Theatrumi uuslavastus „Ma olen tuul” on piire ületav lummav lugu ühest äraminekust ja selle mõista püüdmisest. Ja sellest, millise hinnaga tuleb lahkumine ja leppimine. Tegemist on teemaga, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Meil kõigil on oma suhe äraminekutega, mis võivad olla väiksemal või suuremal määral pöördumatud – kodust võõrsile, ühest seisundist teise või siis … päris ära, seitsme tuule teed.
Lavastaja Lembit Petersoni sõnul võlub teda „teadmatuse poeedi” Jon Fosse loomingu juures kirjaniku soov mängu ja teatri kaudu vaadata mitmete piiride, isegi universumi katte taha. Leida viis suhelda teispoolsusesse läinud lähedastega. Mõista ka neid, kellega oleme olnud eri meelt, käinud eri teid.
Lembit Peterson: „Fosse oskab kirjutada nii, et tema näidendite tekstides, ja ka laval, saavad ühel hetkel kokku minevik, olevik ja mõnes mõttes ka tulevik. See on teatri imelisi võimalusi, mida Fosse kasutab. Fosse tajub ja osutab meie pidevale suhtlemisele nii nende inimestega, kes on siit just nagu läinud, kuid siiski elavalt kohal, kui ka nendega, kes pole sündinud ja keda võib olla rohkem kui lahkunuid.”
„Ma olen tuul” on mingil moel Jon Fosse loomingu kvintessents. Selles on palju vaikust, mis mõjub muusikana, ja sõnu, mis tunduvad väga lihtsad, aga mille taga peituv maailm paneb mõtlema. Näidendis läheb Fosse kompromissitult sügavale ja kaugele, kaotamata samas huumorimeelt. Küsimused on ühtaegu lihtsad ja eksistentsiaalsed. Jon Fosse ise on nimetanud „Ma olen tuult” oma parimaks näidendiks.
Jon Fosse (1959) on norra kirjanik ja dramaturg, maailmas üks enim mängitud tänapäeva näitekirjanikke, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Jon Fosse on kirjutanud üle 25 näidendi, mida on ette kantud rohkem kui 240 laval 36 maal.
Etendused toimuvad Tallinnale lisaks ka teistes Eesti linnades: Tartus, Võrus, Kuressaares, Haapsalus ja Pärnus.
Lisa kommentaar