Luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlane ja -õppejõud Jüri Talvet sai värskelt valmis seni mahukaima kogu Juhan Liivi luuletustest, mullu ilmus tema sulest Liivi luule monograafia, ühtlasi on ta peagi ilmuva Tuglase Liivi-monograafia järelsõna autor.

Jüri, te olete ju maailmakirjanduse professor ehk väliskirjanduse ekspert, mis jõud tõmbab teid Juhan Liivi poole?

Maailmakirjanduse raames saaks ju tegelda millega tahes, sest maailm ja ta kirjandus on kokku terve ookean. Ent vääramatult piiratud isikliku elu ruumis pole mõtet kulutada aega sellele, et targutada kaasa „keskuslikes” moevooludes. Selle asemel tuleks püüda ikka teha midagi sellist, mida saab teha vaid siin – Eestis, eesti keeles ja eesti kultuuri püsimise heaks. Kuidas saaks keegi, kes ei oska eesti keelt, uurida Juhan Liivi loomingut, millest tõlkeid on seni ülikasinalt?

Liivi juurde jõudsin ma – takka tõugatuna äratundmisest, et pärast Tuglast ja Vinkelit keegi teine tema luulega lähemalt tegelnud ei olnud – üsna hilja. Aga see vist ongi nii, et suuremateks ülesanneteks peab kõigepealt ise küpsema. Täiesti võimalik, et seda, mida olen nüüd viimasel 5–6 aastal teinud, poleks ma varem suutnudki.

Maailmakirjanduslik kogemus on samas esmatähtis, et rahvusliku kirjanduse uurimine kannaks vilja. Me ei suuda piisavalt hinnata ja väärtustada „oma”, kui ei tunne „teist”. „Teist” tundmata me kõige tõenäolisemalt kas alahindame või ülehindame „oma”. Seda on juhtunud enam kui sageli eesti kirjanduse käsitlemisel, kaasa arvatud koolis.

Kas Liivi väärtustatakse tänapäeval piisavalt või on ta unustatud?

Kui otsustada esimese (ja seni ka viimase) iseseisvusjärgse „Eesti kirjandusloo” (2001) järgi, siis küll pole Kreutzwaldi „Kalevipojal” või Juhan Liivi luulel enam õieti mingit tähtsust meie rahvuskirjanduses. Ent see oli kiiruga tehtud kirjanduslugu, tegijad olid koormatud kümnete muude ülesannetega. Nii et see noore uusiseseisvuse vaimuvääratus tuleb tegijatele andeks anda. Ma ei kahtle üldse, et nii „Kalevipoega” kui ka Liivi luulet hakatakse mõistma järjest avaramalt, sedamööda, kuidas tulevad peale uued põlvkonnad.

Te olete värskelt valmis saanud mahuka Liivi luule kogumiku ning samal ajal kirjutanud eessõna ka Tuglase omaaegsele Liivi-käsitluse uustrükile. Mullu ilmus teilt Liivi luule monograafia. Kas õnnestub kuidagi lühidalt kokku võtta, mida on neis kõigis uut, miks peaks neid lugema ja kellele need mõeldud on?

Peamine uudsus minu Liivi-mono­graafias peaks olema see, et olen üritanud Liivi luuleloomingut paigutada laiemasse maailmaluule konteksti, selgitada tema algupära, millel minu arvates on eesti luulest väljuv tähendus. Liiv on kindlasti suuri Euroopa luuletajaid – just sellepärast, et ta teadlikult trotsis eeskujusid, püüdis olla alglooja sarnane. See ei läinud tal korda kaugeltki igas luuletuses – kuid missugune luuletaja oleks võrdselt täiuslik kõigis oma luuletustes? Iga hea luuletus on loomingu kordumatu ime, Liivil on aga minu äratundmist mööda selliseid luuletusi rohkem kui ühelgi teisel eesti poeedil.

Ühisusi võib tal leida nii romantismi kui ka sümbolismiga, kuid need on tihti välised. Erinevuse loob see, et Liiv ei olnud mitte ainult luuletaja, vaid ka oluline mõtleja. Tema luulet kannab terviklik filosoofia, mil minu arusaama järgi on kõige enam tegemist eksistentsialismi ja holismiga – kui kasutada termineid, mis läksid käibele pärast Liivi surma.

