui aga vanemal sellised võimalused puuduvad, ei tohi selle tõttu kannatada laps. Kirjeldatud põhimõte ehk sisuliselt õppemaksuta haridus (või siis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sõnastuses keeld nõuda vanematelt ja õpilastelt kaasrahastamist õppes osalemise eest) ei ole Eesti õigusruumis midagi uut.

Õppemaksu võtmise keeld on selgelt kirjas juba Eesti vabariigi põhiseaduse §-s 37. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõikes 3 sätestatu kohaselt katab munitsipaalkooli kulud koolipidaja. Et uute riiklike õppekavade vastuvõtmisega suurendati ka riigieelarvest eraldavat raha koolipidajatele, ei tohiks neil olla ülemäära keeruline muretseda mõned täiendavad spordivahendid, mida saaksid õppetunnis kasutada need õpilased, kelle vanematel spordivahendite muretsemiseks raha ei ole. Kindlasti ei tohiks selline tendents muutuda valdavaks, nii et praktiliselt ühelgi õpilasel enam suusavarustust kaasas ei ole. Sellisel juhul võib juba kahtlustada, et suuski ei võeta kaasa mugavusest, kehalise kasvatuse õpetaja „kiusamiseks” vm põhjusel.

Nagu eelnevalt märgitud, tohib õpilane õppetööst puududa vaid mõjuva põhjuse olemasolul. Suuskade puudumine vaevalt üheski Eesti vabariigi koolis selline põhjus on. Kui õpilasel suuski ei ole ja ta sellest tulenevalt oma algatusel kehalise kasvatuse tundi ei tule, läheb talle kirja põhjuseta puudumine. Kui õpilasel suuski ei ole ja kool ei suuda talle neid õppetunniks tagada, peab kehalise kasvatuse õpetaja andma õpilasele mõne muu spordiülesande, mis seda õpilast kehaliselt arendaks.