Majandus-, rahandus- ja peaministri koht tuleks anda Indrek Neivelti taolistele majandusmeestele, siis hakkaks ka õpetaja palk tõusma, leiab TLÜ emeriitprofessor Mati Hint.

Alljärgnevalt arutamegi professor Hindiga, kust leida võimalusi tõsta õpetajate palka rahuldavalgi määral.

Kuidas te õpetajate aastatagusele streigile tagasi vaatate?

Mati Hint: Ma ei näe selles mingit kurja organiseerimist või õõnestustegevust. Liiga kaua uinutati meid ilukõnedega sellest, kui hästi meil kõik on ja et me olemegi juba rahulik ja igav põhjamaa riik, kus probleeme ei ole. Ülemöödunud aasta inimarengu aruandeski kinnitavad mõjukad poliitikud ja sotsioloogid, et meie riik on korras ja meil läheb hästi. Õpetajad lihtsalt ei suutnud seda valetamist enam taluda. Nende rahulolematus ei põhinenud minu arusaamist mööda mitte ainult viletsatel majandusoludel, üks suur põhjus oli ikkagi meie valitsejate hoolimatus ja valetamine. Ma pigem imestan, et Eesti rahvas on olnud nii kannatlik ja pole juba ammu öelnud, et ei soovi enam selle kõigega leppida.

Kuhu õpetaja palgaraha kaob?

Ega me seda täpselt teagi, sest Eestis on peaaegu kõik ärisaladus. Mitte kuskilt mitte midagi välja ei imbu, enne kui tuleb rahvusvaheline skandaal. Ei jõua veel kümne miljoni dollari kära vaibuda, kui juba tulevad uued ja eriti raskekaalulised luukered välja. Estonian Airi juhtum on minu silmis täiesti kriminaalne. Võistlevast lennufirmast toodud Estonian Airi tegevjuht sai Prantsusmaa presidendist kaks korda suuremat ametipalka, kuni selgus, et tema põhitegevus on olnud Estonian Airile võimalikult kahjulike lepingute sõlmimine. Aga meile valetatakse, et riik on teinud Estonian Airi saneerimiseks kõik mis võimalik. Põhjalaskmist nimetataks saneerimiseks, nagu teise ilmasõja ajal nimetati taganemist rindejoone õgvendamiseks. Aga mis tegelikult toimub, me ei tea.

Oleksin nõus iga päev mõnikümmend senti Estonian Airi kui riigi sümboli allesjäämise nimel ohverdama, aga kui sinna on sumatud täiesti arutult nii palju raha, et selle eest oleks saanud Eesti Rahva Muuseumi juba peaaegu valmis ehitada, siis hakkan kahtlema, kas ma ikka tahan sellist juhtimisstiili toetada.

Omal ajal leevendas olukorda riigivarade müük …

Ma ei nimetaks seda müügiks, kui täiesti korralikud ettevõtted lähevad naeruväärse hinna eest välismaistele seiklejatele, kes nende firmade seadmed kohe vanametallina maha müüvad ja seejärel ka ettevõtete krundid rahaks teevad ning Eestist lahkuvad. Meil nimetatakse selliseid tegelasi investoriteks, ehkki neid tuleks kohelda kelmidena.

Ongi viimane aeg rääkida ka vastutusest. Soomes võeti hiljuti uuesti üles üks 1960. aastatel sooritatud mõrv, sest ilmnes uusi asjaolusid ja Soomes sellised kuriteod ei aegu. Eestis võid sa kogu riigi majanduse maha mängida, ära kinkida või odavmüüki sokutada, kuid see kõik aegub ja poliitikud jätkavad puhastena.

Kas astmeline tulumaks aitaks?

Üks streikide põhjus on kahtlemata ühiskonna liiga suur majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Soome helilooja Kaj Chydenius on kirjutanud laulu 20 perekonnast, kes valitsevad Soome majandust. Kuid Soomes pehmendab asja see, et ülirikkad annavad seal ühiskonnale midagi tagasi ka. Näiteks Fazer, kelle leiba meiegi sööme, on avanud paljudes Soome linnades oma kohvikud, mis on populaar­sed kohtamispaigad. Küsimus ongi selles, mida on andnud ühiskonnale tagasi üleöö rikkaks saanud Eesti ettevõtjad. Ahnust tuleb piirata ja ebavõrdsust ei tohi lasta liiga suureks kasvada. Liiga suur kihistumine ei ole ühelegi ühiskonnale kestlik arengutee.

