Iga kahe aasta tagant saab keegi Muhviks. See keegi on lastekirjanduse teemadel kirjutaja, kes pälvib Eesti lastekirjanduse keskuse Muhvi-nimelise auhinna. Tänavu sai Muhviks lastekirjanduse uurija Jaanika Palm.

Kas mäletate, millal esimest korda Muhviga kokku puutusite ja mis mõtteid selline tegelane tekitas?

Ei mäletagi, millal esimest korda „Naksitralle” lugesin ja et siis Muhvist mingi eriline mulje oleks jäänud. Aga täiskasvanuna raamatut üle lugedes on Muhv meelde jäänud kui „Naksitrallide” kõige lüürilisem ja nostalgilisem, kõige nukrama hingega kuju.

Töötate lastekirjanduse keskuses Muhvi auhinna loomise ajast. Ehk panite ise auhinnale nime?

Töötan lastekirjanduse keskuses küll aastast 2000 ja Muhvi auhind sündis samal aastal, aga läksin üsna varsti lapsehoolduspuhkusele, nii et auhinna loomise juures ma ei olnud. Muhv on muidugi märgiline kuju. Ega eesti lastekirjandusest leiagi teist sellist tegelast, kellel oleks kirjutamisega nii isiklik suhe. Ja teist nii head kirjutajat meie raamatutes ka ei ole kui Muhv. Muhvi ja preemiasaajate vahel on see ühine joon küll, et nad kirjutavad suuresti ka enda rõõmuks.

Kui suur lugeja te lapsepõlves olite?

Armastasin lapsena väga lugeda. Peale muinasjuttude – eriti meeldisid H. Chr. Anderseni ja „Imeflöödi” lood – oli mul veel kaks suurt kirge. Esiteks loomaraamatud, iseäranis sellised, kus tegelane oli koer. Teine armastus oli kangelasjutud. Nagu Jüri Parijõe „Teraspoiss”, kus peategelasel on rasked katsumused, aga ta tuleb neist võitjana välja. Sellised iseloomu kasvatamise raamatud, mida praegu peaaegu üldse ei ole.

Mulle meeldisid ka kõik kangelaspioneeride jutud, näiteks „Timur ja tema meeskond” ja „Neljas kõrgus”. Praegu mõtled, et neid ei loeks enam iial, aga ju siis oli vaja tähtsat eeskuju või kangelast. Samamoodi meeldis „Kadri” ja kõik, mis sealt edasi tulid: Aino Perviku „Õhupall” ja Heljo Männi „Toomas Linnupoeg”. Luulet meeldis ka väga lugeda, eriti täiskasvanutele mõeldut ja punkluulet.

Kes praegu, täiskasvanuna, lastekirjanikest rohkem korda lähevad?

Meeldivad Astrid Lindgreni lüürilisemad teosed. Mitte Karlsson ja Pipi, vaid näiteks „Mio, mu Mio” ja „Vennad Lõvisüdamed”. Eesti kirjanikest on vaieldamatu lemmik Aino Pervik. Eriti meeldib Aino Perviku praegune periood, sest ta selgitab imehästi, lastele sobivas vormis, heitlikku ja muutlikku maailma. Pervik räägib tõsistest ja olulistest asjadest, nagu inimkaubandus, koduta loomad, ebausk jne.

Lastele meeldivad ka naljakad ja sõnamängulised teosed. Oskan neidki hinnata, aga mulle meeldib, kui nalja taga on midagi veel. Nali nalja pärast mulle ei istu. Väga meeldib aga vaimukus ja hästi väljatreitud vorm. See on lastekirjanduses vast olulisemgi kui täiskasvanute kirjanduses.

Kas loete läbi kogu omamaise lastekirjanduse?

Jah, loen küll.

Ega siis vist muud eriti lugeda jõuagi?

Eile mõtlesingi, et täiskasvanute kirjanduse lugemine on jäänud väheseks, peaks rohkem lugema. Aga nüüd, kui arst mulle lugemisprillid kirjutas, pean hoolega valima, mida lugeda. Kuid ma ei saa ju kirjutada lastekirjanduse aastaülevaadet, kui ei ole kõiki sel aastal ilmunud teoseid läbi lugenud. Pean saama ülevaate, kuigi ega igast teosest sellepärast veel kirjutada saa. Näiteks möödunud aastal ilmus 75 omamaist esmatrükki, aga kui artikli maht on 12 000 tähemärki, siis ei saa kõiki raamatuid isegi mainida. Mõned autorid on siis väga kurvad ja kirjutavad mulle, et kas ma nende raamatut ei olegi lugenud. Kirjutan vastu, et olen küll, aga kõigist paraku kirjutada ei saa.

Kas mõni raamat on selline ka, et kui töökohustust poleks, siis ei loeks?

Ikka on „kohustuslikku” kirjandust ka. Osal raamatutest ongi muu väärtus, kui olla hea lastekirjandus. Näiteks paljud vanaemad kirjutavad lastelaste jaoks mälestusi ja annavad need raamatuna välja. See on ju väga kena, et lapselaps või lapselapselaps saab sellise raamatu. Ka emad kirjutavad oma lastest raamatuid. Need ei pea olema kirjanduslikult kõige kõrgemal tasemel. Las need teosed olla.

Seda tajun ka, et vahel ajendab mõnda kirjanikku kirjutama vajadus ennast ja oma peret ära elatada. Kui sul on kuklas surve, et pead igal aastal avaldama raamatu või kaks, siis on raske kirjutada tippteoseid. Enamasti teevad kirjanikud ju muid asju ka – reklaame, telesaateid, kirjutavad artikleid, toimetavad ja tõlgivad. Õpetajaid on palju. Lastekirjanikud on üldiselt vähenõudlikud inimesed, rikkaks saamine pole neile kõige tähtsam.

