„Ja mis puudutab haridust, siis oleme end müünud kiirtoidu mudelile. See laostab meie hinge ja energiad, nii nagu kiirtoit laostab meie füüsilised kehad.” Sir Ken Robinson

TED-konverentsidel ülemaailmset tuntust kogunud inglise kirjaniku, koolitaja ja haridusuuendaja Ken Robinsoni arvates ei piisa enam minevikust pärit industriaalajastule omase haridussüsteemi reformimisest. Me vajame hariduselu tänapäevaseks muutmiseks revolutsiooni. Mineviku eelarvamuste mõjul kipume soovima, et meie lapsed omandaksid ülikoolis võimalikult kõrge teaduskraadi. Samas ei vaja maailm enam nii palju tavapärase ülikooliharidusega inimesi, mida tõestab ka kõrgharidusega töötute osakaalu pidev kasv. Ken Robinson nimetab tänapäeva akadeemilise inflatsiooni ajajärguks (http://sirkenrobinson.com/skr/).

Me näeme hariduselus tihti muutusi, mis ei vasta ajastu vajadustele: näiteks meie lasteaedades ei tööta enam kasvatajad, vaid õpetajad, kes hakkavad lapsi võimalikult varakult ülikooliks ette valmistama. Laps surutakse standardsetesse raamidesse ka põhikoolis – ta peab seal arendama ülikoolis vaja minevat abstraktset mõtlemisvõimet. Ülikoolist lähtub ka hindamissüsteem, mis keskendub kitsalt üksnes loogilis-matemaatilisele ja keelelisele intelligentsusele, kusjuures otsus tehakse selle põhjal, kas õpilane annab õigeid või valesid vastuseid. Nii õpetatakse aga varakult eksimusi kartma.

Ken Robinson ütleb, et kui sa ei ole valmis eksima, ei tule sa kunagi millegi originaalse peale, ja lisab, et peame suhtuma loovuse arendamisesse sama tõsiselt nagu kirjaoskuse arendamisesse. Kahjuks oleme liikunud õpilastelt ainult õigeid vastuseid nõudes loovusele vastupidises suunas.

Leidub õpetajaid, kes isegi halvustavad oma neid õpilasi, kes ei kavatse ülikooli astuda. Kuid õppekava näeb õpilaste ülikooli astumist ette ja õpetaja ise on samuti surutud rangetesse raamidesse, kust tal on raske välja tulla. Kohusetundlikul õpetajal on täna võimatu olla loov haritlane ja maa sool. Kas selline õpetaja saab olla hea eeskuju õpilastele? Mis juhtub, kui me usume rangetesse õppekavadesse ja eksamitesse rohkem kui konkreetsesse õpetajasse? Kas siin pole koht, kus on põhjust rääkida usalduse defitsiidist hariduses?

Aga praktiline ja sotsiaalne intelligentsus?

Aga mis saab siis erivajadustega lastest ja täiskasvanutest, kui kõik meie haridussüsteemis peab liikuma ülikooli suunas? Toimetuleku- ja hoolduskoolides õppivatel õpilastel on just abstraktses mõtlemises mõõdukas, raske või sügav puue (väga madal IQ). Nende „nupp ei noki” nagu „tavapärastel” inimestel. See tõsiasi ei võimalda neid ülikooli poolt etteantud akadeemilistesse raamidesse suruda. Kitsalt ainult loogilise mõtlemise rajale ei saa panna ka psüühiliste erivajadustega õpilast, kellel võib olla küll väga kõrge IQ, kes aga vajab tugispetsialistide abi ja kohandatud õppekeskkonda, et üleüldse edasi õppida.

Kummaline on see, et me ainult erivajadustega laste puhul teadvustame endale, et intelligentsust ja võimekust on mitmesugust. Praktilist intelligentsust arendatakse erivajadustega lastel näiteks käsitöö kaudu. Kuna peenmotoorika areng on seotud kõne arenguga, on lootust, et käsitööst on abi õpilaste keelelise intelligentsuse äratamiseks. Erivajadustega laste visuaalset intelligentsust arendatakse ümbruseõpetuse ja kujutava kunsti (maalimine, voolimine, draama jne) kaudu.

Sotsiaalset intelligentsust saab arendada tänu rütmistatud õppekorraldusele, milles õppepäeva-, nädala-, kuu- ja aastarütm koos pidupäevade ettevalmistamise ja tähistamisega sunnib õpilasi omavahel ja õpetajatega tihedalt suhtlema.

