Roald Dahli raamatud on alati olnud teistsugused, n-ö tänapäeva muinasjutud, segades reaalsesse konteksti pisut ebatavalisi värvikaid seiku. Ja mõjudes sealjuures ometi omalaadselt usutavana, laste jaoks vähemalt. Tema seekordne lugu on seotud otseselt kooli ja lugemisega.

Kui siinse külje põhilugu „Vaimude jaam” püüab muu hulgas portreteerida asotsiaalset perekonda, mille isa on vägivaldne alkohoolik ja ema ignorantselt depressiivne, kuid lapsed käivad kohusetundlikult koolis, siis „Matilda” toob sisse uue dimensiooni  – n-ö uusrikka äriperekonna, mille ebaesteetilised vanemad eelistavad kiirtoitu ning põlgavad kultuuri (kirjandust). Ning mõistagi sünnib just sinna perre ebatavaliselt andekas tüdruk, kes nelja-aastaselt käib salaja raamatukogus Dickensit lugemas ja koolis on eakaaslastest peajagu üle.

Ma pean tunnistama, et lugesin Dahli esmalt kui toredat lugu, temalikult pisut paisutatud fiktsiooni, väljamõeldist, sest nii radikaalne elu ju olla ei saa. Tundmata isiklikult ühtegi peret, kelle kodus puuduks raamaturiiul, ning puutudes ka suhtluses kokku pigem murega, et laps loeb liiga vähe.

Nii et üsna värskelt pärast „Matilda” lugemist tabas mind šokk ja äratundmine, kui lastekirjanik Aidi Vallik ühel konverentsil kõneldes meenutas kogemust oma õpetajaajast  – perest, mille äriinimestest vanemad lubasid tütrel lugeda vaid kohustuslikku kirjandust ning käinud koguni koolis kinnitamas, et millegi muu lugemise peale laps aega raisata ei tohi. Tütarlaps käinud salaja lugemas sõbrannade juures. Ja see on reaalne lugu meie oma Eestist. Mis muutis „Matilda” minu jaoks kahtlemata lähemaks ja kahjuks ka reaalsemaks. Ning austuse õpetajate vastu suuremaks  – sageli ei kujuta me ette, kui palju neist oleneda võib. Või kui lühikeseks jäävad nende käed, kui kodune keskkond vastu töötab.