Tudengite enamikule peaks õppetöö olema emakeeles, seega tavaliselt eesti keeles. Rahvusvaheliste õppekavade või välismaiste õppejõudude puhul on soovituslik inglise keel. Mõistlik on pakkuda mõningaid õppekavu ka venekeelsetena, kuna paljud vene tudengid ei oska piisavalt hästi eesti keelt.
Õpiprotsess kulgeb kõige paremini emakeeles. Erandiks on rahvusvahelised õppekavad, kus ei ole alternatiivi inglise keelele, samuti võõrfiloloogia, kus on mõistlik õppetöö sihtkeeles.
Lisaks on probleemiks asjaolu, et minu kogemuste kohaselt suudab enamik kõrgkooli õppejõududest Eestis küll inglis- või muukeelseid ettekandeid pidada ning võõrkeeltes artikleid avaldada, kuid tihtilugu ei suuda kõrgel tasemel võõrkeeles õpetada.
Üle maailma õpetatakse rahvusriikides emakeeles. Erandiks on väga hea inglise keele oskusega regioonid, nagu Skandinaavia, kus teatud osa õppeainetest on inglise keeles. Vaid multietnilistes riikides, nagu India, kasutatakse kõrgkoolides tihti mõnda võõrkeelt, kuna see toimib rahvustevahelise vahenduskeelena. Eesti tudengid kalduvad oma keeleoskust üle hindama, minu kogemuste järgi ei suuda enamik neist võõrkeelset õpet sajaprotsendiliselt jälgida ning keeleliselt piisavalt heal tasemel võõrkeelseid töid kirjutada.
Lisa kommentaar