Selle mõjul areneb võimekus mõista, kaasa tunda, hoolida, olla abivalmis jne. Loodustunnetusliku intelligentsuse arendamist toetavad õppetöö ümbrusõpetuses väljasõitudega loodusesse, süvendatud loodusainete õpe ja (taas)rajatavad kooliaiad nendes korraldatud aiandustundidega.

Ennast reflekteeriva intelligentsuse (enda hingeelu mõistmise) arendamisele aitavad kaasa individuaalsete õppekavade koostamine, individuaalsed õppetunnid ja teraapiad (psühholoogi, logopeedide, eripedagoogide ja terapeutide juures).

Iga laps on milleski andekas

Heas tavakoolis eespool loetletud intelligentsusi arendatakse ja selleks on olemas ka vajalikud tugistruktuurid. Kahjuks teadvustatakse sellise mitmekülgse arendamise ja hindamise vajalikkust liiga vähe. Siiski võib positiivseks märgiks lugeda kujundava hindamise vajalikkuse teadvustamist ja selle üha laialdasemat rakendamist koolides.

Kogu intelligentsuse skaala arendamisele ülesehitatud õppekorralduse eesmärk on leida üles iga õpilase ainulaadsus ja võimaldada sellel õitsele puhkeda. See võimaldab suhtuda kõikidesse õpilastesse võrdselt. Nii luuakse õpikeskkond, milles puudub psühhosotsiaalselt frustratsiooni tekitav ebaterve konkurents – õpilasi ei jagata võitjateks ja kaotajateks, kus esimesed on kiidetud ja viimased laidetud. Nii on välistatud ka inimlik alandus, kui pannakse tähele ja arvestatakse igaühe individuaalsete erivajadustega ja püütakse arendada igaühe erivõimeid.

Erivajadused tingivad õppetegevuse, mis on orienteeritud üksteise eripärasid arvestavale koostööle. Kui soovime ja tahame arendada inimeste individuaalseid võimeid, muudavad meie õpilaste spetsiifilised erivajadused tiheda koostöö möödapääsmatuks. Koolikeskkonnast saab ka kõigile õpetajatele suurepärane arengupaik, sest tihti on just puudega inimesed sotsiaalselt intelligentsemad kui nn normaalsed inimesed ja seeläbi on nad ka meie õpetajad – et me inimlikke eetilisi baasväärtusi ära ei unustaks.

Kuidas tekib suletud ühiskond

Sotsiaalfilosoofiliselt mõtestades on puudega laste õpetamisel oluline osa ühiskonna toimimise laiemal mõistmisel. Näiteks totalitaarsete režiimide (fašism, kommunism) suletud riigikorraldustes on erivajadustega inimesed üldjuhul ebainimlikesse arengu- ja elutingimustesse tõrjutud.

Just totalitaarsetele režiimidele on omane koolikorralduse standardsus, mis kõike nn ebanormaalset ebainimlikult külmalt tõrjub. Sellises ühiskonnas on eelisolukorras lihtsalt mõõdetava kõrge intellektiga inimesed, kes samas võivad olla sotsiaalse ja/või ennast reflekteeriva intelligentsuse puudega, mis tingib võimetuse teist inimest mõista ja temaga arvestada ning muudab nad seega sobimatuks demokraatlikuks koostööks otsustusprotsessides. Juhtivale kohale sattudes kaldub selline inimene autoritaarsusesse, luues sellega usaldamatuse ja tõrjutuse õhkkonda ning kujundades suletud ühiskonda.

Nii jäävad rahuldamata inimese väga olulised baasvajadused: turvalisuse- ja kuuluvusvajadus. Kui aga inimesed ei tunne ennast ühiskonnas turvaliselt ja neil on hirm tõrjutuse ees, siis on pärsitud ka nende algatusvõime ja soov ennast teostada. Oma ainulaadset võimekust teiste inimeste heaks ei realiseerita ja ühiskonna elu jääb paremaks muutmata.

Mida paremini on ühiskonnas korraldatud kõigi inimeste arenguvõimalused ja elu sõltuvalt nende isiksuslikust eripärast, seda avatum ja arenenum on ühiskond ning seda suuremat heaolu ta kannab. Sir Ken Robinsoni sõnul: „Inimühiskonnad sõltuvad annete mitmekesisusest, mitte erilisest nägemusest võimekuse kohta.”