Välisettevõtete maksud kõrgemaks?

Seda kindlasti. Absoluutselt naeruväärne on väide, et see loob meile töökohti, kui me väliskapitali ei maksusta ja laseme välispankadel oma kasumid Eestist vabalt välja viia. See on veel üks vale, mida rahvale räägitakse, sest kus need töökohad siis on, mida maksuvabastus pidi looma? Miks siis inimesed massiliselt Soome lähevad? Pangad suurendavad pidevalt oma teenuste hinda, nende kasumid kasvavad, kuid Eesti riik ei saa sellest peaaegu midagi. Kui ma ei eksi, siis on Eesti EL-i ainus riik, kus ei ole isegi oma rahvuslikku kommertspanka, kus inimesed saaksid oma rahaasju ajada. Eesti Pank on ju ainult sümbol.

Kas riik ei peaks majanduse arengut jõulisemalt toetama?

Peaks, kuid meil vehitakse loosungiga, et riik ei tohi millessegi sekkuda, vaid peab looma tingimused arenguks ja siis laheneb kõik iseenesest. Aga ei ole ju lahenenud! Oma maailmavaate dogmadest hoolitakse meil rohkem kui Eesti ühiskonna arengust. Indrek Neivelt on öelnud, mida tuleks meie majanduse kiiremaks arenguks ette võtta, kuid kõik taolised arukad ettepanekud põrkavad vastu ideoloogia müüri. Öeldakse, et ideoloogia ei võimalda midagi muuta. Tegelikult ei tahetagi muuta. Ideoloogiast on saanud ettekääne ja õigustus iga hinna eest võimule jäämiseks. Seegi on juba olnud.

Praegu on märksõnaks „sisemised reservid” …

Nendest hakatakse rääkima siis, kui majandus enam välja ei kanna. Siis leitakse, et väiksed koolid on ebarentaablid, logopeedid ja eripedagoogid lähevad kalliks maksma jms. See on hukatuslik tee. Minu kogemus ütleb, et igal aastal on mõnest väiksest maakeskkoolist tulnud särava mõistusega üliõpilasi. Järelikult pole viga kooli suuruses. See on väljamõeldis, et väikeses maakoolis pole arenguvõimalusi. Kui seal jääbki midagi puudu, siis kompenseeritakse see muuga. Ma kardan, et igasse maakonda ainult ühe gümnaasiumi jätmisel võivad olla kogu Eesti elujõule väga rängad tagajärjed.

Aga kui klassis on ainult viis õpilast?

Tõsi, õpilasi on peaaegu kolmandiku võrra vähem kui kümmekond aastat tagasi. Aga siis peaks ju pearaha selle kolmandiku võrra üle jääma! Ega õpilase pearaha ole loodusseadus, et seda muuta ei saa. Miks ei võiks kehtestada hoopis õpetaja pearaha? Nii et õpetajaid ei peaks koondama ja õpilased oleksid paremini hoitud ja haritud. Õpetajate julm koondamine oleks olelusvõitluse suunamine õpetajate tuppa.

Välismaal teeniks õpetaja korralikult …

Ma ei kahtle selles, et paljud meie õpetajad saaksid välismaal hakkama. Tsaariajal õpetasidki eestlased Peterburis, Moskvas, töötasid mõisates koduõpetajatena. Küsimus on aga selles, kas Eesti iseseisvust oli vaja selleks, et langeda tagasi venestamise aja tasemele.

————-

Reemo Voltri, EHL-i juhatuse esimees

Riigikogus ootab teist lugemist PGS-i muudatuste pakett, millega võib oluliselt muutuda õpetajate kindlustunne ja suureneda töökoormus. Muuhulgas tahetakse kaotada kontakttundide normid. Kui seni on 35-tunnise üldtööaja sees kontakttunde üldiselt 18−24, siis edaspidi tahetakse piirmäär ära kaotada ja õpetaja võib saata ka 35 tunniks klassi ette. Teise olulise muudatusena tahetakse kaotada atesteerimine, seega ei oleneks töötasu enam õpetaja professionaalsest arengust. Ministeerium soovib kaotada ka klassijuhatamise tasu. EHL on otsustavalt nende muudatuste vastu.
Ministeerium põhjendab ettepanekuid demagoogiliste väidetega, nagu seda olekski streigiga nõutud ja ministeeriumile oleks antud selleks mandaat. Lugegem uuesti meie streiginõudmisi ja ärgem valetagem endale ega avalikkusele. Loodame, et riigikogu saab talle pandud vastutusest aru ega võta ettepanekuid praegusel kujul vastu, sest need halvendavad oluliselt õpetajate olukorda.

