Mare Rossmann ei ole inimene, kes minevikus elab. “Pole ammu sellele ajale mõelnud. Nüüd, 25 aastat hiljem, tulevad need lood jälle meelde,” sõnab särava naeratusega daam. 17. juunil 1988 pidas toonane Rakvere 1. keskkooli õpetaja Mare Rossmann Tallinna lauluväljakul laulva revolutsiooni ühel tippüritusel kirgliku kõne, ja lauluväljakutäis rahvast hingas temaga ühes rütmis.
Mida mõtleb Mare Rossmann tollest ajast ja Eesti elust praegu?
Revolutsionääriks ma ei sobi
Mult on palju küsitud, kas ma oma kõne võimalike tagajärgede pärast hirmu ei tundnud. Ei, mitte kordagi. Selleks ajaks olid juba peetud muinsuskaitsepäevad, oli Eesti komiteede liikumine, rahvarinne, fosforiidisõda. Aga ma tean, et kuulun inimeste hulka, kes pole kangelase tüüpi. Kui sõrmed sahtli vahele pandaks ja lähedasi ähvardataks, räägiksin kõik välja. Seetõttu ma revolutsionääriks ei sobiks. On öeldud, et mine ükskord Toompeale ja vaata oma toimikut, aga see ei huvita mind.
Tao rauda, kuni on Gorbatšov
Kõik algas ajakirjandusest. 23. aprillil 1988 ilmus Noorte Hääles mu artikkel „… kuni raud on tuline”. Vist ütlesin seal midagi olulist, sest äkitselt sain inimestelt palju tänukaarte ja kirju. Ka lemmiknäitlejalt Lembit Ulfsakilt, kes kirjutas muu hulgas: „Olete väga tark, vaimukas ja naiselik.” Venelastel on samasugune ütlus nagu eestlastel: „Tao rauda, kuni see on tuline.” Mäletan, et tegin selle artiklis sõnamänguna natuke ümber: „Tao rauda, kuni on Gorbatšov.” Parteibossidele uus vanasõna ei meeldinud, aga arvatavasti just selle artikli pärast esitas Rahvarinne mind NLKP 19. konverentsi Eesti delegatsiooni kandidaadiks. Ega ma uskunud, et mind sinna päriselt saadetakse. Jõudsin asja juba ära unustada, kuni ühel päeval päris abikaasa koju tulles, mida ma jälle korraldanud olen – tuttavad tervitavad teda: „Tere, delegaadi mees.”
Varem polnud meie õpetajad delegaadid olnud. Saadikuid valiti ikka töörahva hulgast.
Mäletan, kuidas Eesti delegaadid esimest korda koos istusid. Hakati juba laiali minema, kui mul ehmatusega pähe turgatas, et me pole ju oma platvormi veel arutanudki. Mida ma omakandiinimestele ütlen, kui koju lähen? Tõusin püsti ja tegin ettepaneku arutama hakata. Kõik jahmusid, sest seda polnud ette nähtud. Karl Vaino küsis vene keeles mitu korda: „Mis tal viga on?” ja Laur Karu vastas: „Neiud on täna ärevil.” Vaino uuris: „Potšemu jerevil?” Nalja kui palju, kuni olukord lahenes. Pärast ilmus ajalehes nupp, et sõna võttis M. Rossmann ja rääkis … isemajandamisest. Jumal hoia, ma ei rääkinud sellest sõnagi! Abikaasa veel naeris, et teinekord vali kergem teema, millest ise ka aru saad, sa ei tea ju majandusest midagi.
Õnn tabada ära, mis on õhus
Kui sain Savisaare allkirjaga kutse tulla 17. juunil Rahvarinde kogunemisele Tallinna lauluväljakule, arvasin, et tegemist on pigem pressikonverentsiga, kus vastatakse inimeste küsimustele. Äkki selgus, et mul tuleb kõne pidada. Selle teadasaamine oli hirmus hetk. Lootsin isegi, et ehk läheb too karikas minust mööda. Ei läinud, aga vähemalt jäi kõne ettevalmistamiseks tund aega.
Enam ei julgeks midagi niisugust teha. Aga siis oli esineda väga lihtne, sest kõik vajalik oli lauluväljakul õhus olemas. Nopi ainult üles.
