Alati, kui alustan Tartu ülikoolis oma järjekordset õppeaastat, küsin õppureilt ühe pööraselt raske küsimuse. Nii plindrisseajava, et teinekord hõljub auditooriumis suisa miljonidollariline paus. Küsimuse totaalne raskus on selle totaalses lihtsuses.

Tegemist on ajakirjandusüliõpilastega. Mu kursus õpetab, kuidas kirjutada väga häid reportaaže ja arvamuslugusid. Ma küsin: „Mis on teie praeguse õppimise ülim eesmärk?” Täiendan, selgitan: „Miks seda teete, miks tahate õppida häid reportaaže ja arvamuslugusid kirjutama, nimetage ülim eesmärk.”

Peale vaikust hakkab tulema esimesi vastuseid. Stiilis, et areneda, et õppida end paremini väljendama, et tuua inimesteni uusi ja huvitavaid juhtumeid, et saaks suhelda ja õppida, et kui kirjutan hästi, saan enam teenida, paremat karjääri teha.

Kõik vastused on õiged, aga mitte absoluutselt õiged. Absoluutselt ainuõiget pole kolme aasta jooksul kordagi kõlanud.

Kuidas, muuseas, vastaksite teie, austet lugejad? Eriti veel, kui laiendada küsimust ka Õpetajate Lehe põhilugejaskonnale, õpetajatele. Seega: „Miks on teie pedagoogitöö ülim eesmärk?”

Olgu-olgu. Ei piina, ei pinni. Ütlen välja vastuse. See on imelihtne. Ülim eesmärk on … Eesti. Eesti!

Iga tegu loob Eestit

Tükk vaikust auditooriumis. Siis mõnus sumin, mõni arusaav noogutus. Selgitan: kõik, mida siin Eestis täna teeme, on laiemas plaanis ju Eesti pärast, Eesti nimel. Sest kõigel sellel on väiksem või suurem mõju Eestile. Mõju sellele, milline on see Eesti, mis meist maha jääb. Mõju sellele, milline on see Eesti, mille me oma lastele edasi anname.

Kui Eesti dimensioon on paigas, läheb ka kõik muu paika. Kui Eestit me väärtuste mõõdupuude hulgas aga pole, siis … siis jõuame tänasesse Eestisse. Väärdunud väärtuste väljanäitusele. Paraku.

Tunnistan viga. Olen aastaid vanemate, niinimetatud eestiaegsete härrade-prouadega intervjuusid tehes kuulnud neid korduvalt ütlemas: patriotismi on vähe, isamaa-armastust on vähe. Eesti aadet on vähe!

Olen kuulnud, aga paraku tähelepanuta jätnud. Mitte liialt võimendanud. Sest minu arust on Eestis olnud Eestit piisavalt. Ja pealegi pole me ju jänkid, kes igal ajahetkel kilkavad „I love You, ma armastan!” Eestlase armastus, ka oma isamaa vastu, on pigem hillitsetud ja tagasihoidlik. Suurt me sellest ei räägi. Hea, kui iga viie aasta tagant pisarsilmil laulame.

Ja siin ongi minu, ajakirjaniku viga. Äkki oleks pidanud Eesti armastusest hoopis enam rääkima. Seda tunnetan eriti täna väga teravalt, kui loen Eesti Päevalehe võimsat sarja „Mis meist saab?”. Sarja, kus on saanud/võtnud sõna ka need, kelle jaoks pole Eesti enam elamisväärne paik, kelle jaoks pole Eesti töötegemiseks üldsegi vääriline paik. Diskussioon on praeguseks üleriigiline ja näitab, et vanadel, eestiaegsetel memmedel ja taatidel oli õigus: Eesti on tänaselt väärtusteskaalalt kadumas.

Üks peamisi Eesti peale pahandamise põhjusi on siin liikuv vähene raha. Võimendatult: ei mõista keegi me noori geeniusi, ei lao neile ilusa silmavaate eest pihku paari tuhandet eurot. Ei siis muud kui aidaa! Kas Eesti nende lahkumisest võidab või kaotab, pole enam nende mure.

Loomulikult ei saagi küsimuseks olla ka ebameeldiv enese võrdlemine soveediajal siia saabunud sadade tuhandete slaavi päritolu majanduspõgenikega. Kas on vahet siia raha pärast saabunud venekeelsel rahval ja täna raha pärast Soome ja Iirimaale voorival eestikeelsel rahval? Mina suurt vahet ei näe. Isamaa-armastus, Eesti patriotism on asendunud mammonakultusega, kui räigelt väljenduda. Hüvasti keel, meel, kultuur!

Harijate vigade parandus

Eriti selgelt näeb raha asetumist rahvast ja kultuurist kõrgemale me majanduspõgenike suurimal asualal Soomes. Seal tegutsevad Soome estofiilide arvukad eesti seltsid on sündinud mitte tänu seal olevatele eestlastele, vaid pigem hoolimata neist. Vaid üksikutes koolides saavad me majanduspõgenike lapsed eesti keelt õppida, aga ka sellesuunalist survet pole pagulaste poolt peaaegu üldse olnud. Lasteaedadega on veel hullem. Eestlaste kooride, tantsurühmade, muude kultuuriseltside loomise tuhinat, mida võis vaid imetleda suure sõja järel Rootsi saabunud paadipõgenike puhul, pole ollagi. Eelkõige kõlab raha hääl. Ja samas kõlab läinute ridadest suur heameel: soomlased on meie Kalevipoegade jaoks valmis ehitanud rohkete sotsiaaltoetustega ideaaliligidase ühiskonna. Et seejuures ununeb minejail keel ja meel ja rahvus ja isamaa, pole enam küsimus.

Väga tänapäevaste väändunud väärtuste kesksed ja homsetele uurijatele seega olulised on ka mõned Petrone Prindi kuulsa „Minu” sarja raamatud. Neis räägitakse ju Eestist lahkumise põhjustest ja enese välismaal sisseseadmise suurtest raskustest. Ning ehmatavalt selgub seal autorite jaoks, et pudrujõgede ja piimamägede välismaa ei ootagi neid süli avali. Et seal on oma reeglid ja tavad. Vaid harva, üliharva püstitub „Minu” sarja saagades küsimus, mida olen mina Eesti heaks teinud, et Eestis oleks parem elada. Küsimus minu enese panusest Eesti heaks näib tänaste majanduspõgenike jaoks olevat sama kohatu kui peenes seltskonnas puuksu laskmine.

Keskealiste patukahetsus

Ei ole põhjust pattu salata. Pigem tunnistagem ausalt. Meie, vanem põlvkond, eriti kui töötame meedias, aga ka hariduses, pole piisavalt noortesse isamaalisi aateid süstinud. Pole küsinud neilt lihtsaid, ent raskeid küsimusi. Pole öelnud korduvalt ja veenvalt, et Eesti saab elada ja areneda vaid Eestis. Muu on vaid hägune koopia, kui sedagi.

Ülikoolis on lõputööde, reportaažide kaitsmine, mil iga tudeng peab kokku võtma oma loo voorused ja puudused. Üks neist teatab mulle: „Ma arvan, et sain oma tööga päris hästi hakkama. Aga kui meenutan, et kirjutasin selle Eesti pärast, siis oleksin võinud hakkama saada veel paremini …”

Uhh! Tunnen end sel hetkel suisa kõrvust tõstetuna.