Selle artikli esimene versioon valmis 2001. aasta novembris, kuid ei näinud kunagi trükivalgust. See näitab, et probleem on pikaajaline, kuid otsustamatus pole olukorda kuidagi parandanud. Praegu on õpetaja tööaja ning koormuse arvestus segasem kui kunagi varem. Seda on näha ka õpetajate sõnavõttudest: koolis muutuvad palgad ja koormused, eirates tihti ka kõige elementaarsemaid töötaja kaitseks loodud reegleid.

Kuulates ja lugedes arvamusi õpetajate töö- ja puhkeajast ning seoses sellega palga suurenemisest või vähenemisest, tundub, et valitseb suur hirm, usaldamatus ja teadmatus.

Selgust ei aita luua ka reljeefse olemisega koolijuhid, kes teadmata põhjusel levitavad eelkõige Tallinna õpetajate seas sulaselget valejuttu, nagu suureneks klassitäitumuse normid või kasvaks õpetajate normkoormus. On aeg asjad võimalikult selgeks ja lihtsaks rääkida ning ka teha. Hämarus on soodus pinnas arusaamatusele, demagoogiale ja kartusele.

Praegu on õpetajad olukorras, kus nende koormust mõõdetakse kahe joonlauaga ning neist olulisim on kahjuks kõige ebatäpsem. Õpetaja täistööaeg on 35 astronoomilist tundi. Kuid see kahvatub kontakttunni kõrval, mille alusel märgitakse õpetaja töölepingusse tema töökoormus. Ühel sama aine õpetajal võib töölepingus olla täiskoormus 19 (kontakt-) tundi nädalas, teisel 21. Kuna õpetajad seda kõike teavad, pole mõtet pikemalt selgitadagi – avalik saladus on, et praegune süsteem on sünnitanud selliseid töökoormusi nagu 0,876 või muutnud normaalseks aastaid 1,3 koormusega töötamise, mida tänased tööseadused ei luba.

Ebamõistlikult keeruline süsteem külvab segadust

Kõik näitab vaid, et süsteem on üle mõistuse keeruline ja lubab iseenesest paljudel hirmudel maad võtta, samuti keerulisi arvutusi demagoogiana kasutada. Praegu ei tea paljud õpetajaid sedagi, et nende koormusarvestus on kahetine: ületunde tuleb arvestada nii astronoomiliste tundide (35 nädalas) kui ka töölepingus sätestatud kontakttunnipõhise koormuse (mis võib olla vahemikus 18–24) ületamisel.

Põhimõttelised küsimused, mis peaksid saama selgemaks ja võimalusel ka lihtsamaks, on esiteks: mida me siiski peame õpetaja tööks? Kuidas seda kvantitatiivselt mõõta ja mida see kvaliteedile tähendada võib?

Praegu näitab kogu arutluste ja arvutuste loogika, et üldtööaega peetakse täielikuks fiktsiooniks. Tasustamist väärivaks ja ületunnitööks peetakse ainult kontakttunde, mille suurenemisega tüütut üldtööaega piltlikult kaasa lohistatakse. Kui see nii on, siis on mõttekas lugedagi ainult klassi ees antavaid tunde ja leppida kokku, et see ongi õpetaja kogu töö. Kuid see pole õpetaja kogu töö.

Tegeliku aja, astronoomilise tunni põhist koormusarvestust kardetakse kui tuld, sest ollakse veendunud, et kontakttunnipõhistest töölepingutest ja koormusarvestusest loobudes lähevad asjad veel segasemaks ja hullemaks. Üldtööaega peetakse fiktsiooniks isegi siis, kui nähakse, et tööaeg on lõhki ja nädalas enam tegelikke elutunde ei jätku. Kuid nukker tõde on, et pole ühtegi teist sellist eriala, kus töökoormuse arvestusega oleksid asjalood segasemad ning hämaramad.

Kõik õpetaja tööülesanded peaksid olema määratud kindlaks vähemalt töölepingus, ametijuhendis – need peavad olema kõikidel õpetajatel. Pahatihti see kahjuks nii pole. Üritame korraks teoreetiliseltki sellest arutelust kõrvale jätta hinnangu, kas õpetajate palk on suur, väike või piisav – teades, et riik on teinud ja teeb tõsiseid jõupingutusi selle suurendamiseks ning õpetajani viimiseks. Otsustagem korraks, et üks asi on töölepingulise suhte ja töölepingu seaduse põhimõtted, mis väärtustavad õpetaja nagu ka iga teise töötaja tervist ja töökvaliteeti, teine – palga suurus.

Kolm näidet

Mis juhtuks siis, kui nädalakoormus olekski määratletud mitte kontakttundide, vaid ainult tegeliku aja, astronoomiliste tundidega. Praegu on see õpetajatele seaduses 35 tundi, vähemaga niikuinii toime ei tule. Vaatame kolme näidet.

Esimene õpetaja annab 17 kontakttundi, juhib ainesektsiooni, arendab ainekavu ning ainekabinetti. Teine annab klassi ees 24 tundi, kuid muud ülesanded on põhiliselt seotud nende samade tundide ettevalmistamisega. Toome kõrvale veel kolmanda õpetaja, kelle ülesanne on juhtida sel aastal kooli arengukava väljatöötamist ja toetada noori õpetajaid, ning seetõttu on nad koolijuhiga kokku leppinud vaid kümme kontakttundi nädalas.

Kõigil neil kolmel on garanteeritud sama atesteerimisjärgne miinimumpalk, muu sõltub töölepingusse kirjutatud ülesannetest ja numbritest ning see omakorda palgafondist, mida omavalitsus koolile on eraldanud. See peaks olema elementaarne, et erisuste puhul lähtutakse koolisisesest palgakorraldusest või kollektiivlepingu sätetest. Praeguse kontakttunnipõhise koormusarvestuse korral oleksid esimene ja kolmas õpetaja väga keerulises olukorras, hoolimata sellest, et tööd teevad nad vähemalt sama palju kui teine.