Kahju, et mul pole lauluväljakul peetud kõnet alles. Oleks huvitav vaadata, kas see võiks veel praegugi inimesi kõnetada. Sõbrad aasivad, et kas mul pole mõnda tuttavat kagebešnikut. Küll need juba üles võtsid! Ma ei usu, et enam leidub ühtegi inimest, kes mäletab, mida ma seal rääkisin, ja vaevalt sedagi mäletatakse, et mina rääkisin. See kõne oli oluline lihtsalt tollel ajal ja tolles kohas.
Olen mõelnud selle noore tüdruku Mari-Liis Lille peale, kes nüüd nii ilusti kõneles. Temal oli samuti õnn tabada ära see, mis on parajasti õhus. Tihti küsitakse, mis Mari-Liis Lille kõnest edasi saab. Ma arvan, et läheb samamoodi. Edasi ei saa midagi, aga see kõne on ikkagi oma töö teinud – omas ajas ja omas kohas.
Rossmann räägib massidele mikrofonita
Väljakutse lauluväljakul eesti rahvale kõnet pidada julgesin vastu võtta tänu sellele, et olin õpetaja. Mul oli Rakvere 1. keskkoolis tuhat õpilast. Kuna olin klassivälise töö organisaator, tegelesin kõigiga esimesest üheteistkümnenda klassini. Olin harjunud masside ees esinema ja mul on päris võimas hääl ka. Maiparaadi ajal hüüdsid lapsed ikka, et viige mikrofon ära, las Rossmann räägib ilma. Lauluväljakul ütlesin ka kõigepealt, et mul ei lähe mikrofoni vaja, aga tegelikult muidugi läks.
Aeg-ajalt kutsutakse nüüdki kooli õpilastele esinema. Üks poiss ütles hiljuti: „Täitsa kõbus eideke. Kõlbab rääkima küll.”
Õpetajastaaži on mul 47 aastat. Tean, kuidas oli olla õpetaja vene ajal. Nüüd eesti ajal pole ma kahjuks õpetaja olnud. Tulin koolist päevapealt ära, nii et ei teadnud üldse, mis ma edasi teen. Samal päeval tuli ka abikaasa töölt ära. Hakkasime koos arutama, mis meist saab. Nüüd on meil 20 aastat perefirma – autokool. Mina seal tunde ei anna, aga teen kõike muud, alates koristamisest ning lõpetades õpilaste julgustamise ja lohutamisega. Olen see hea inimene, kelle rinna najal nutta saab.
Meie autokool on koolitanud 5000 eri kategooria autojuhti. Nagu Tartu maraton, kui ajama panevad. Muide, mina ei õpi seda mitte kunagi ära, et õpilane on klient.
Üks kontroll ütles, et turumajanduses on ikka teistmoodi kui meie koolis. Vastasin, et üks kool võib ju selline ka olla. Nagu minu kohta kunagi öeldi: teie poliitikuna läbi ei löö, teil on pea otseühenduses südamega. Keegi arvas seepeale, et üks poliitik võiks ehk selline ka olla.
Tunne oli nagu ulmefilmis
Kui ma tookord öösel Tallinnast lauluväljakult Rakverre tagasi jõudsin, ootas mind tänaval pool linna. Järgmisel päeval oli ajakirjanike rivi koduukse taga. See kõik tundus võõrastav. Ma polnud ju muud teinud, kui pidanud ühe kõne. Poole aasta pärast muutus selline olukord väljakannatamatuks. Mind kutsuti parteidesse, aga parteikuub ei sobi mulle üldse. Esiteks ei huvita mind võim ja teiseks olen liiga emotsionaalne. Õnneks sain sellest õigel ajal aru.
Pärast lauluväljaku kõnet ei tahtnud ma rohkem sõna võtta, kuigi ettepanekuid tehti. Arvasin, et enam ei tule hästi välja. Heinz Valk on endiselt staarkõneleja.
See, kuidas rahvas mind Rakveres öösel ootas, pole tänapäeval enam võimalik. Keegi ei oota enam kedagi kusagil. Aeg on teine. Enam ei saa üks inimene sellist resonantsi tekitada. Me ei pääsenud abikaasaga läbi rahvamassi kojugi, ja ka seal ootasid inimesed. Tunne oli nagu ulmefilmis või nagu vaataks toimuvat kusagilt ülevalt pealt. Lugesin just Tarmo Jõeveeri raamatut, kuidas ta jäi maavärina kätte, maa alla, ja ta kirjeldab täpselt sama tunnet.