Hingestatud elutervik kui ülim väärtus, kus inimesel (mehel) ei ole eesõigusi muu looduse ees, mõistus ei tee teda paremaks teistest elusolevustest ega anna talle õigust loodust enda ümber hävitada. Eksistents on individuaalne ja konkreetne, nii üksikul inimesel kui ka rahvusel (seda enam väikerahval) – piiratud surmaga. Vabadust pole ilma eetiliste valikuteta, vastutuseta nii kaasinimeste kui ka oma rahva ees. Egoism ja individualism, maise hüve ja rikkuse nimel elamine on Liivi filosoofias taunitud. See kõik aga tuleb esile nii jõuliselt vaid tänu Liivi luule kujunditele – kuidas need õigel hetkel just tärkavad, seda ei saa teada parimgi teooria …

Oletan, et minu käsitlus Liivi luulest ei ole kirjutatud liig spetsiifilises kirjandusteaduslikus keeles. Seda peaksid saama lugeda kõik vähegi haritud kaasmaalased, kel Liivi või ka laiemalt luule vastu huvi on. Tuglase Liivi-monograafia uustrüki ulatuslikus saatekäsitluses üritasin teha lisandusi monograafiale, teadlikult enesekordusi vältides. Seal on juttu ka Liivi muust loomingust peale luule. Äsjases valimikus „Lumi tuiskab, mina laulan” olen võrrelnud kõiki Liivi luulekäsikirju, nagu ka avaldatud luuletusi, seal leidub mõndagi uut.

Kas selle kõige juures on Liivist veel midagi kirjutamata või uurimata?

Loodan, et mu uurimused annavad indu noorematele kirjanikele, kriitikutele ja õpetlastele Liivi loomingu uusi tahke esile tuua. Iga andekas käsitleja võib avastada seoseid, millele pole piisavat tähelepanu pööranud eelkäijad, kaasa arvatud mina. Keegi ei ole ka ise üks ja seesama oma elu eri hetkedel, kogemus täieneb. Liiv on neid klassikuid, kelle juurde tuleb ikka ja jälle tagasi tulla.

Pole võimatu, et uute tõlgete ja võõrkeelsete käsitluste mõjul võib tärgata Liivi vastu huvi ka väljaspool Eestit. Seda enam sugeneb lootust, et tema loomingut nähakse värske pilguga, teistest kontekstidest ja seostest.

Eelmisel nädalal avaldas Vilde muuseumi juht muret, et Vilde on kooli­kirjanduskaanonist ülekohtuselt välja jäetud. Kuidas on Liiviga? Kas teda peaks koolis käsitlema praegusest rohkem või teisiti? Kui jah, siis kuidas?

Koolikirjanduskaanoni kujundamisel oli mul veidi sõnaõigust üksnes maailmakirjanduse ehk siis väliskirjanduse lõigus uue iseseisvusaja hakul. Minu tollal koostatud maailmakirjanduse õpikud on minu teada praegu kasutusel peamiselt vaid ülikoolis. Koolidesse on tulnud uued õpikud, uued kaanonid. Ma ei ole nendega eriti kursis ja ega ole minu soovitusi keegi ka kuulda ihaldanud.

Üldmulje on, et kuidagi liiga isekalt lähtutakse vaid oma põlvkonna eelistustest, taipamata seda, et koolis küpsusse jõudnud põlvkond on juba teine, noorem – selline, keda õpikute kirjutajate ja kohustusliku kirjanduse nimekirjade koostajate maitseotsustused ei pruugi rahuldada. See vastuolu pole muidugi lihtsasti ületatav oludes, kus andekate kirjutajate hulk on paratamatult väike.

Mõni aasta tagasi avaldasin Keeles ja Kirjanduses retsensiooni ingliskeelse teatmeteose „300 Baltic Writers” (2009) kohta. Seal torkab eriti silma meie eesti autorkonna tasakaalutus. Leedu ja Läti artiklite autorid suhtuvad austusega oma mineviku kirjanduspärandisse, tõstavad esile oma rahvuskirjanduse rajajaid. Eesti osa lugedes aga võib jääda mulje, et eesti kirjandus algabki alles 1980.–1990. aastatest, enne seda polnud suurt midagi …

Vilde on eesti romaani, nagu ka satiirilise komöödia alusepanijaid, koolis tuleb teda ilmtingimata käsitleda.

Minu üldisem soovitus koolikirjanduse kaanoni praegustele ja tulevastele kujundajatele on aga, et senisest rohkem hõlmataks lühemat proosat. Koolis, kus õpilastelt soovitakse pingutamist paljudes ainetes, ei pea nõudma seda, et suurimatelt klassikutelt loetaks nende mahukaid romaane. Nii eesti kirjanduses kui ka maailmakirjanduses leidub esmaklassilist lühemat proosat (novelle, jutustusi), mida koolis oleks märksa lihtsam käsitleda (ja õpilastel lugeda).

Mul ei ole tänaseid andmeid, mis teostega Liiv on koolikirjanduskaanonis esindatud, kuid minu kujutlust mööda võiksid sinna kuuluda paarkümmend tema luuletust ning vähemalt lühiromaan „Vari” – Liivi proosa meistriteos.

Mida te inimeste (tudengitega) suheldes oma üllatuseks kohtate? Millised (väärad) teadmised neil Liivist on või millised olulised teadmised puuduvad?

