Üks probleem on, et lapsevanemate kasvatav, eeskuju andev positiivne mõju puudub või on oluliselt kahanenud, lapsed on omapead. Põhjuseks ühe või mõlema vanema kaugtöö, perekondade lagunemine, tarbimisväsimus, hõivatud vanavanemad jms. Siia võiks paigutada ka pereliikmete nn atomiseerumise ehk nähtuse, kus igaühel on koolist või töölt tulles oma tuba koos ekraani ja selle vahendatud virtuaalmaailma ning -suhetega ja pere teiste liikmetega eriti ei lävitagi. Vanemlike oskuste puudumine on samuti oluline tegur. Olen püüdnud TÜ Pärnu kolledži esmakursuslastelt teada saada perekonna/kodanikuõpetuse rolli nende eluks ettevalmistamisel ja vastused on seinast seina – väga kiitvate hinnangute kõrval ka „… ah, oli üks häbenemine …”.

Väga tõsine teema on vanemliku hooleta laste asendushoolduses prevaleeriv asutuste eelistamine perekonnas hooldamisele. Asutustes (asenduskodudes) on umbkaudu 1500 last, perekonnas kõigest umbes veerand sihtrühmast. Nii jääb riigi rahastatud ja kujundatud süsteemi toel paljude jaoks toimiv peremudel üldse saamata. Ka pole teenuse tellijal ette näidata ühtegi analüüsi sel viisil üles kasvanud noorte hilisema toimetuleku kohta, kuigi Praxise 2011. aastal lastekodudes läbi viidud uuringu põhjal on muretsemiseks põhjust küllaga.

Teine probleem on lapsevanemate vastutöötamine koolile. Põhjuseks võib muuhulgas olla täiskasvanute isiklik koolivimm. Haridus­minis­teeriumi tellimisel külastasin 2003. aasta suvel neljakümne Pärnumaal elava ja põhikoolist välja kukkunud noore kodu ning tundsin huvi nendega juhtunu tausta vastu. Pakkusin oma küsitluslehel koolikatkestamise põhjustena välja 18 valikvastust. Kõige rohkem (30 korral) viidati suhteprobleemidele ja sellest omakorda konfliktidele õpetajatega (22). Raskusi õppetöös nimetati 25 korral, ka pikkade puudumiste üks põhjus olid needsamad konfliktid.

Kuigi enamik noortest (62,5%) leidis, et kooliskäimine jäi katki peamiselt nende endi algatusel, võib paljude puhul oletada tekkinud negatiivsete tunnete pikka püsimist, sealhulgas nende seost eelarvamusliku suhtumisega kooli nüüd juba lapsevanemana.

Koostöö lapse üleskasvatamise nimel

Kui perekond on suhteliselt raskesti mõjutatav, siis kool seevastu peaks programmide, õpetajahariduse, atesteerimiste jms kaudu olema hariduspoliitika teenistuses ja selle nimel ka hädavajalikku koostööd vedama. TÜ Pärnu kolledži ühes diplomitöös pidi tudeng uurima koolide hoolekogude rolli koolikiusamise vähendamises. Tal oli tõsiseid raskusi andmete kokkusaamisega, sest hoolekogud, mis peaksid esindama perede huvisid, olid olemas suuresti vaid paberil. Üks koolijuht kommenteeris: „Parem ongi – vähem segajaid!”

Osa Pärnu käitumisprobleemidega lapsi on alaealiste komisjoni otsusega suunatud õpilaskodudesse (ka Tõstamaale). Meil kaitstud kolme diplomitöö põhjal võib väita, et õpilaskodudel on oluline roll kalli inimvara hoidmisel – häirivast keskkonnast eemal, rahuliku une ja täis kõhu toel on lõpetatud klassid ja koolid, saadud uus võimalus. Ent see abinõu võiks tunduvalt tõhusam olla, kui ka linnast välja suunatud lapse perekond professionaalset tuge saaks. Mõni aasta tagasi küsitlesin neist kümmet, saamaks teada, kuivõrd linnaametnikud nüüd laste käekäigu vastu huvi tunnevad. See huvi oli nullilähedane, piirdudes vaid lastekaitse abil saadud rahatoetustega; kõige selgemini väljendusid kahe isa tunded sõnades „kaelast ära”.

Pärnu linnas on neli piirkondlikku lastekaitsetöötajat. Hiljuti küsisin neist kahelt, kas neil on infot õpilaskodudesse suunatud laste kohta. Üks oli kursis, teine mitte. See tähendab, et puudub ühtne kord ja ilmselt ka ressurss (aeg) riskiperede toetamiseks, need on oma muredega üsna üksi.