Saagu meid palju ja mingu meil hästi
Oma kõnest on mul alles ainult nii palju, kuivõrd olen ajakirjanduses ilmunud tsitaate üles kirjutanud.
Enim tsiteeritud lause on: „Kuidas on võimalik nii rikkal maal nii vaeselt elada?”
Mõned on veel kirjas: „Rahvas oma tarkuse, mälu ja elujõuga on üks imetlusväärne nähtus. Läbi vale ja valu, surveaastate hävitustöö, inimväärikuse mõnitamise on tal ikka jõudu uskuda tõehetke saabumisse.”
„Arvamine, et inimene on lihtne nagu reheahi – pane seinale loosung „Au tööle!”, küll ta rügab. Aga tema paneb hoopis loosungi: „Töö on sõber. Teda me ei puutu.” Arvamine, et partei võib meid käskida nii ennastsalgavalt tööd tegema kui ka kodumaad armastama, ei ole andnud tulemusi.”
„Me tahame ka Moskvas Hamleti kombel väljenduda, rääkida tõde oma maast ja rahvast, sest seni kui surnu on keldris ja riismed pole viidud surnuaiale, pole selles majas kellelgi hea elada.”
Kõne lõpulause oli: „Saagu meid palju ja mingu meil kõigil hästi!”
Kindlasti ei olnud ma kõnes terav teiste rahvaste, see tähendab venelaste vastu. Pöördusin ka nende poole ja andsin mõista, et Eesti on meie ühine kodu ja ka nemad on vajalikud. Mul on palju venelastest sõpru.
Ole inimene, see ei maksa midagi
Koolist rääkisin ka. Mida täpselt, ei mäleta, aga küllap seda, et õpetaja ei peaks kerjusmunk olema. Tollal polnud koolis ju korralikku kriitigi. Tänapäeval on igasugu vahendeid nii palju, et ei jõua kõiki kasutada. Samas on inimlikku suhtlemist vähem. Kõige tähtsamad asjad elus antakse edasi ikka silmast silma ja suust suhu.
Üks õpilane ütles mulle kunagi, et miks te nii hirmsasti raiskate kõike, mis teil on: häält ja energiat – teil tuleb pärast ka elada. Tema oli melanhoolik. Nüüd on mul vanus juba sealmaal, et tulebki hakata energiat hoidma. Õnneks olen vanematelt pärinud rõõmsameelsuse. Samas võin olla kurb ka väga väikeste asjade pärast, sest mul ei ole rahulolemise geeni. Tegelikult võiksin juba rahul olla: mul on viis vahvat lapselast, kolm normaalset last, kaks hästi toredat miniat ja hästi tore väimees. Tükk aega olin näoga kooli ja ühiskonna poole, nüüd saan tasuda karmavõlga oma perekonna ees.
Olen märganud, et praegu on ühiskonnas pettumust palju, võib-olla olid meie ootused oma riigile liiga kõrged. Mina ei ole kindlasti Eesti riigis pettunud. Ei jaga arvamust, et oleme riigina läbi kukkunud. Aga lootused, mis siis olid … Mõtlesin, et kui hakkame tegema nii suurt asja, siis koos iluga tuleb kindlasti ka valu. Ma ei oodanud, et üleöö muutuvad kõik inimesed paremaks ja elu läheb võluväel õigeks. On kaks asja, mille pärast ma praegu südant valutan: lapsed, kes ise ei saa enda heaks midagi teha, ja haridus. Samas pole mul vastust küsimusele, mida nende aitamiseks teha tuleks ja kuidas selleks raha leida. Mina oleksin nõus rohkem makse maksma, kui lapsed ja haridus sellest tugevamaks saaksid. Aga kõige rohkem häirib mind Eestis lokkav ülbus. Loodan lihtsalt, et inimeste käitumine paraneb. Kõigil on raske, aga no ole inimene, see ei maksa midagi.
Kuulas ja kirjutas üles Meeli Parijõgi
Lisa kommentaar