Riigikogus läbis eelmisel kolmapäeval esimese lugemise uus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, mille enamikku ettepanekuid kirjeldas ka mullu augustis koolidele laiali saadetud infoleht. Esimese lugemise läbimine tähendab, et riigikogu on otsustanud hakata eelnõu menetlema. Kultuurikomisjon, kes vastutab riigikogus haridusteemade eest, kogub märtsi keskpaigani arvamusi eelnõu kohta ja parandusettepanekuid.

Eelnõu väljatöötamisel kohtuti korduvalt kõigi asjaosaliste: õpilaste, õpetajate, koolijuhtide, omavalitsuste jt esindusorganisatsioonidega, Eesti koostöökojaga, haridusfoorumi ja teistega. Õpetaja tööd puudutavate seadusemuudatuste loomisel mängis olulist rolli mitmeid huvigruppe kaasanud õpetajaameti ümberkujundamise töörühm, mis alustas sisulist tööd juba eelmise aasta alguses. Valitsuses heakskiidu saanud põhimõtted kajastusid detsembris valitsusse ja riigikogusse saadetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus. Milliseid seadusesätete muudatusi millises ulatuses ja mil viisil arvesse võetakse, see on nüüd seadusandja kätes.

Eelnõu puudutab paljudele olulisi teemasid, alates lastele ja lapsevanematele tähtsast vastuvõtukorraldusest, tugiteenuste kättesaadavusest ning lõpetades õpetajate töökoormuse probleemistikuga. Oluline on märkida, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eesmärk on eelkõige sätestada n-ö vabaduse ja kohustuse piirid ning mitte reguleerida koolielu detaile. Eelnõu lähtub ideest, et klassiruumis on kõige pädevam inimene asju korraldama õpetaja, koolis selle juht ja koolikollektiiv.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine

Üks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu olulisimaid muudatusi puudutab põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist, riigigümnaasiumide loomist ning uute täistsüklikoolide loomise lõpetamist. Lahutamine tähendab pikemaajalist protsessi, millel on eelkõige hariduse sisulised aga ka majanduslikud põhjused.

Nii kummaline, kui see ka tunduda võib, on kooliastmete lahutamise üks eesmärk kaitsta maapõhikoole ning seal töötavaid õpetajaid. Üheksakümnendate lõpust on õpilaste arv kukkunud enam kui 80 000 võrra, eelmise aasta seisuga on suletud 202 kooli, kuid sealhulgas ainult 12 gümnaasiumi. Üllatavate numbrite taga on dünaamika, kus omavalitsused on laste arvu vähenedes ja gümnaasiumide kokku kuivades üha kiirenevas tempos mänginud raha põhikoolist ümber gümnaasiumi.

Maakondades pole suudetud koolipidajate koostöös laste vähenedes gümnaasiumiharidust konsolideerida, see aga on nõrgestanud tervete maakondade positsiooni. Tagajärg on hariduslik väljaränne Tallinnasse-Tartusse, mis viib maalt ja väiksematest linnadest varasemast veelgi enam õpilasi ja sellega ka õpetajate töökohti. Pahatihti vaid mõnekümne lapsega gümnaasiumiosades ei suudeta pakkuda lastele vajalikku mitmekesist haridust, rääkimata mitmekesisest ja suuremate linnade gümnaasiumidega võrreldavast sotsiaalsete pädevuste arendamisest.

Õpetajatele ei suudeta pakkuda täiskoormust, mistõttu lahkub tasahilju, kuid kindlalt sellistest kohtadest ka pedagoogiline kompetentsus. Eespool kirjeldatud probleem on põhjus, miks ministeerium soovib kirjutada uude seadusse selgelt, et gümnaasiumihariduse eest vastutab riik. See ei tähenda omavalitsuste gümnaasiumide jõuga sulgemist või ülevõtmist. Riigigümnaasium luuakse vaid juhul, kui omavalitsustega on jõutud kokkuleppele, et see on hea idee. Eesmärk on vältida olukorda, kus otsustamatuse erosioon on hävitanud tugeva maakondliku keskhariduse ning kvaliteetseid gümnaasiume leiab vaid paarist-kolmest linnast, kuhu on läinud nii parimad õpetajad kui ka lapsed ja nende vanemad.

Erinevad hariduseesmärgid

Õpetaja ja õpetamise positsioonilt on kõige olulisemad selged funktsionaal­sed erinevused: põhikoolis ja gümnaasiumis on erinevad hariduslikud rõhuasetused. Põhikool on kohustuslik kooliaste, kus on esiplaanil lapse terviklik arendamine – õppe- ja kasvatustöö koosmõju. Põhikoolis on põhifookuses esmaste õpi- ja sotsiaal­sete oskuste (nt koostööoskus) arendamine. Gümnaasiumis süvendatakse maailmapilti. Keskmes on õpilase valikutel põhinev õppetegevus, kus suur tähelepanu on iseseisval tööl, et kujundada välja n-ö ennastjuhtiva õppimise harjumus.

Õpetaja rollid põhikooli- ja gümnaasiumiastmes erinevad põhimõtteliselt. Põhikoolis on väga oluline tihe side koduga, õpetaja peab olema ka kasvataja ja suutma oma eeskujuga õpilases õpimotivatsiooni kujundada. Gümnaasiumis on õpetajal pigem juhendaja roll, kus lähenemine on õpilase valikutel põhineva aine keskne. Eri funktsioonid nõuavad ka eri põhimõtetel üles ehitatud õppekeskkonda – alates ruumide sisustamisest ja lõpetades õppekorraldusega. Täistsüklikoolis domineerib ühest küljest gümnaasium põhikooli üle, teinekord moonutades põhikooli funktsiooni gümnaasiumi ettevalmistuskursuseks. Teisest küljest lohiseb gümnaasiumiosa tahes-tahtmata massiivse venna, põhikooli sabas, mis võib juba taristust ja ruumikasutusplaanist tulenevalt takistada gümnaasiumi eesmärkidele vastavate õppevormide või lausa sisu rakendamist.

Viimase, kuid sugugi mitte vähem olulisena on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise eesmärk edendada ühteaegu egalitaarseid kui ka meritokraatlikke haridusideid. See tähendab, et kõigil peab olema võrdne võimalus omandada hea gümnaasiumiharidus. Praegu see kahjuks nii pole – maapõhikooli lõpetanu on nn torukooli gümnaasiumi kandideerides sealse põhikooli lastega võrreldes märksa raskemas seisus.

Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et põhihariduse kvaliteet on meil regiooniti ühtlaselt hea, kuid gümnaasiumihariduse kvaliteet (riigieksamite ja kõrghariduses jätkamise põhjal) väga erinev. Kõigil peab olema õigus saada kvaliteetset põhi- ja gümnaasiumiharidust; oluline on, et igas maakonnas oleks tugev ja suur puhas gümnaasium. Praegune koolikorraldus toetab kodulähedasi tugevaid põhikoole. Lapsevanemad ei peaks panema oma last lähimast põhikoolist mitmekümne kilomeetri kaugusele suurema linna põhikooli lootuses, et see garanteerib lapsele lihtsama ligipääsu heale gümnaasiumiharidusele. Kõik peavad saama kodulähedase põhikooli lõpetamise järel võimaluse omandada oma maakonnas hea gümnaasiumi- või kutsehariduse.