Pärnu linnavolikogu kiitis eelmise aasta lõpul heaks hariduse arengukava kuni aastani 2025. Seda ette valmistanud töörühmas polnud esindatud asutused, mis nendesamade Pärnu lastega kokku puutuvad: noorsoopolitsei, sotsiaalhoolekanne, õpilaskodud. Arengukava lisas esitatud SWOT-analüüsis ei ole ühtegi viidet koolikiusamisele, ometi väidab uuringu „Probleemid koolides 2011” andmetel ligi 40 protsenti õpilastest (kokku küsitleti Pärnus 3412 õpilast) koolivägivalla olemasolu oma koolis ja keskeltläbi iga viies laps on ise selle ohvriks langenud.

Liialdused laste kaitsmisel

Postimehes ilmus 2008. aasta 1. detsembril Risto Berendsoni sulest lugu Saaremaa mehest, kes alaealist poevarast kinni pidades andis viimasele alust oma kriimustatud silmaalust arstile näidata ja sealt saadud tõendiga politseisse kuriteoavaldus viia. Vastutustundlikult käitunud täiskasvanu sai sekkumise tagajärjel 15 000 krooni trahvi.

Paar aastat hiljem juhtus Viljandi kutsehariduskeskuses lugu, kus direktor tervitas kättpidi üht noormeest. Kui õpilane seetõttu oma pihku peidetud hõõguvast konist pisut kõrvetada sai, tegi Eesti lastekaitse liit direktori käitumist tauniva avalduse.

Mõlemad näited annavad kaks selget signaali. Oma piire kompavatele alaealistele antakse teada, et need, kes teie inimeseks kasvamise eest ise sisuliselt ei vastuta, on alati valmis teile omistatud õiguste kaitseks välja astuma ja varsti ei julgegi keegi teid enam korrale kutsuda ega teile teie kohustusi meelde tuletada. Ja väärtusi austavatele möödakäijatele öeldakse: ära märka ega sekku, vaata mööda, see pole sinu asi!

Poliitikauuringute keskus Praxis ja HTM-i noorsootöö keskus üllitas hiljuti Kairi Kasearu ja Avo Trummi koostatud poliitikaülevaate „NEET – noored, kellega keegi ei arvesta ja kes kuskil ei käi” („NEET – Not in Education, Employment or Training”). Eurofound 2012 uuringu andmeil on selliseid noori vanuses 15–29 aastat Eestis kokku ligi 40 000. Muude demograafiliste mureprotsesside kõrval tähendab see ülisuurt inimvara raiskamist. Nimetatud üllitises on esimese abinõuna märgitud koolist väljalangemise tõkestamist ja eraldi ära märgitud tugispetsialistide olulisus selle juures. Plaan arvata nad välja riigi poolt koolidele jagatava palgaraha saajate hulgast võib tähendada tõsist tagasilööki ja olukorra edasist halvenemist paljudes koolides.

Õpetajad on hädas murelastega, kuid õpilased iseendiga samuti. Asjatundjate abi vajavad mõlemad pooled. Olen aasta jooksul küsitlenud õpilasi Pärnu linna ja maakonna kuues koolis – teemaks alkoholi tarvitamine noorte hulgas. Minu pakutud kaheksast vastusest on õpilased selle põhjustena esikohale asetanud: juuakse pingeseisundi ajutiseks lõdvendamiseks, konkurentsist, ebaedust, tõrjutusest, vaesusest, pereprobleemidest jms tingitud kestvate murede eest põgenemiseks. Nüüd jaanuaris oli vastanuid 34 noort ja enim (26) pidas ülalesitatut oma eakaaslaste alkoholipruukimise oluliseks põhjuseks.

Kokkuvõtteks. On olukorra lihtsustamine näha õpetajate ja üldse koolikiusamise taga vaid puudujääke kohapealses juhtimises. Teiste piirkondade probleemseid lapsi koos pearahaga vastu võttes hoitakse õpilaste arv hädapärasel tasemel ja nii leevendatakse ka doonorkoolide ning riskiperede kasvatusraskusi. Kui noor on tajunud ema-isa, kodukooli, ühiskonna suhtumisest, et neil on suva, võib sama ka tema suust kuulda või seda tema käitumises märgata – igal tänavanurgal ja mitte ainult Tootsi klassides. Koolireform ja arengukavad on liialt „karbikesksed”, lapsed ja riskipered oma vajadustega tunduvad varju jäävat. Võimalikult õhukese riigi voolimise nimel oleks eurode kokkuhoid nagu eesmärk omaette ja selle saavutamiseks kaotused inimvaras igati õigustatud ja põhjendatud. Kas laastud ikka peavad lendama, kui metsa raiutakse? Kes vastutab?