Tartu ülikoolis tegite lõputöö sellest, milline on ideaalne lasteraamat. Milline see siis on?

Tutvustasin oma töös Jüri Parijõe arvamust, milline üks hea lasteraamat võiks olla, seda tema teoreetiliste artiklite põhjal, ja analüüsisin, kas Parijõe „Teraspoiss” vastab nendele nõuetele. „Teraspoiss” oli tõesti kirjutatud vastavalt neile nõuetele. Ma ei tea, kas minust üldse oleks saanud lastekirjanduse uurijat, kui Ants Järv poleks mind teemadega suunanud. Ülikooli ajal tutvusin ka Reet Krusteniga ja nii otsustasingi lastekirjanduse kasuks, kuigi Harald Peep püüdis mind suunata luule uurimisse.

Kunagi arvasin, et heal lasteraamatul on kindlad kriteeriumid, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et nii nagu inimesed on erinevad, on seda ka ideaalsed lasteraamatud. Kuid mida lähemal ideaalsele lasteraamat on, seda laiem on lugejaskond. Lapsed ütlevad, et põnev peab olema. Minu arvates võiks heas raamatus olla midagi, mis tekitaks lugejas tunde, et tal on võimalus saada paremaks. Lasteraamat ei tohiks last alla kiskuda, vaid peaks teda ikka üles tõstma, ülendama. Mõeldes, kui palju on tänapäeval üksikuid ja õnnetuid lapsi ja milliseid muresid neil on, võiks olla üks kohtki, kust tuge leida.

Kui teate, milline on üks väga hea lasteraamat, kas siis pole tulnud mõtet see ise ära kirjutada?

Ma ei oska kirjutada ideaalset lasteraamatut, aga naudin väga, kui inimesed oskavad ilusasti kirjutada ja mõte jookseb selgelt. Öeldakse küll, et iial ära ütle iial, aga arvan, et ma ei hakka lasteraamatuid kirjutama. Minus ei ole seda ambitsiooni. Kui ma ei suuda ideaalset kirjutada, siis parem ei kirjuta üldse.

Mis tüüpi tegelased meie viimaste aastate lasteraamatutes ringi liiguvad ja keda võiks neis olla rohkem?

Juba pikka aega ei ole põhikooliõpilastele mõeldud raamatuid. Tänapäevaseid koolikirjeldusi on väga vähe. Autorid ilmselt kardavad, et on ajast maha jäänud. Kuigi meil on palju õpetajaid, kes võiksid sellise raamatu kirjutada. Samuti on raske leida lasteraamatust täisväärtuslikku, rahulikku ja rõõmsat perekonda. On üksikvanemad ja kärgpered. Emad on surnud või depressioonis. Reeli Reinausi „Täiesti tavaline perekond” ja Aino Perviku raamatud kuuluvad erandite hulka. Palju on raamatuid, mis kirjeldavad, kuidas lapsed täiskasvanute probleemidega toime tulevad.

Unustatakse, et ka pärast algklasse vajab laps lugemist. Inimesest, kes asub nüüd seda tühja kohta täitma, võib saada väga menukas lastekirjanik. Seda näitas väga hästi ka Piret Raua „Tobias ja teine b,” mis oli küll pigem algklassidele, aga ikkagi realistlik lasteraamat koolielust. See oli väga minev teos, samuti Ilmar Tomuski raamatud. Nii Tomusk kui ka Raud vaatavad maailma optimistlikult nagu lapsedki. Mõlemal on hästi hea keelekasutus, nad oskavad hoida tempot ja lastel ei hakka igav.

Kuidas leida üles kõige paremad lasteraamatud, mida kindlasti lugeda?

Eesti lastekirjanduse keskuse kodulehel on rubriik „Kuu raamat”, seal kirjutame arvustuse raamatust, mis sel kuul ilmunutest oli tähelepanuväärseim. Teiseks on meie kodulehel soovitusnimestik vanusegruppide kaupa. Lastele on mõeldud ka Delfi Tähekese raamatulood.

Kõige paremini oskab raamatut soovitada ilmselt raamatukoguhoidja. Raamatukokku võiks võtta ka lapse kaasa. Lastele meeldib ise valida ja omavalitud raamatul on hoopis teine mekk juures.

Suvine koolivaheaeg on paari kuu kaugusel. Mida hiljuti ilmunud omamaisest lastekirjandusest võiks suviseks lugemiseks kõrvale panna?

Soovitan kõiki Aino Perviku viimasel ajal ilmunud raamatuid, Kristiina Kassi raamatut „Õpetaja Kusti kummitab”, Kadri Hinrikuse raamatut „Et head haldjad sind hoiaksid”, Piret Raua „Natuke napakaid lugusid”, luuleraamatutest soovitan teismelistele poistele Ilmar Trulli luuletusi, väiksematele Jaanus Vaiksoo „Supipotikarnevali”. Suveni on veel nii palju aega, et toredate raamatute nimekiri kindlasti täieneb.

Õpetajatele ütlen, et ei maksa lapsi hurjutada, kui nad loevad vähese tekstiga raamatuid, nagu on Aino Perviku „Rändav kassiemme”. Tundub, et tegu on väikelaste pildiraamatuga, aga nendes raamatutes on peidus suur sisu. Kui ise loete mõne sellise raamatu läbi, saate aru, et ei ole nii, et mida rohkem teksti, seda suurem kirjandus.