Lambike põleb, ekraanike helendab, radiaator levitab mahedat toasooja. Toksid oma tegemisi, lahendad praktilisi probleeme, vabal minutil mõtled ilmast ja igavikust. Ilus. Aga õues on talv. Praegu üpriski rõske ja üdiniminev. Alati on talv käinud ja tuleb ka edaspidi. Öeldakse, et ei ole halba ilma, on vaid vale rõivastus. Jutt jumala õige. Õige märksa laiemas mõttes, kui me seda harilikult ette kujutame.

Astud õigetes rõivastes talve sisse, kuid kindad on maha ununenud. Üsna kiiresti muutuvad käed keerukamate operatsioonide sooritamiseks kõlbmatuks, siis juba ka lihtsamate jaoks. Liiga palju talve ja liiga vähe kindaid võib kätele saatuslikuks saada. Paneb mõtlema, mis saaks siis, kui üldse õueriideid seljas ei oleks. Kui üldse riideid ei oleks. Aga talv oleks. Võib-olla veel hullem talv. Jube hakkab. Külm hakkab. Lähed kähku tuppa (lamp, arvuti, radikas, mõnus), tood kindad ära ja keskendud muile asjule. Mõra kaitsekilbis on likvideeritud, mäng jätkub.

Istud järgmises köetud kuubikus, akna taga sajab ja tuulab. Silmale kaunis vaadata, soojast ja seest. See, mis saju ja sinu vahel on, on klaas. Klaas na õrnake. Kui see konkreetne klaas katki läheks, tuleks tuisk tuppa ja teeks hetkega palju pahandust. Klaasi ettepanemine võtaks aega kauem kui toast kinnaste toomine, ja aknaluuke meie laiuskraadil ning meie ajal eriti ei tarvitata. Loodus tungiks tubaje ja käituks seal samamoodi nagu õues. Ega ta paha pärast, ta lihtsalt ongi selline. Meie tahame olla teistsugused, me ausalt öeldes olemegi teistsugused. Ja me vajame klaasi, kindaid, elektrit. Kunagi vajasime lõket ja loomanahku, siis küttepuid ja kangastelgi, aga mõte jääb samaks. Inimese ja ilma (siis laiemas mõttes) vahel peab olema selge ja toimiv rajajoon.

Ja see on kõigest see väline ilm, kombatav loodus ja loomus. Inimese sees toimuvaga on piiride pidamine mitu korda keerulisem. Äsja oli holokaustipäev, peagi mälestame küüditamiste ohvreid. Ja nii edasi. Need päevad ei ole kalendritesse märgitud mitte selleks, et saaks pidada rumalat võistlust, kes, kunas ja kus on rohkem ja õilsamini kannatanud. Pigem on nad seal selleks, et hoida meeles, kui habras võib olla igasugune piir inimsuse ja tema tumedama poole, tsivilisatsiooni ja brutaalsuse, minu pärast olgu või hea ja kurja vahel. Kuigi kurja vist tegelikult olemas ei ole, hea puudumisest või lakkamisest piisab täiesti. Loomulik emotsioonitu talv tuleb ja teeb oma töö, kui me kindad maha unustame või laseme aknaklaasil puruneda.

Selleks klaasiks on teadagi kultuur. See ainumas lõpuni inimomane asi üleüldse. Ja meil tuleb tema eest hea seista ka siis, kui soojades tubades mõttemänge mängides tundub, et äkki ei ole teda tarviski, vast saame ilma hakkama ja keda ta üldse huvitab. Tõsi ta on, aknaklaasi ja seinu ja katust ja küttesüsteemi ei pane senikaua tähelegi, kuni nad terved on ja püsti püsivad. Nad ei peagi tingimata kedagi kogu aeg huvitama, kuid on arukas neid hooldada ja tugevdada ja oskuste kasvades etemaks ehitada.

Ka kõige tarbetumana tunduvad inimkultuuri idud ja viljad on millalgi millekski tarvilikud. Dino Buzzati kirjutas jutus nimega „Imeinimene”: „Isegi kui ükski inimene ei loe enam lugusid, mida me hästi-halvasti kirjutame, isegi kui kunstinäitused jäävad tühjaks ja muusikud mängivad tühjadele saalidele, on see siiski inimtegevuse kõrgpunkt, selle tõeline tipp. Need lollused, nagu sina neid nimetad, on kõige tähtsam asi, mis eristab meid loomadest, võib-olla just sellepärast, et need on absoluutselt kasutud. Tähtsam aatomiõpetusest sputnikest ja planeetidevahelistest rakettidest. Ühel päeval, kui neid lollusi enam ei tehta, muutuvad inimesed tühisteks ja viletsateks ussikesteks nagu ürgajal. Sest erinevus sipelgapesa, kopratammi ja tänapäeva tehnikaimede vahel on tühine, väike asi selle kõrval, mis eristab seda sipelgapesa kümnerealisest hermetistlikust luuletusest näiteks …”

See Buzzati lugu ilmus viisteist aastat tagasi Loomingu Raamatukogus. Lugusid tasub lugeda. Ka siis, kui otsene vajadus puudub. Eriti siis. Et ei läheks meelest, et aeg ja ruum, mis lugude lugemist ei võimalda, on alati lähedal, alati aknaklaasi taga, alati meie sees. Ning peale armastuse ja kultuuri meil palju vastu panna ei ole. Mõelgem ja kasutagem mõtlemisvõimet ja -võimalust selleks, et hea ei saaks niisama lihtsalt lakata.

Sest praegu meil lambike põleb ja radiaator levitab mahedat toasooja. Aga õues, sõbrakesed, on talv. Teda ei tohiks unustada. Ega ka kindaid.