Tudengite üle ei ole mul midagi kurta. Et ülikooli tullakse tihti ebapiisavate eelteadmistega, seda annab parandada. Selleks ülikool ongi. Vastupidi, kohtan just praegu magistriõppesse jõudnute põlvkonnas järjest enam ärksaid ja vastuvõtlikke noori, kellest paljud juba ongi märku andnud oma võimekusest kirjanduse käsitlejatena.

Tuglase Liivi-monograafia toimetaja Elle-Mari Talivee viskas ühes arutelus õhku mõtte, et ehk tuleks Liivi niinimetatud vaimuhaigus tänapäeva kontekstis hoopis ümber hinnata. Ehk oleks see praegusel ajal diagnoositud vaid n-ö tavaliseks depressiooniks. Mida teie sellest arvate?

Jah, Tuglase Liivi-monograafias rõhutan ma, et Liivi hullusest on Tuglas teinud liialdatud müüdi, mis Liivi loomingusse süvenemist pigem pärsib. Mida me teame Liivist tema haigushoogude vahel, selgusehetkedel, mil ta oma luuletusi lõi ja maailma üle mõtiskles? Liiv oli ju üksi, iseäranis vaimselt üksi, sest kuigi nooreestlased talle tähelepanu osutasid ja tänu nendele Liivi kaanon eesti kirjanduses kujunes, jäid nad tema elutundmisele kaugeks.

Arvan, et ühena vähestest aimas Liivi olemust toonane noor ärgas gümnaasiumineiu Ella Murrik (hilisem Hella Wuolijoki), kes Liiviga 20. sajandi algusaastail päris tihedasti suhtles (nad elasid samas üürimajas Tartus). Helsingi vanglas kirjutatud mälestusraamatus „Koolitüdrukuna Tartus” võrdleb Wuolijoki Juhan Liivi Inimese Pojaga. Eks olnud ka Jeesus Kristus omamoodi hull …

Saan aru, et Tuglase Liivi-monograafias on juttu ka näiteks Vildest. Mis neid kolme seob (või lahutab)? Kas nad oma eluajal üksteisega ka kohtusid?

Tuglas pühendab oma monograafias Vilde ja Liivi vahekorrale ohtrasti ruumi. Kahe kirjaniku omavaheline vaenutsemine on selgesti ülevõimendatud – nagu seda möönab ka hiljutise uue Vilde-monograafia (Tänapäev, 2012) autor Livia Viitol.

Tuglas oli sellal ise tõusev täht eesti proosas, silmanähtavalt tahtis ta kahandada oma eelkäijate eredust. Ka Liivi „Varjust” ei pidanud ta oma varajases monograafias „Juhan Liiv” (1914) suurt midagi. 1927. aasta monograafias pidi ta paratamatult oma kriitikat mahendama, sest vahepeal oli „Varjule” tunnustust jaganud mõni teine kirjanik, sealhulgas Tammsaare.

Tuglas käis Liiviga vestlemas sageli, kui Liiv oli Tartus närvikliinikus ravil, viimast korda 1905. aastal, kui ta Liivile vastselt ilmunud „Noor-Eesti” 1. albumi eksemplari viis.

Liiv töötas Tallinnas ajalehe Virulane toimetuses koos Vildega kas kuu või poolteist. Oma Liivi-monograafias tsiteerib Tuglas pikalt Vilde värvikaid mälestusi tollest elulõigust. Tuglasele tuleb siiski au anda, et ta sealsamas Vilde-teema lõpetuseks (taas Vilde enda mälestusi tsiteerides) jäädvustab Vilde ja Liivi äraleppimise südamliku episoodi.

Vildega puutus Tuglas päris mitut puhku kokku, näiteks paguluses Helsingis, kus Vilde ta enda poole öömajale kutsus ja nad pikalt vestelda said (vt Tuglase „Noorusmälestused”). Kuid sõpru neist ei saanud, neid jäi lahutama põlvkond ja ka esteetilis-vaimne hoiak.

Kas konfliktid kirjanduselus on vältimatud? Või oli see tolle ajastu märk?

Kirjanike vaenutsemist tuleb tihti ette, kirjanikud on haavuv rahvas, aga ka terava keelega. 17. sajandi hakul käis Hispaanias pilkenoolte vahetamine kahe baroki luulehiiglase, Francisco de Quevedo ja Luis de Góngora vahel. Tänased Nobeli kirjanduslaureaadid Mario Vargas Llosa ja Gabriel García Márquez läksid nooremas põlves koguni käsitsi kokku, seejärel lisandus ideoloogiline lõhe. Nii et see ei ole ühe ajastu märk.

Kuid on ka märksa paremaid eeskujusid: vastastikune austus ja suuremeelne sõprus sidusid möödanikus näiteks selliseid suurvaime nagu Petrarca ja Boccaccio Itaalias ning Goethe ja Schiller Saksamaal. Või siis meie oma Kreutzwaldi ja Faehlmanni.