Asjalikumate tegemiste vahepeal on tänapäeva inimesel ootamatult palju noid hetki, mil teadukone huugab, kuvar kumab ja näpp klõpserdab mitmesuguste teabetühikeste vahet. Äsja jäid silma teated selle kohta, et Tallinnas käivitati asfalditehased ning et aprill on maastikuarhitektuuri kuu. Tõepoolest-tõepoolest. Seoseid loov uudispaar. Maastikuarhitektuurilisest vaatevinklist võib ju pealinna autoteede ohtralt kirutud olukorda sootuks teistviisi silmitseda. Kuigi tihti eksib mõte süvendite vahel seigeldes pigem arheoloogide ja geoloogide töömaile. Minevik paljandub meile üha ootamatumates paikades ning me tunnetame teda sõna otseses mõttes kõhu- ja tagumikutunde läbi.

Kommunaalpoliitiliste etüüdide etendamine on nüüd küll üsna viimane asi, mida ma oma mõlgutusveerul teha tahaksin, pealegi teavad neid kuramuse asfaldiauke niikuinii kõik. Teada on seegi, et niikuinii öeldakse, et raha aukude täitmiseks ei ole või on liiga vähe, ja päris kindlasti ei öelda mitte kunagi, miks selle vähese eest viletsaimat võimalikku augutäidet ostetakse. Niisugust suhtumist võib näha ka märksa suuremate probleemide juures kui tänavatäidistamine. Sageli viirastub, et ollakse täiesti piisavalt rikkad lubamaks endale odavate asjade ostmist. Hullem on siiski see, et asjade ostmine näikse üha enam saavat eesmärgiks iseeneses.

Iseenesest ei ole selles ju midagi üleliia halba. Asju läheb ikka vaja. Muidugi meeldiks mulle, kui raske tööga teenitud materiaalsete väärtuste universaalse ekvivalendi eest omandatavate asjade seas oleks enam raamatuid ja tervislikku kodumaist toidukraami, aga ega kätt ette panna ei saa, kui tarvis on telekat apgreidida ja kriimud veljed valusamate vastu vahetada. Ei ole minust prioriteetide paikasättijat, ei ole seda tegelikult käsu korras kellestki. Oid tuleb ise ja tasahaaval, kui tuleb. Tuletaks ainult meelde, et va materiaalsete väärtuste esmaseks seadmisega on see väike häda, et iha ei lõpe ja isu ei saa ealeski otsa. Alati jõutakse rohkem toota ja leiutada, kui inimene ära jaksab osta. Nõnda võib asjarattasse vudima jäädagi. Kui oled oma õnne ikka objektide omamise kaudu defineerinud, kestab jooks nende järele igavesti. Objektid saabuvad ja lahkuvad, õnn mitte. Kulub raha, kulub inimene. Kurb, aga pidulik.

Majanduskasvule tuleb see mõistagi kasuks. Majanduskasvatajatele mitte. Ei ma kutsu üles hatusele ökonapakusele (mis tihtigi tähendab kehvema kvaliteediga asjade ostmist koledamas pakendis ja kallima hinnaga), pigem sellele, et viitsitaks vaadata asjalugude taha, ning kui on tõesti vaja mõni asi osta, siis valitagu sihuke, millest rõõmu kauemaks. Isegi kui ta parajasti kõige odavam pole. Kombineerides värskust, kvaliteeti ja taaskasutust, leiab kõige toimivamad kooslused igasuguste võimaluste piires. Üldiselt kehtib sama põhimõte ka siis, kui tarvis on valida näiteks rahvaesindajaid. Me ei ole nii rikkad, et lubada endale odavaid riigimehi. Vaja on parimaid. Ja mõned tasub taaskasutusest välja otsida. Poliitikute kirbuturg ei pea tingimata ajaloo prügikast olema.

Ah et mis see maastikuarhitektuur siia puutub? Puutub ikka. Maas­ti­ku­arhitektuur ulatub porgandist barokkpargini ja ürgveisest rannaniidul Munamäe torni liftini. Ning käivitunud asfaldivabrikute taustal sobib seda paremini ustava aedniku kombel kaeda kogu seda keskkonda, mis meie ümber kasvab ja mida meie kasvatama oleme kutsutud. Ka vaimset keskkonda. Mu poolest isegi majanduslikku. On siingi ju nõnda, et äkilisemad ümberkujundused peavad eriti hästi põhjendet olema, ent toimivad lahendused kujunevad välja küllaltki pika aja vältel, ning seda nõnda, et paljud ei märka ega mõtlegi, et tegemist ei ole puhta ja puutumata loodusega, vaid millegagi, mida inimese käsi ja mõte on hiljukesi, ent järjekindlalt disaininud.

Kui järjekindlus võrrandist välja võtta, on asfaldiauk aastaga tagasi, asfalt kümne aastaga mullaks muutunud ja sajandiga on õnnis huumus saanud nii ökofa istist kui ka riskikapitalistist. Nii et mõelgem põhjalikult ning tehkem üksnes õigeid liigutusi. Ükski loom ei sebi niisama lõbu pärast ringi, sport ja koosolekud on loomariigis tundmatud. Õigus oli neil Inglise muru inimestel, kes vanas naljaloos ütlesivad, et ega muud kunsti polegi, kui aastakest kolmsada rullida ja hoolt kanda. Kolmsada aastat on palju lühem aeg, kui pealt paistab.

Kuulmiseni nädala pärast.