Keelpilli tuleb harjutama hakata juba õige varasest noorusest. Ega muidu ikka Marcel Johannes Kitseks saa. Eks ole see nii ka teiste alade ja elukutsetega. Sündimisest saadik truu olemine ja pühendumine valitud alale kannab vilja.

Meenutan mõnd oma tekstiilielamust lapsepõlvest. Mul oli lapsehoidja – Võrumaalt pärit. Ta tegi mulle vanast taluteki tükist nukuteki. Minu silmis oli see nii ilus, et ma ei jõudnud seda kohe ära imetleda. Mäletan, kuidas istusin külma talveilmaga trepil. Aknad olid jääs, ilus nukutekk mu süles, ja kõlgutasin nõelutud põlvedega valgetes karupükstes jalgu. Karupüksid olid peaaegu uued, aga põlved nõelutud. Kuidas nii?

Esimesse klassi läksin 1950. aastal, napil raskel sõjajärgsel ajal. Poisid kandsid siis toredaid jakke. Need olid kodukootud kangast ega olnud peaaegu kunagi ühte värvi. Mansetid ja õlakud olid ühte, jakk ise jälle teist värvi. Vestidel oli tihti selg ühest riidest, vestihõlmad teisest. Minul endal oli armas kleit. Kleit ise oli riidekangast, varrukad kudus ema varrastel. Lapsed olid nagu lapsed ikka: rõõmsad ja sõbralikud.

Ka koolieelikuna kodutänaval mängides olid paljude laste riided parandatud – sukakannad ja põlved nõelutud. Mulle see kangesti meeldis. Ema oli läbi raskuste hankinud valget maavillast lõnga ning kudunud vennale ja mulle uued karupüksid. Tahtsin, et ka meie karupüksid oleksid nõelutud. Läksin laua alla ja lõikasin mõlema püksipaari põlveotsa parajad augud. Nii saimegi endale need ilusaks lõngaruuduliseks nõelutud põlved. Saime muudki … Mitte just triibulisi tuharaid, aga tutistada küll. See inspireeris veel kord käärid kätte võtma ja laua alla ronima, et lõigata iseendal ja vennal juuksetukk nii lühikeseks, et tutistada ei saaks. Ka see pilt nudipeasoengutega on säilinud.

Aga neis nõelutud põlvedes peegeldub nii minu vanavaralembus kui ka kudumisarmastus. See põlveotsa nõelupind oligi justkui minu esimene vaip. Nõelumine ja vaibakudumine on tehnika poolest suured sugulased.