Ülo Pikkov on filmimees. Tema raamat “Vana Prints”, mis kõneleb kummalisest kohtumisest Pariisis, koosneb isiklikest kaadritest, mis vahelduvad teiste kohtade ja ajastutega, filmist kaugel olijale vahel ehk pisut tabamatultki. See on sünge ja sügav, süüvib ajalukku ja inimhinge. Eestlaslikult vaikides ja mehelikult kannatades. Teos räägib tegelikult rohkem eestlastest kui prantslastest, olgugi et tegevus toimub Prantsusmaa pealinnas, kus minategelane kohtub Vana Printsiga, kes on tema isa võrdkuju, samal ajal kui paralleelreaalsuses käib ta läbi oma vanaisa mälestusi. Pariis ongi pigem sümbol, millegi kauge ja kättesaamatu, igatsuse ja ulma, mis käegakatsutavas kauguses polegi ehk enam päris see. Või ka lihtsalt hoova, mis lükkas liikvele ühe läbi ajaloo veereva lumepalli, mille kuju ja kestust teistes oludes ennustada oleks võimatu.

Ma pean tunnistama, et Ülo raamatut lugeda ei olnud lihtne. See õnnestus mul umbes kolmandal katsel ja paradoksaalsel moel oli selleks tarvis seda, et mul ei olnud ühtäkki enam arvutit ja päevarutiin oli seetõttu segi löödud … kes loeb, see saab aru, kohe raamatu alguses … Aga tagantjärele oli see lugemine seda väärt.

Olgugi, et see tundub pisut hullumeelne neid kaht raamatut kuidagi kokku panna, ja eks ta nii ongi – ei saa ma oma mõtteist samal ajal loetud Eia Uusi „Minu Prantsusmaad”. Neis ei ole midagi sarnast. Ometi põhinevad nad ühisel vundamendil, ja see on igatsus Pariisi järele, moodustavad koos mingi kummaliselt ühtse koosluse, terviku, yin’i ja yang’i, mis toob mõistmise, et see, millise maailma me oma lastele edasi anname, on meie põlvkonna kätes.

Meie, kel on (olnud) otsene side nendega, kes mäletavad hirmsaid aegu, sündmusi, mis ajas sammalduvad ning igale edasisele põlvkonnale järjest kaugemaks jäävad. Meie oleme need, kelle käes võivad mälestused kas kildudeks puruneda või lämmatavateks tontideks muutuda. Või olla loomulik osa meie identiteedist. Meie peame leidma tee, kuidas mälestusi pühaks pidada, aga mitte aega kinni jääda; kuidas olla maailmale avatud ja sõbralikud, aga mitte juurtetud. Rõõm on näha, et neid, kelle pärast hing rahul võib olla, on üha enam – Eia, Ülo ja Kristiina (ja nende laste) kaotsimineku pärast kartma ei pea.