Tartu Kunstigümnaasiumis oli legendaarne füüsikaõpetaja, keda lapsed kutsusid Metsakolliks. Suurt kasvu ja valju häälega meest, kelle tundi ei julgenud keegi õppimata minna, pelgasid pisut isegi nooremad õpetajad. Pelgasin minagi, kui kord tema käest oma abituuriumiklassi füüsikatunnist vabaks küsima läksin, et saaksime kaks tundi kulutada kunstinäitusel käimiseks. Vana õpetaja vastus oli üllatav: „Loomulikult minge! Vaevalt, et aastaid hiljem nad minu füüsikatundi mäletavad, aga näitus jääb kindlasti meelde.”

Aeg-ajalt kohtun oma õpilastega. Ja nad on muu jutu sekka ikka meenutanud meie ühiseid reise, näitustel ja teatris käike. Minu õpilaste endi lapsed on nüüd juba keskkooliikka jõudnud. Peaks vist järgmine kord nende emade-isadega kohtudes küsima, kui palju leidub laste õpetajate seas „metsakolle”.

Igatahes Tallinna ülikooli teadlaste uuring „Muukeelne laps Eesti koolis” tõi küll välja, et aineõpetajail napib oskust oma mättast kaugemale vaadata − põhikooli õppekava pole jõukohane liiga paljudele lastele. Põhjused on samad, millele viitas juba aastail 2006−2009 korraldatud põhikooli efektiivsuse uuring: õppekava ülesehitamise mehhanism on vale, eri ainete õpetajad ja spetsialistid formuleerivad oma nõuded üksteise tegemistest piisavat ettekujutust omamata. Iga aineliit on iseenda eest väljas ega raatsi õppekavas ühestki teemast loobuda. Uue õppekava koostamise käigus läks osa ühendusi nii hasarti, et saatis parlamendile ringkirju, et nende tundide arvu ei kärbitaks.

Kurvastav on see, et teadlased viskasid mõlema uuringu puhul kivi ka õpetajate endi kapsaaeda ja leidsid: õpetada saab märksa paremini. Märgatava osa õpetajate tegevus pole nii tõhus, kui peaks olema. Seepärast ei arene ka lapsed kõigi käe all, kuis vaja.

Uuringute käigus kogesid teadlased, et päris paljud õpetajad kardavad vastata küsimustele, mis peegeldavad nende endi teadmisi. Alati ei tahetud vaatlejaid ka oma tundidesse lasta, toomata argumenteeritud põhjendust. Umbes veerand õpetajaist karjus laste peale, ironiseeris või näitas muul moel oma üleolevat suhtumist.

„Kui nad käituvad sobimatult isegi vaatleja juuresolekul, mis sünnib tundides muul ajal?” küsis uuringu peakonsultant Tallinna ülikooli professor Aaro Toomela.

Puudustele õpetajate ettevalmistuses osutas ka eespool viidatud põhikooli efektiivsuse uuring, kus märgiti, et õpetajatel pole nüüdisaegseid teadmisi ega oskusi. Raskusi on muutuvatele haridusvajadustele reageerimise, psühholoogiale toetuvate õppemeetodite rakendamise, tänapäevaste õppe- ja hindamismeetodite rakendamisega.

Professor Toomela töörühma soovitus ongi: suur hulk õpetajaid vajab täiendusõpet. Tasuta kursuste seas, mida ülikoolid nüüd euroraha toel pakuvad, peaks olema sellised ained, kust pedagoogidel king tõepoolest pigistab. Õpetajate teadmisi tuleb testida. Eriti hea, kui seda teeks igaüks ise enda jaoks.

„Täienduskoolitusega likvideerime põhikoolituse puudujääke,” suskas teadlaste soovituse peale üks Tartu staažikas koolidirektor. „Kümme aastat on õpetajakoolitust reformitud, aga tulemusi pole. Toodame muudkui juurde seltskonda, keda vaja täiendkoolitada.”

Talle sekundeeris teine koolijuht: „Šveitsis lastakse arstiks õppijail enne inimeste kallale minekut sigu lõikuda!”

Koolijuhtide iroonia põhjus on lihtne − liiga palju näevad nad pedagooge, kes oma tööpõllul hätta jäävad ega tahagi paremaks saada. Kusjuures joon hakkama saajate ja jännisolijate vahel ei jookse vanuse ega ülikooli lõpetamise aja ja koha järgi.

Õpetajaamet, nagu kogu haridussüsteemgi, kätkeb endas suure annuse konservatiivsust ja see pole sugugi paha. Kuid kuskil on piir, kus vanas kinniolek saab takistuseks edasiminekule ja uuendustele. Inimarengu aruandest võime lugeda, et ehkki meie põhikooli õppekavas on teistest Euroopa maadest enim kirjas sõnad „loovus” ja „innovatsioon”, on vaid 13% õpetajaist oma tundides loovad ja innovaatilised.

Paljusid õpetajaid kammitseb ka see, et nad on kujunenud ajal, mil tuli järgida pigem kindlaid reegleid, kui ise mõelda.

„Õpetajatele tuleb enam korraldada koolitusi, mis vabastaks nende endi mõtlemise seatud raamidest – siis oskavad nad seda ka õpilaste puhul rakendada,” soovitas eelmises Õpetajate Lehes Tartu Kivilinna gümnaasiumi direktor Karin Lukk.

Suurim suutmine olevat iseenda muutmine. Suvepuhkus on õpetajaile alati olnud ka õppimise aeg. Testigem siis ennast ja leidkem valdkond, kust king pigistab!

Mina otsustasin alustada ühe keele õpinguid. Vihje leiab lugeja pealkirjast.