Kui otsustame, et õpetaja palk sõltub tegeliku aja, astronoomiliste tundide sisse mahtuvatest kõikidest tööülesannetest – hoolimata sellest, kas kontakttunde on 10, 17 või 24 –,

siis oleme teinud suure sammu selguse ja ka õigluse suunas. Seega on võimalik, et õpetaja, kes annab 17 kontakttundi, juhib ainesektsiooni, arendab ainekavu ning ainekabinetti, saab rohkem palka kui 24 kontakttundi andev õpetaja, kelle muuks tööks on tundide ettevalmistamine ja õpilaste tööde kontrollimine.

Miks kardame tegelikku tööaega?

Küsime, mis on antud kolmel juhul ületunnitöö. Miks me ei taha seda arvutada tegelikes tundides, sest igal juhul pole ületunnitöö mitte ainult lisanduv tunniandmine. Kui töölepingus on kogu töö, st õppetunnid ja muud ülesanded korrektselt sätestatud, siis on võimalik kirjeldada ka ülesandeid, mida on tarvis ületunnitööna teha, ning kui palju selleks aega kulub.

Jätkuvalt on suurim probleem, et seni on kontakttund olnud kogu töölepingulise koormuse määramise ja seega ka palga alussammas. Lisaks tundub „päris tund” õpetajale subjektiivsem, sest eeldab kogu aja, mitte ainult kontakttunni väärtustamist. Kuid tuletagem meelde põhikooli matemaatikat – kontakttund on astronoomilise tunni alamhulk. Tegelik tööaeg sisaldab nii kontakttunde kui ka kõiki teisi ülesandeid. Klassi ees seismine sisaldab ikka vaid klassi ees seismist, hoolimata sellest, kui palju konkreetne aine vajab ettevalmistusaega, tööde parandamist – see kõik sõltub ju, millises koolis, kooliastmes, millist ainet ja kui mitmele lapsele õpetatakse.

Praegu riigikogus teist lugemist ootavasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõusse on muuhulgas kirjutatud säte, et õpetaja ametikoha ja töötasu hulka arvestatakse kõik tööülesanded, mida õpetaja töölepingu alusel täidab. See sunnib vähendama õpetajate ülekoormust ja aitab vältida tasustamata lisaülesandeid. Tegeliku ehk üldtööaja sisse saab määratleda klassijuhatamise kõrval nt kooli- ja ka õppekavaarendust, noorte kolleegide nõustamist ja muid ülesandeid. Õppetundide ja muude ülesannete hulk on õpetajati erinev, kuid ei tohi ületada 35 nädalatundi.

Eelnõu aruteludes kahtlustasid ehmatavalt paljud, et direktor hakkab sama palga juures tunniandmise koormust maksimumini suurendama, soosib lemmikuid või teeb midagi veel hullemat. Õpetaja, nagu paljud teisedki töötajad, pole harjunud tööläbirääkimisi pidama ega usu mõistlikesse kokkulepetesse direktoriga.

Ei hoia kokku raha, vaid õpetaja närve

Siin jõuame tagasi alguses välja toodud usaldamatuse ja hirmuni, sest eesmärk pole tõsta õpetaja koormust ja vähendada palka. Osa partnereid on kasutanud seda ettepanekut, et süüdistada riiki soovis raha kokku hoida. Jumal teab, kuidas! Kui riik andis omavalitsustele õpetajate töötasuks mullu 143 miljonit eurot, tänavu 160 miljonit, järgmisel aastal veelgi rohkem ning muutis selle sihtotstarbeliseks, siis kuulub selline süüdistus ulmekirjanduse valdkonda.

Täistööajapõhisele arvestusele saab üle minna nii, et mitte midagi ei muutu – arvele laekuv palk ja töökoormus jäävad samaks. Hirmutamine 35 kontakttunniga nädalas on nii mitmes mõttes absurdne ja praktikas teostamatu, et seda on keeruline kokkugi võtta.

Kõigi nende võimaluste eesmärk on tuua õpetaja koormusarvestusse selgus, lihtsus ja ühesus. Tuua töölepinguseaduse kaitsemehhanismid õpetajale lähemale – täna on õpetajad ja piinlikul kombel ka koolijuhid ning koolipidajad harjunud käsitama tähtajatu töölepinguga õpetajat kui hooaja- ja tükitöölist, kelle palka ja koormust võib igal aastal vabalt muuta. Eelkõige soovime käsitada õpetajat isiksuse ja Õpetajana, mitte tunniandjana. Eriti tähtis, et otsustuspädevus ja vastutus ei saaks end peita praeguse ambivalentse ning ebakindla süsteemi udusse.

Õpetajad, kellega olen suhelnud, pole põhimõtteliselt selle vastu. Nad soovivad tunnetada tagatist, et sama töö eest, mis seni tehtud, nende palk ei vähene, vaid suureneb. Kui usaldust pole, siis peab sätestama reeglid, mistõttu tehti omavalitsustele antud õpetajate palgaraha sihtotstarbeliseks ning korraldatakse rahastamist läbipaistvamaks. Raske on ette kujutada, kuidas see õpetajale kahju võiks teha.

Kuid lõpuks peame endalt ise küsima: kas olemuslikult ebaausa süsteemi parandamine, mis mõõdab tööhulka valikuliselt ning sisu nägemata, kaalub või ei kaalu üle meis valitseva omavahelise hirmu ja usaldamatuse. Kogu tervet mõistust ja kümmet käsku seadustesse kirjutada ei saa.