————-

Krista Mägi, Rapla Vesiroosi gümnaasiumi õpetaja

Streigi kasutegur? Nali? Minu palk tõusis täpselt 0 (loe: null) senti. Kuuldavasti mõnel isegi langes. Õpetaja, isegi mitte pedagoog-metoodik ei teeni endiselt riigi keskmist palkagi (2012. a 916 eurot). Ei hakka õpetaja saama ka riigi keskmist pensioni, sest aastakoefitsient arvestatakse keskmise palga järgi. Töökoormus aga aina suureneb. HTM-i juhendmaterjalidest ja kutsestandardi kavast paistab, et kohustusi, nõudmisi, bürokraatiat ja kontrolli tuleb juurdegi. Mitte kuidagi ei mahu normaalsesse tööaega. Seega siis tühjad lubadused: õpetajakutset tuleb väärtustada, palk tõuseb, töökoormus vaadatakse üle, õpetajaamet on tervik jms. Ei mäletagi aegu, mil haridusminister oleks õpetajaid nii üleolevalt ja häbematult kohelnud, justkui oleks tegu ullikestega, keda võib ilusate sõnade eest lõputult koorida, lüpsta ja lollitada.
Ei aita siin muu, kui uuesti streikima, aga seekord mõjusamalt. Õpetaja peab saama elada ja töötada väärikalt. Õpetaja peab saama olla Õpetaja.

—————

Sven Rondik, haridustöötajate liidu endine esimees

2012. aasta palgaläbirääkimistel ütles minister Jaak Aaviksoo, et õpetajate palgatõus pole võimalik täiendava raha saamisega, vaid üksnes sisemiste reservide arvelt. Minister kinnitas, et enne 2015. aastat ei tule sel teemal arutelugi. Haridustöötajate liidu nõue oli 20% palgatõus. 2011. aasta oktoobris toimus Toompeal õpetajate miiting, mis tõi välja tuhanded inimesed ja saavutas ühiskonnas hea vastukaja.
Streigi eel rääkis rahandusminister Jürgen Ligi, kes seni oli keeldunud õpetajate palga teemal arutlemastki, kuidas nemad on ammu otsustanud, kuidas tõsta õpetajate palka. Haridusministrist sai aga õpetajate palgatõusu eest seismise eesrindlane ja ta hakkas pärast streiki sellest kõikvõimalikes kohtades rääkima. Palgatõus tuligi. Küll mitte 20%, nagu meie nõudsime ja nõuame senini, vaid 11%, ja see mõjus noorematele õpetajatele. Kuid fakt on, et valitsuse määruses on palgatõus kirjas. Kuidas keegi vaatab: kas pool klaasi on pooltühi või pooltäis.

————–

Janek Mäggi, kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant

Õpetajate streik väljendas aastatepikkuseid pingeid, mis olid kogu haridussüsteemi kuhjunud. Positiivse poole pealt võib välja tuua, et igasugused eriolukorrad tõstavad probleemse valdkonna koos kõigi oma puuduste ja muredega avaliku tähelepanu alla ja sellega kaasnev „stress” aitab neid kiiremini lahendada.
Samas ei ole ma isiklikult kunagi uskunud, et n-ö sõjakäiguga ähvardades või seda ellu viies oleks võimalik saavutada soovitud tulemus kiiremini ja paremini. Mõistlikku survet ja tööd on alati vaja, kuid sama tulemuse oleks saanud saavutada ka rahulikult, ja võimalik, et kiiremini ja enamgi. Veenmine on tõhusaim tööriist neile, kes tahavad elu paremaks muuta. Veenda saab nii direktorit, ministrit kui ka avalikkust.
Streigi tulemusel teame ühiskonnana paremini õpetajate ja haridusvaldkonna probleeme. Kuid mitmed muutused, mis justkui streigi tulemusel pihta hakkasid, oleks ära tehtud niikuinii.

————–

Barbi Pilvre, TLÜ kommunikatsiooni instituudi dotsent

Arvan, et õpetajate streik oli mõttekas, hoolimata sellest, et palgatõusuga on seotud palju segadust ja see tuleb sümboolne. Ebaõiglus ei lõpe, kui need, keda see puudutab, vaikselt edasi kannatavad ning ootavad, et keegi teine appi tõttab. Tänapäeva ühiskonnas ei tule keegi raha pakkuma, seda tuleb ennast väärtustades küsida. Õpetamine, nii lasteaias, koolis kui ka ülikoolis on endiselt üks alamakstumaid ning seega vähem väärtustatud tegevusi Eesti ühiskonnas. Kui suhestada kvalifikatsiooni ja energiat, mida õpetamine nõuab, on makstav tasu piinlik, jäädes enamasti alla tuhande euro kuus.
Õpetajate ametiühing vähemalt Tallinnas (Kuku raadio 04.02 hommikuprogrammis kuuldud mõtted) on kahjuks leppinud seisukohaga, et majanduslik olukord ei võimalda õpetajatele suuremat tasu maksta. Iroonilisel kombel leidub raha samal ajal eri riigiettevõtete heldekäeliseks kuldamiseks, näiteks EAS-i uue juhi töö oleks sellise arusaama järgi peaaegu kümme korda kallim kui õpetaja oma.

————————

Õpetajate nõudmisi ei ole rahuldatud üheski punktis

Mailis Reps, riigikogu liige, endine haridusminister

Streikida oli kindlasti mõtet, kuid streigi tulemustega saab jääda rahule vaid osaliselt, märgivad streigi esimesel aasta­päeval õpetajad, ametiühingu­tegelased, aja­kirjanik, suhte­korraldaja, riigi­kogu liige.
Õpetajate streigi kõige suurem kasutegur oli ja on, et ühiskonnas leidsid õpetajad nii palju partnereid, kes olukorra tõsidust mõistsid. Samas on selge, et õpetajate nõudmisi ei ole rahuldatud üheski punktis ning riigikogule esitatud eelnõu on pigem karistus streigi eest.
Õpetajate nõudmine oli väärtustada õpetajate tööd, ja mitte ainult palganumbriga: uues eelnõus on minister Aaviksoo toonud õpetajad tavalisele töölepingulisele suhtele, mis sõltub koolidirektori ja vallavanema arukusest, mitte riigi hariduspoliitikast. Klassijuhataja tasud, lisatasud koorijuhtimise, üleriigiliste võistluste, maakondliku tegevuse eest kaovad ning asenduvad võimalusega kooli tasandil õpetaja tööd märgata.
Õpetajad soovisid töökoormuse alandamist – saavad 35-tunnise töönädala. Isegi 24 tundi pole enam kindlustatud. Vastu pakutakse, et arenguvestlusi kõigiga pidama ei pea. Atestatsiooni astmete juures soovisid õpetajad, et ei peaks nii palju koolist väljaspool tööd tegema, et koolis tehtav läheks senisest rohkem arvesse. Vastu saavad õpetajad atestatsiooni astmete kadumise.
Seega võib õpetaja koolitada end sisemisest motivatsioonist tulenevalt. Aga koolitusraha kaob koolist ära; kas ja kui palju saab õpetaja Euroopa raha eest korraldatud koolitustest asja, on praegu veel segane.
Õpetajad küsisid palgatõusu. Selle nad saavad: klassijuhataja tasu, lisatasu, hariduslõtku (mille eest ju kogu elu käiski), investeeringukomponendi, atestatsiooni astmete kadumise ja tugiteenuste arvelt. Lühidalt öeldes, tõstke koolis õpetajatel mõne euro võrra palka, kuid laske lahti logopeed, kooli­psühholoog, eripedagoog, abiõpetaja, sotsiaalpedagoog. Ah et teil kõiki polegi, no siis vähemalt õppealajuhataja!
Just nii see eelnõu ette näeb. Lõppude lõpuks miinimumkoosseisud kaovad ära, eks ole ju võimalik tõsta palka nii, et raha juurde ei antagi. Kui just viimast korda suuremalt avanevad Euroopa investeeringud kõrvale jätta.
Mis on õpetajate streigi tagajärg? Mina ootan küll, et kui selle uue eelnõu valguses õpetaja uuesti tänavale ei tule, ei ole meil homme enam kedagi klassi ette saata. Nii suure lõhkumise ja teadmatuse taustal otsivad paljud endale teise töö!